Puu puuna, metall metallina

Toivo Raidmets

Kaj Fracki disainipreemia pälvinud Simo Heikkiläga vestleb Toivo Raidmets Simo Heikkilä on maailmanimega soome sisustusarhitekt ja mööblidisainer ning kauaaegne õppejõud, kes muu hulgas viis Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri ja mööblidisaini osakonnas läbi järjekordse töötoa. Äsja tunnustati teda veel ühe, Kaj Francki disainiauhinnaga. Kaj Frank on legendaarne soome klaasikunstnik, kelle lihtsavormilist Iittala klaasitoodangut kohtab ka paljude eestlaste kodudes. Hiljuti Kaj Francki näitust Genti disainimuuseumis külastades jäi meelde motona kõlanud lause plakatil: „Esemed pole imetlemiseks, vaid kasutamiseks”. Kas arvad samamoodi? Kas Soome kõige mainekama disainipreemia saamiseks peab jagama ka Kaj Francki tõekspidamisi? Kaj Francki nimeline disainiauhind antakse disainerile elutöö eest. See tähendab seda, et žürii, kes annab auhinna, on uurinud saaja tausta ja aastakümnetepikkust tegevust ning selle põhjal otsustanud, et auhinnasaaja jätkab oma tööga Kaj Francki traditsioone. Kuna olen olnud tema õpilane ja selle kaudu imanud endasse tema põhiteadmisi ja -oskusi, eriti kompositsiooni osas, olen Franckiga paljudes asjades samal seisukohal. Franck on aga vahel näiteks anonüümsust pooldanud. Ise ma ilmtingimata ei arva, et objekte peaks anonüümselt disainima, sest siis on lihtne anonüümselt peituda keskpäraste projektide taha.

Millisena mäletad Kaj Francki õppejõuna, inimesena?

Kaj Franck oli karismaatiline õpetaja, kellel oli suurepärane õpetusmeetod. Me saime põhikursusel ehk esimesel aastal tema üldkompositsiooni õpetust, nii et kõik esimese kursuse õpilased, kokku umbes 100 õpilast eri osakondadest, istusid ühes ja samas auditooriumis. Franck rääkis ja andis ülesandeid ning meie lahendasime neid. Tema meetod oli selline, et alustati tasapinnaliselt, kahemõõtmeliselt pinnalt, ja mindi vähehaaval üle kolmemõõtmelisse disainimaailma. Francki meelistegevus oli igasuguste maneeride, mis inimestel võisid juba küljes olla, kõrvaldamine. Ta lasi õpilasel alustada puhtalt lehelt. Tema kriitika oli särav: kes mõistis tema kriitilisi märkusi, seda, mida Franck mõtles, sai sellest palju kasu ja see jäi elu lõpuni alateadvusse ning mõjutas disainerit ja tema tööd ka edaspidi. Minulgi on temalt päritud kompositsiooni kunstiline vaatenurk kõikides projektides kindlalt olemas.

Sinu loomingut iseloomustab vormiline lihtsus ja konstruktiivne selgus, aga ka materjalide ehe, ilustamata esitus: „Puu puuna, metall metallina”, nagu ütled oma näituse kutsel. Kas see tuleneb külataustaga soomeugrilase mentaliteedist või tänapäeva üleilmsetest säästlikest hoiakutest?

(Naerab.) Ma ei tea, kui palju minusugune on soomeugrilane. Ma olen hämelane, Kesk-Soomest. Sellele küsimusele võib vastata nii, et mulle on alati meeldinud talupoeglikud esemed. Vanasti valmistati asju endale kasutamiseks, neil ei olnud kaubanduslikku otstarvet, kaubanduslikku tähtsust ja need olid tehtud just peremehele käepärased. Puusepad olid meistrid ja neil oli väga hea silm. Näiteks kõik vanad puukirikud ja teised suuremad ehitised – neis on näha hästi vallatud oskus. Lihtsustatud objektides tuleb kavandi selgus kõige paremini esile. Ja kui mõelda veel tootmisele, siis tavaliselt saab minu esemeid valmistada lihtsate tööriistade, seadmete ja masinatega.

Kas postmodernismi kirev, eklektiline periood möödus sinust jälgi jätmata?

Ma arvan, et see läks minust totaalselt mööda, aeglase hämelasena ei jõudnudki ma selleni. Soome pääses sellest üsna hästi. Põhjus on vahest see, et meri on vahel: kui tuli uus trend, ei olnud me veel eelmistki jõudnud täielikult omandada. Ma küll jälgisin seda, aga sain aru, et sellel ei ole eriti tegemist igapäevase kasutusega.

Viimase aja märksõnade „säästlikkus” ja „korduvkasutus” egiidi all toimuvatel näitustel, kas või näiteks viimasel kahel „Habitare”messil olen tihti segaduses: esitatud tööd esindavad tihti autori kitsast vaatenurka, on ainukordsed või propageerivad säästlikkust vaid eseme ühe aspekti kaudu – näiteks hädise valguskuma saamiseks käsi- ja jalgajamiga generaatoriga lugemistool. Kui sellist disaini on näitusel valdav hulk, liidad tahes-tahtmata kokku kõik need prototüüpide valmistamise kulud ja autorite tugirahad ja väljaminekud näituse püstitamiseks ja hakkab nagu kahju … Vähemalt ei oska seda kõike kokkuvõttes küll säästlikuks pidada.

Arusaamise kohta, mis on säästlikkus ja korduvkasutus, mis on ökoloogiline ja mis on jätkusuutlik, tuleb öelda, et need kontseptsioonid on mitmetähenduslikud ja paljudele ka tundmatud – mis mida tähendab? See küsimus viitab sellele, et jätkuvalt vaevavad disaini tarbetud jõudeaja asjad, mis on ainult üksikute disainerite vaimusünnitis ega vii tegelikult ka igapäevaelu edasi paremuse suunas. Ka tarbijad ei taha mingil põhjusel nende talgutega kaasa minna. Kui ma saaksin disaini üle otsustada, siis lükkaksin kõik plastasjad kasutuselt minema, välja arvatud võib-olla mingid pudelid, ja võtaksin kasutusele pikaajalise kasutusega materjali nagu näiteks puit.

Võib-olla on selles vallas katsetused, kui lapsemeelsed need ka pole, lihtsalt tänuväärsed teema ja keskustelu ülalhoidjad?

Tõsi, see raha, mis on säästlikele projektidele ja näitustele kulutatud, tuleb mingil moel tagasi. Vähemalt nii, et see tekitab disaineris vajaduse hakata mõtlema, milline on minu käekiri ja kuidas mina neid asju tähele panen. Ja siis võivad sellised näitused teadagi koondada disainereid, kellel on samalaadne arusaam maailmast ja sellest, kuidas disaineri roll võib seda mõjutada. Tekib selline uus võrgustik, kus neist asjadest ühtmoodi mõtlejad võivad koondada jõu ja nende hääl saab kuuldavamaks.

Seoses säästlikkusega meenub ka üks huvitav jutuajamine paar aastat tagasi sinu vägagi massiivse täispuidust tooli juures. Väitsid, et mida massiivsem puittoode, seda loodussäästlikum …

Eseme massiivsust on lihtne põhjendada: kui võetakse maha suur puu, siis jäetakse noor mets kasvama. Võib rääkida aga ka massiivsuse esteetikast. See ei ole muidugi ilmtingimata vajalik, see on lihtsalt minu stiil.

Kui roheline on tänapäeval keskmise soomlase mõtteviis? Eestlase oma pikalt ei kiidaks: prügi sorteerimine on juhuslik, hambaid pestes voolab vesi pahinal, sõidame pigem suure autoga jne. Kui miski seejuures küsimusi tekitab, siis on see pigem kütusekulu, mitte heitgaasid.

Kindlasti on ka meil Soomes samasugune hoiak, aga samas on kohustus järgida ametlikke eeskirju ja Euroopa liidu uuendatud keskkonnaeeskirju. Tasapisi need jõustuvad. Autod lasevad välja vähem heitmeid, neil peavad olema väiksemad mootorid ning jäätmete sorteerimine paraneb ja areneb. Aga see probleem ei ole tegelikult lahendatud globaalselt, paistab, et väikestel riikidel on seda lihtsam teha kui näiteks Indial, kus sellise ökoloogilise mõttemudeli juurdumine võtab aega, rääkimata Hiinast jne. Aga ma usun, et meil teiega on üsna sama tüüpi süsteemid.

Tundub, et selle asja parandamisel on suur roll riigi poliitikal.

Kindlasti. See on poliitiline tahe, mis on lõpuks määrav. Ehitan maja ja mulle just tuli ehitusjärelevalvelt nõudmine, et pean täiendama oma ehitusloa taotlust ning kirjeldama, kui energiasäästlik on mu maja – üsna põhjalik selgitus selle kohta, kuidas on lood näiteks soojusisolatsiooni ja veekasutusega. See on igapäevaelu.

Nii sinu kui ka mu enese vormilooming liigub üha enam lihtsuse, minimalismi suunas. Ei tea, miks? Kas oleme targemaks saanud? Võime oma jutu lühemalt ära rääkida?

Noh, ma ei tea, kas see on tarkus, aga see teeb elu lihtsamaks. Kui öeldakse, et lihtsuses peitub võlu, siis ma julgen väita, et see on tõesti nii. Nojah, mida muud ma oskaksingi öelda.

Kuidas kommenteerid Soome ja maailma mööblitööstuse tänast päeva? Mida ootame homselt?

Mööbli valmistamine Soomes, Rootsis ja teistel Põhjamaadel, aga kindlasti ka siin väheneb, ekspordi-impordi suhe on katastroofi äärel: meie mööblieksport on kokku kukkunud ja importtooted asendavad meie oma kollektsioone. Mida võiks siis öelda mööblidisaini kohta üldiselt? Mul on selline arvamus, et moodne mööbel on väga sageli ülekonstrueeritud, liiga keeruline. See ilmneb väga huvitaval ja paradoksaalsel moel kontoritoolides, mis on tõeliselt hirmus keerulised käsitleda, kasutada ja vaadata.

Kokkuvõttes see üliergonoomilisus väsitab inimest rohkem kui lihtne tool. Sa ei saa hoida oma keha minimaalseski liikumises olemaks kogu aeg värske.

Ergonoomia seisukohalt ärgitatakse inimesi vahetama tööasendit ehk vahepeal seistes tööd tegema. Siis jääb tool hoopiski kasutamata.

Kaj Francki preemia koosneb tugirahast ja näitusevõimalusest. Kus ja millal tuleb sinu järgmine näitus?

Esimene Francki auhinna näitus oli nüüd sügisel Helsingi disainimuuseumis, järgmine tuleb Tampere kunstihallis juunis ja kolmandat korda esitan selle Helsingis „Habitare” sisustusmessi raames „Edasi!” („Ahead!”) sektsioonis alates 12. septembrist. Mul on töös muidki näitusi, aga neist ma parem veel ei räägi.

Oled olnud pikka aega õppejõud Aalto ülikoolis, teinud lühemaid või pikemaid kursusi Tamperes, Bergenis, Göteborgis, Portos, Jaapanis ja Tallinnas. Kasulik on ennast teistega, eriti naabritega võrrelda – millised on eesti üliõpilased?

Nende mõne aasta jooksul, mis ma olen siin käinud, on eesti üliõpilased olnud hästi korrektsed, sümpaatsed õppurid ja ennekõike kunstiliselt orienteeritud andekad inimesed. Kuidas ma nüüd võrdleksin neid teistega – nad on põhiliselt samasugused nagu Skandinaavia maade üliõpilased. Kunstiõppurid on sarnased, sõltumata sellest, milliselt maalt on nad pärit. Teil on praktilised tingimused kehvemad kui mujal, aga üliõpilased suhtuvad sellesse mõistvalt.

Simo Heikkilä juhendatud workshop’i tööd on 15. II – 28. II väljas arhitektuuri- ja disainigaleriis Tallinnas Pärnu mnt 6.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming