Rekonstrueeritakse Maarjamäe loss

Veronika Valk

Maarjamäe lossi rekonstrueerimise arhitektuurivõistluse tulemused: võitis töö märgusõnaga „Simulaakrum” (autorid KoKo arhitektid Raili Paling, Kärt Loopalu, Kadri Kaldam, Raivo Kotov ja Andrus Kõresaar ). II koha pälvis „Aare” (autorid Aet Ader, Mari Hunt, Karin Tõugu, Kadri Klementi ja Lenka Juchelkova – b210). III koha sai „Riigi teemant” (autor Allianss Arhitektid – Inga Raukas, Oliver Soomets ja Tõnis Hiiesalu). Žüriisse kuulusid Aivar Reidla (esimees, Eesti Ajaloomuuseumi haldusdirektor), Inge Laurik-Teder (Eesti Ajaloomuuseumi arendusdirektor), Tarvi Sits (kultuuriministeeriumi asekantsler), restaureerimisarhitekt Tiina Linna (T-Linnaprojekt), Tallinna linnaarhitekt Endrik Mänd ning arhitekt Katrin Koov.

Võistlustöid näeb Maarjamäe lossis (Pirita tee 56, Tallinn) kuni 7. XII.

Võitis „Simulaakrum”. Autorid KoKo arhitektid Raili Paling, Kärt Loopalu, Kadri Kaldam, Raivo Kotov ja Andrus Kõresaar.

Võitis „Simulaakrum”. Autorid KoKo arhitektid Raili Paling, Kärt Loopalu, Kadri Kaldam, Raivo Kotov ja Andrus Kõresaar.

Eesti Ajaloomuuseum korraldas ideevõistluse eesmärgiga saada Maarjamäe lossi üldruumide terviklik ruumiline lahendus, mis lähtuks praegusest hoonest. Oodati lahendusi, mis seovad lossi siseruumid ja vahetu ümbruse, s.o väliruumi tervikuks nii, et lossist kujuneb toimiv muuseumikompleksi peahoone. Žürii lõpp-protokollist selgub, et laekunud kuus tööd jagunesid tasemelt laias laastus kahte gruppi. Läbimõeldumatena eristusid võistlustööd märgusõnadega „Simulaakrum” ja „Aare”. Võrdselt tugevate tööde puhul osutus määravaks see, et „Simulaakrumi” logistiline skeem oli muuseumi toimimise seisukohalt funktsionaalsem ja nüanssides parem. Protokollist: „Töös märgusõnaga „Aare” tuleb esile tõsta väga head selget esitlusviisi ning loogilist ruumide paigutust, puuduseks peeti aga kallimat tehnilist lahendust (tunnel suvesaali all) ning ühiskasutuses ruumide vähem kasutajasõbralikku paigutust (tualettide paiknemine keldrikorrusel)”. „Konkurss läks korda, esitati läbimõeldud ja projekteerimise aluseks sobivate ideedega töid,” on ajaloomuuseumi haldusdirektor ja žürii esimees Aivar Reidla võistlusega rahul.

Võidutöö „Simulaakrumi” puhul toodi eraldi välja, et isegi kui väliruumide maastikulahendusel on oht hakata hoonekompleksi üle domineerima (seejuures kiideti ajutise varikatuse ideed), siis siseruumid on lahendatud targalt ja otstarbekalt, fuajee lahendus on selge ja kasutajasõbralik (kõik vajalik ühel tasapinnal) ning keskne pääs trepistikele, liftidesse ja ajaloolisse suvesaali ehk Okka saali on väga loogiline. Lahenduse kontseptsioon põhineb (ajalooliste, näituse, geoloogiliste) kihistuste markeerimisel. Välimööbel on kujundatud moodsa ja askeetlikuna, kuna suvemõisa arhitektoonika koos juurdeehitustega on isegi küllalt põnev, eklektiline ja külluslik. „Seetõttu võiks lisada lihtsamas ja kergemas võtmes struktuure,” põhjendavad autorid. Iga õu on kavandatud oma identiteedi, õhustiku ja vormiloomega, nt lõunapoolse lossihoovi betoonpinnad ja ronitaimestik lubavad seal korraldada ajutisi näitusi. Seevastu idapoolne lossihoov on pigem konverentside lõunapausi ala, mille muuseum saab soovi korral ka eraldi välja rentida, samuti kasutada seda loengupidamiseks, erapidudeks vms. Selle terrassile on planeeritud kergkonstruktsiooniga purjeriidest varikatus, terrassimööbli on inspireerinud krahvinna II korruse salongi antiikmööbel. Läänepoolne sisehoov on lihtsam puhkeala koos lasila ja kõrreliste-laukude haljastusega. Siselahendus on sujuv: fuajee, uus teisele korrusele kulgev trepikoda ja Okka saal moodustavad anfilaadse esindusliku ruumi. Suvesaali saab kasutada nii restoranina kui ka muuseumi osana, konverentsisaalgi toimib eraldi või ka ajutise näitusepinnana. Töös nähakse ette, et tornitipp ja II korruse rõdu võetakse kasutusele väliterrassina.

II koha pälvinud „Aare” kohta on öeldud protokollis, et ruumide üldise hea logistika ja funktsionaalsuse kõrval paistis köögiploki ja lossiosa vahelise tunneli teostus kallis, vaata et teostamatu. „Väliruumi lahenduses on tekstina kirjeldatud mitmeid põnevaid ideid, kuid neid ei ole visualiseeritud,” sedastas žürii. Tõepoolest, seletuskirjas on autorid välja pakkunud nn elamusruumide mõtte, et välialad omavahel siduda ja pakkuda mitmekülgsemat muuseumielamust. Elamusruumidena nähakse hoone ümbruses paiknevaid olemuslikult elamuslikke kohti nagu veetorn (kõrgustesse tõusmine), süvend (maa sisse laskumine) jne. „Neist saab kunstnike kaasabil luua installatsioonid, mis täiendavad muuseumiekspositsiooni infoküllust ja verbaalsust-visuaalsust mõnele teisele meelele suunatud kogemusega. Nii võiks veetornis olla näiteks heliinstallatsioon ja sepikoja süvendis valgusinstallatsioon,” kirjeldavad autorid oma ideed.

III koha töös „Riigi teemant” on tehtud aga julge ettepanek lammutada õuepoolne juurdeehitus ja asendada see uue efektse klaaskonstruktsiooniga sissepääsulahendusega. „Peasissepääsu ja põhifuajee rajamine maasse kaevatuna pole aga esinduslik ja see on ka kallis,” arvas žürii. Veel tundus ruumide logistika muuseumi seisukohast ebapraktiline, siseruumide ja maastiku lahendus tundus lõpuni läbi lahendamata.

Kui võidutöö realiseerimise juurde tulla, siis millal külastajad majja lubatakse? „Järgmine samm on lihthange, mille käigus veel sel aastal räägitakse läbi ideevõistluse võitjaga ning sõlmitakse projekteerimisleping. 2016. aastal võiksid rahastamise korral alata renoveerimistööd. Renoveeritud lossis (tegelikult kogu renoveeritud kompleksis) loodame näituse avada 2018. aasta I kvartalis,” selgitab Reidla asjade edasist käiku.

II koha pälvinud „Aare”. Autorid Aet Ader, Mari Hunt, Karin Tõugu,  Kadri Klementi ja Lenka Juchelkova – b210.

II koha pälvinud „Aare”. Autorid Aet Ader, Mari Hunt, Karin Tõugu,
Kadri Klementi ja Lenka Juchelkova – b210.


Kommentaar

Maarjamäe loss on küllaltki veider nähtus oma eklektilises pseudostiilsuses ja arhitektile paras väljakutse. Ometi julges kuus meeskonda selle avantüüri ette võtta. Ääremärkusena võib lisada, et ilmselt tingis suhteliselt kasina osavõtu ka võistluse väike preemiafond. Võistlus ise oli arhitektuurivõistluste seas üsna ebatavaline: lahendada tuli ajaloolise hoone sise- ja väliruumid, kusjuures hoone kehandit võis puudutada võimalikult vähe. Võiks arvata, et kokku oleks tulnud panna sise- ja maastikuarhitektidest koosnevad võistkonnad, kuid nii see polnud. Ümbrike avamisel tulid järjest välja ikkagi arhitektide tiimid. Mida see näitab? Arhitektuur on jätkuvalt eriala, mis hõlmab tervikut, haldab ruumi igas mõõtkavas, ukseavast pargini. Spetsialiseerunumad erialad liituvad projekteerimisega tavaliselt siis, kui arhitektidel on ruumiline põhiidee paigas ja on vaja täpsemaks minna.

Kaks tööd eristusid selgelt selle poolest, et hoone „mängureeglitele” oli pihta saadud. Ülejäänud olid püüdnud hakata kehtestama oma reegleid, kuid jäid riukalikule lossile alla. See on nagu võõrkeelega: selleks, et vabalt suhelda, tuleb lisaks põhireeglitele ära tabada ka nüansid, omandada kõnekeel. Enamikul juhtudel olid juurde- või pealeehitused üpris küsitavad, nii nende otstarbe kui ka arhitektuuri osas. Palju nutikamad paistsid need lahendused, kus ruumiprogrammi ülesanne oli täidetud vana hoone mahus ning arendatud edasi maja enese potentsiaali. Sellega paistis žüriile silma kõigepealt võistlustöö „Aare”, mis ilmutas nii pildis kui tekstis suurt tundlikkust etteantud materjali vastu, alates peente elamusruumide kirjeldamisest hoone ümber kuni siseruumide loogilise jaotuseni etteantud raamides. Näiteks hariduskeskus kui üks aktiivsemaid ruume oli paigutatud kohe sissepääsu juurde kohviku kõrvale. Seda lihtsat lahendust oli pakutud vaid mõnes töös. „Aare” oli väga tasakaalukas, kuid otsustavaks miinuseks sai siiski fuajeeosa jagunemine eri tasapindade vahel, köögi-kohviku keerukas ühendus ning see, et suvesaali pääseb suure ringiga.

Võidutöö „Simulaakrum” paistis silma väga heade siseruumi plaanidega, kus kõik olulised ruumid on paigas ja nende omavaheline ühendus loogiline. Maastikulahendus on seevastu mahukam ja silmatorkavam, ning ilupiltide võlts külluslikkus kipub pigem häirima. Maastiku üldine lahendus, mis kirjelduse järgi peaks tasakaalustama hoone eklektilist arhitektuuri, mõjub oma pretensioonikuses ja detailirohkuses ise palju eklektilisemana. Siit soovitus arvestada väliruumide lahenduses edaspidi rohkem koha spetsiifikaga. Muuseumi firmagraafikast edasi arendatud kolmnurkade-joonte teema tundus minule üpris formaalse lahendusena. Omaette õnnestunud leidudena tahan välja tuua liigendatud piirdeaia, millega on integreeritud väike välikino, ning idapoolse lossihoovi kujundamise intiimseks varikatustega puhkeruumiks.

Katrin Koov, arhitekt ja žürii liige

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming