Puust Eesti

Mart Kalm

Uuemast puitarhitektuurist annab aimu Eesti Metsatööstuse Liidu korraldatud aasta parima puitehitise võistlus. Esitatu võib paista juhuvalikuna, kuid pakub siiski ainest praeguse arhitektuuri ja ehitamise üle laiemalt arutleda. Žüriis Targo Kalamehe, Peeter Pere, Indrek Petersoni, Marju Potisepa ja Hendrik Väljaga kaasajõlkumine andis selleks tublisti virgutust.

Uued küünid
Puitu kasutama juhatab sageli ülesanne sulandada uusehitis valutult maastikku. Austraalia arhitektist Glenn Murcuttist ja 1990. aastate Hollandist alguse saanud uustalulik arhitektuur, kus kaldkatus ja seinad on ühtemoodi, jõudis üle kümne aasta tagasi Eestisse Jüri Okase Mardi taluga Saaremaal Vaigul. Siis oli see väga värske tuul ja pälvis kohe kultuurkapitali preemia, nüüd aga paistab seda tüüpi arhitektuuri järjest tulevat nagu Vändrast saelaudu. Kui aastal 2012 Lahemaa maja visioonivõistlusel, kus tingimused olid küll üsna ahtad, noored loodetavasti vihased arhitektid ikka seda laadi maju pakkusid, tegi see veidi murelikuks.
Mitmest puiduvõistlusele esitatud uusküünist pudenes esimesena Innopolis Inseneride kavandatud Tõrva erihooldekodu, mille arhitektuur oli tõesti puine, kuid mitte puidurikka tähenduses. Nii Ivo Rebase Sõrve simmanimaja kui Kamp Arhitektide Orjaku külaseltsi maja on kabedad ehitised, kuid esiletõstmist väärt eripära oli neis raske tuvastada. Sõrve tuletorni suurejooneline linnak jättis mulje väga heast projektikirjutamise oskusest, sest tegelikult on sellisele kohaliku eluga lõdvalt seotud atraktsioonile täit kasutust raske ette kujutada. Konkursiväliselt meenub suvel teel Sõrve väisatud Lõmala külastus­keskus, mis on mererannal samalaadse uusküüni arhitektuuriga ehitis, kus polnud suurt midagi teha. Kuna seda toredat kohta olnuks ilma majata veel toredam nautida, siis jäi pigem kripeldama euroraha tuuldelennutamise tunne. Eriti vähe pakuvad selliste ilma kogudeta kohtade papised näitused, kui teavitamiseks piisanuks samast infost kodulehel, QR-koodiga või brošüüris.
Siiski on uusküünide laine iseenesest hea kompromiss tellija tradit­sioonilisus­nõude ja arhitektide uudsuskultuse vahel. 1980. aastad läbi elanud inimesena meenub mulle toonase postmodernistliku arhitektuuri püüdlikult ennastsalgav keskkonda sulandamine ja – kui seda juba liiga palju sai tehtud –, mis tundega neid maju siis vaadati, kuni mõned neist perioodi klassikaks mõeldi.
Karisma arhitektide metsatalulik, puidu loomuliku tumenemise esteetikat rakendav Tartu loodusmaja mõjus lihtsustava moeklišee järgimisena vales kohas, sest linnaehituslikult on Lillemägi, üleminek Karlovast kesklinnalikule hoonestusele, väga nõudlik. Selles mõttes tajus Salto kavandatud Pärnu loodusmaja Mai elurajooni kõrval oma linnaehituslikku situatsiooni palju paremini, kuigi ei äratanud puidukasutuse kontekstis huvi. Peale ebaõnnestunud materjalivaliku polnud osatud Tartu mehaaniliselt kolmeharulise loodusmaja juures ära kasutada Lillemäe tohutuid võimalusi pakkuvat reljeefi ja juba olemas haljastust. Kurb on vaadata praegu väljaminevat põlist nulgu sissepääsu ees. Maastikuarhitektuuri põhitõdesid valdav arhitekt pidanuks teadma, et vaatamata toredale mõttele „kuuse alt” loodusmajja siseneda ei talu selline puu maja nii lähedale toomist isegi siis, kui ehitajal korralikult silm peal hoida.

Ilma arhitektita läbiajamine
Ida-Virumaal Lemmaku külas läheb üle Rannapungerja jõe tore kergliiklussild, mille insenerlikult nutikas kandev võre mõjub salapäraselt idamaiselt, kuid paraku kannatab siin arhitektuur ja väljanägemine. Kuuldavasti vabatahtlike abiga ehitatud silla juures polnud võib-olla tõesti võimalust arhitekti kaasata, aga südame teevad täis miljonite eest viimastel aastatel üle Eesti rajatud asulate ümbruse kergliiklusteed, kus – kui mõistust jätkunuks – oleks selle pisku arhitekti kaasamiseks ka leidnud. Väga vajalikud kergliiklusteed rajati töntsi määrust järgiva tehnokraatlikkusega, mitte tundlikult maastikku arvestades, ümbruskonna ilu esile tõstes ja nii, et seal oleks nauditav liikuda. Võib-olla on tera tõtt väites, et kui kergliiklustee olnuks arhitektuuri osas professionaalselt projekteeritud, tunduks kodukant vähem kole ja kihk minema minna oleks väiksem. Küündimatu haljastus on kogu Eesti teedeehituse valulaps, aga kergliiklusteede puhul võinuks piirete jm väikevormide disaini puhul natukenegi kõige odavamast tüüplahendusest paremat üritada. Praegu pole vahet, kas sõidad rattaga ümber Kuressaare või Haapsallu sisse, kõik on ilmetult ühtemoodi nagu Lasnamäe paneelid.

Vallatud väikevormid
On tõsi, et väikevormide juures on puitu lihtsam innovaatiliselt kasutada, kuigi idee leidlikkus ei pruugi sõltuda mastaabist ja eelarvest. Tarmo Piirmetsa loodud väliköök koos duširuumiga Kalanas Hiiumaal ei saanud fassaadipreemiat asjata. Liivapadjal s-kujulise plaaniga kergehitise seina moodustab männilauavirn, kus lauad vahelduvad mustreid moodustavate klotslühikeseks saetud lauajuppidega. Tekib ažuurne, vaata et vuajeristliku vimkaga poolläbipaistev fassaad, mille suured rombid meenutavad Vabaduse väljaku kunagise kindlustusseltsi EKA eestiaegse maja klinker­ladu.* Rahvakunsti-huvilised võivad tõlgendada seda oma võtmes, nagu nad on teinud triipudega. Žürii ei suutnud välja mõelda, kas muster pidanuks üle nurga jätkuma või mitte. Kuna autor on sisearhitekt, tuleb seda enam esile tõsta väliköögi delikaatset paigutust krundil. See asub nõukogudeaegse silikaatkivist sadamakapteni elamu taga, täpselt ukse all ja maja teljel. Merevaadet on seal niigi küllaga, nii et maja varjus on pigem hea sest puhata. Ükskõik mis muud pidi või nurgal all olnuks arhitektuurilt vastandlike maja ja väliköögi suhestamine raske. Viimistlemata puit vanub ajas ja põnev on mõelda, millal see ümberkaudsete kuuride ja aitade suguseks hallub. Köögitagune välidušš osutab uutele kommetele nooremate eestlaste supelkultuuris. Selles väikese eelarvega, higistamata kerkinud väikevormis on arhitekt suurepäraselt tabanud suve ja puhkuse ideed.
Ka Kamba arhitektide Sõmeru lähedale püstitatud sümpaatselt lihtne, valge ja õhuline suveköök, mis koos sama läbipaistva kasvuhoonega on tõstetud ühele platvormile, pakub fantastilise vaate klassikalise põllumajandusmaastiku imetlemiseks. Ehkki see seisab tubli mehe õuel, kuhu on juba mitu ise ooperist väikevormi rajatud, on siin tähelepanuväärne see, kuidas traditsiooniline maastikuilu on ümber mõtestatud.
Liimpuidu preemia pälvis KTA, s.t Ott Kadariku kavandatud jalgrataste varju­alune Rakveres. Kindlasti võib küsida, kas selle väikese asja peale on vaja nii palju puitu kulutada, kuid uudne on see, et liimpuitu pole kasutatud ainult kandurina, vaid nn katva kasukana. Lakooniline vorm on aga väga efektne ja oma lihtsuses lööv. Bussijaama kõrval on rattaparklale õige koht, kuid kollase pilgupüüdja ümbert on linn puudu. Olukorras, kus Rakvere koos lähivaldadega on nii arutult soosinud kaubanduse arengut linna taga teeveeres, pole ime, et kesklinn kiratseb ja keegi enam sinna ehitada ei plaani. Ei tea, kas nad valisid tagasi needsamad poliitikud, kes linna tuksi keerasid?
Vineeripreemia läks Singapuri, kus Andres Sevtšuk ja Raul Kalvo on kavandanud tehnikaülikooli raamatukogu õuele kogunemispaiga-tööruumi. Vineerikolmnurkadest kokkupandavad, pealt soomustega kaetud kärjed moodustasid ruumile n-ö voolavad seinad. Pole isegi tähtis, millist ehitist sellest nupukast konstruktsiooni-ideest kavandada, sest olulisem on siin vineeri rakendus üleüldisemalt, universaalses süsteemis.
Vallatutest väikevormidest tahan hea sõnaga meeles pidada kunstiakadeemia arhitektuuritudengite esimese kursuse ehituspraktika raames igal aastal valmivat varjualust Pedaspeal. Need moodustavad seal aina suurejoonelisema puitfantaasiate pargi. Tänavune teostamiseks valitud Kaari Sildose projekt „Tsikuraat” on tasakaaluimena ülespoole astmeliselt avarduv tagurpidi õõnesvorm.
Vana parteimaja kõrkkülma modernismi küsimärgistas TABi kuraatorinäitusele viinud (lõunamaiselt) vaiadel trepp Tomomi Hayashilt. Martin Aunini ja Martin Melioranski vaatetorni ažuurne mitmekihilisus, kus ülespoole hargnevate mustade palkide taha varjus vineerist kollakas trepp, pakkus päris kena efekti. See klassikaline folie on mõeldud Kiiu-Aablas täiendama luksuslikku mereäärset pereelamut.

Peremajad
Puit on Eesti erandlikult arvukates arhitekti kavandatud peremajades jätkuvalt üsna soositud. Enamasti toob see kaasa ka rõhutatult väljapeetud viimistluse, mille eelarve pole olnud väike. Seetõttu oligi tore, et konkureeris ka tehases toodetud puiteramu, mille on kavandanud Eero Endjärv. Õige nurga alt vaadelduna on terrassiga majakarp elegantne, kuid insenerid sellele suuremat edu ei osanud ennustada.
Enamiku villade puhul leiti kas puidu­kasutus liig tavapärane olevat või poldud rahul arhitektuuriga. Eelmise aasta peapreemia laureaadi Emil Urbeli koos Ainar Luigega kavandatud musta kuupi nõmmelikkust esindava maja küljes (Lootuse pst 105 Tallinnas) peeti liiga vaieldavaks. Aunini ja Melioranski projekteeritud villa Kiiu-Aablas paistis silma tugeva tellija poolest, arhitektuuris aga tuvastati küsitavusi: miks peab rannakrundil saunatiib eluruumide merevaate ära varjama ja miks peab ühest otsast talulik maja teises murukatuse all mittemaja simuleerima?
Peapreemiale sõeluti vendade Lembit-Kaur ja Ülo-Tarmo Stööri Laulasmaale mereäärsesse männikusse kavandatud puitkarkassiga must suvemaja. Kõrge katuse nõue ei heidutanud arhitekte, kes kavandasid väljakutset tajudes selle alla peaaegu ümmarguse maja. Ümara põhikorruse ilusti pandud püstlaudis jättis väga võimsa mulje. Efektseimad on ristviiludega viilkatuse sadulpinnad. Need annavad ülakorruse tubadele sedavõrd erilise vormi, et riidekapid sinna enam ei mahu, mis aga rõhutabki, et tegu on suvilaga. Sisearhitekt Kätlin Õlluki panus väärib oma süsteemsuses samuti tunnustust, kuigi elutoa „auku uputamine” jäi ümbrusega seostamata irdideeks.
Uut puust ehitatud Eestit jätkub. Seejuures on siiski tunne, et väärt kohaliku materjali võimalused pole veel ära kasutatud ei tehniliselt ega esteetiliselt.

* Praegune Tallinna linnavalitsuse hoone. Arhitekt Robert Natus, ehitatud 1929–1932.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht