Rongiga Moskvas

Carl-Dag Lige

Olen ise liiga noor, et mäletada nõukogude aega, ent see nostalgilis-skeptiline muie, mida võis märgata nii mõnegi viiekümneaastase eesti arhitekti näos, kui ületasime soojal sumedal juuniõhtul EestiVene piiri, vääriks ühte head novelli.*    Mitte päris novelli, pigem ehk reisikirja pani juba kirja Eesti Arhitektide Liidu esimees Peeter Pere („Moskvas arhitektuuritamas”, Eesti Ekspress 16. VII). Pere andis üsna ammendava ülevaate Eesti Arhitektide Liidu juhatuse liikmete, Eesti Arhitektuurikeskuse töötajate, Salto AB ning EA Rengi arhitektide ning mõnede külaliste ühisdelegatsiooni külaskäigust Moskvasse,  kus Štšussevi-nimelises Vene Riiklikus Arhitektuurimuuseumis avati otse enne jaanipäeva paaril aastal Euroopas ringi rännanud viimase kümnendi eesti kvaliteetarhitektuuri näitus „Buum/Ruum: uus Eesti arhitektuur”. Siinkohal ei hakka ma üle kordama Peeter Pere kirjeldatut, vaid pööran tähelepanu paarile Moskvas saadud õpetlikule kogemusele, et seejärel pilk tulevikku suuna. 

Õppetunnid   

Venemaal reisides ja sealsete inimestega suheldes on vaja osata vene keelt. Mitte et seal keegi muid keeli ei räägiks – otse vastupidi! – kuid vene keele oskus avab võrreldamatult rohkem uksi kui inglise, saksa või prantsuse keel. Mu enda vene keele oskus on puudulik, kuid viis päeva intensiivset suhtlust oli parim praktika, tõeline keelekümblus. Mis puudutab  näitust, siis „Buum/Ruumi” esialgses versioonis puudus vene keel ning praegu tagasi vaadates on sellest väga kahju, et omal ajal otsustati projekt teostada vaid eesti- ja ingliskeelsena. Vene arhitektuurimuuseum oli tõlkinud näituse saatetekstid ja annotatsioonid küll vene keelde, kuid kataloog on arusaadav vaid inglise (või eesti) keele valdajale. 

Keeleoskuse vajaduse mõistmise kõrval saime Moskvas targemaks ka seminari ja näituse avamise korraldusliku poole osas. Väljakuulutatud loenguteks planeeritud kaks  tundi kujunes avamise kontekstis liialt pikaks ajaks ning inimesed kippusid palavas võlvitud ruumis väsima. Avamisele saabus positiivse üllatusena (arhitektide liidu eduka suhtekorraldustöö tulemusena) mõneti ootamatult ka Venemaa Arhitektide Liidu president Andrei Bokov oma kaaskonnaga. Nendegi tervitussõnavõtud võtsid oma aja. Eestlaste lühiloengud, kus teiste seas astusid üles arhitektid Martin Aunin (EA Reng) ja Karli Luik (Salto AB), said positiivse vastukaja, ent avamine on pigem mõeldud suhtlemiseks ja kontaktide loomiseks ning nõuab kontsentreeritumat formaati. Tulevikus on mõistlikum seminariplokk avamisest selgemalt eristada.       

Eesti-Vene arhitektuurisuhted – kuidas edasi? 

Kuigi Peeter Pere kurtis oma tekstis Eesti diplomaatilise korpuse vähese esindatuse üle näituse avamisel, oli võib-olla isegi hea, et üritus liialt suure „poliit-kella” külge ei läinud; Eesti Moskva saatkonna abi kogu ürituse teokssaamisel  oli vaieldamatult suur ning nende vähene esindatus avamisel oli pigem tingitud kokkusattumustest. Eesti-Vene arhitektuurialaste suhete taassõlmimiseks 25aastase pausi järel sobis üks näituse avamine ning mõnepäevane lühivisiit suurepäraselt. Kultuurialane suhtlus ning isiklikud kontaktid toimivad usalduslike suhete loomisel alati paremini kui poliitiliselt suunatud koostööprojektid (à la „ajalookomisjonid”). Inimlikul tasandil on suhted eesti ja vene arhitektkonna vahel taasloodud ning nüüd tuleb mõelda uute institutsionaalsete koostöövõimaluste peale.       

Eesti Arhitektuurikeskus loodab Vene arhitektuurimuuseumiga juba lähiaastatel mõne uue ühisprojekti ellu viia. Kui kõik laabub, siis vene külalisi, sealhulgas teleajakirjanikke, kes soovivad kajastada siinset arhitektuurielu, võõrustame loodetavasti juba septembrikuisel Tallinna arhitektuuribiennaalil. Samuti oleks positiivne, kui saaks moel või teisel korraldada arhitektuuritudengite kohtumisi mõne õpitoa või vahetusprogrammi raames. Viktoriiniküsimus: kes on viimane eesti arhitekt, kes käis Venemaal õppimas?       

Paljudele Eesti elanikele oleks kindlasti huvitav ka Vene viimaste kümnendite arhitektuuri ülevaatlik näitus. Seejuures ei peakski see ehk olema valik ainult uuest läänelikust ehituskunstist Venemaal (seda leidub seal, tõsi, üha rohkem) – niisugune näitus annaks liialt ühekülgse pildi mitmekülgsest vene nüüdisarhitektuurist. Pigem oleks huvitav näha temaatilis-tüpoloogilist ülevaadet või kriitilist, kuraatori positsioonilt tehtud näitust vene uuest arhitektuurist. Milleks püüda varjata monumentaalset kitši, uushistoritsistlikku kinnisvaraarendust või kommertsklassitsismi, mis vohab selle suhteliselt kitsa kultuuri kõrval, mida viljelevad geniaalne Aleksandr Brodski ja mõned üksikud teised vene arhitektid, kes seisavad arhitektuuridistsipliini autonoomia eest? Eesti Arhitektuurimuuseum võiks siin kujuneda üheks koostööpartneriks, sest selle  ruumidele on Tallinnas raske väärilist alternatiivi leida. Samuti oleks muuseumidele kasulik ka omavahel läbi käia; arhitektuurikeskuse ja arhitektide liidu Moskva reisil polnud kahjuks ühtegi arhitektuurimuuseumi esindajat.       

Kas eksportida kultuuri või teenust?         

Eesti arhitektuuriekspordist on viimase aasta jooksul räägitud üha enam. Selleks, et olla välisriigis edukas – olgu selleks riigiks antud juhul Venemaa –, on mõistlik eristada arhitektuuri kui kultuuri eksporti arhitektuuri kui teenuse ekspordist. Kui esimene on selgelt üldkultuuriline, avalikkusele suunatud tegevus ega teeni kellegi personaalseid või ärihuve, siis teine on pigem seotud teenusepakkumise ehk ettevõtlusalase  tegevusega. Näitus „Buum/Ruum” Vene arhitektuurimuuseumis toimib pigem kultuurialase projektina kui puhtakujulise eesti arhitektide turundusüritusena ning teemal, kas juunikuine visiit ka eesti arhitektkonna tööhõivele positiivset mõju avaldab, võib vaid spekuleerida. Olen selles osas skeptiline ning mitte ainult seepärast, et muuseuminäitustel uue arhitektuuri tellijaid tavaliselt ei liigu, vaid eelkõige seepärast, et Vene turule on ilma tiheda  suhtlusvõrgustikuta (olgu ametnike, tellijate, arhitektkonna vt seas) raske siseneda. Vene arhitektuuriturg on küll suur, kuid toimib oma reeglite järgi, mille tundmaõppimine, rääkimata jala ukse vahele saamisest, on raskendatud. Euroopalik avalike arhitektuurivõistluste kultuur Venemaal peaaegu puudub (erandiks on mõned rahvusvahelised suurvõistlused, näiteks Gazpromi pilvelõhkuja ja Maria teatri juurdeehitus Peterburis, Permi  kunstimuuseum ning hiljutine linnakvartali A101 planeeringu võistlus Moskvas) ning uus vene arhitektuur peegeldab üldjuhul tellija maitset, nii tema funktsionaalseid vajadusi kui representatiivseid ihasid. Suurärimeeste, aga ka kohalike omavalitsuste ning riigiasutuste mõju ehitatava keskkonna kujundamisel on suur ning arhitektuuri kui eneseteadliku kultuuripraktika (või ehituskunsti, kui soovite) viljelemine sellises kontekstis on üsna keeruline.   

Kaks teemat, mis Vene poolega suheldes eesti arhitektuuri osas sõelale jäid, on kontekstitundlikkus ning „Toomas Rein ja sõbrad”. Kui  Rein-Lapin-Künnapu-Murdmaa-jt saavad oma unikaalse loominguga tulevikus panustada pigem mõne näituseprojekti või ajalooürituse raames, siis kontekstitundlik ja kaasaegne arhitektuurikäsitlus võiks saada nii-öelda nišitooteks, mille abil veenda praeguseid vene tellijaid eesti arhitektide poole pöörduma. Nii topograafiline, ajalooline kui sotsiaalne kontekstitunnetus iseloomustab mitmeid praegusi eesti tegevarhitekte ning seda on esile tõstnud  ka teised väliskülalised (viimati näiteks Tallinna väisanud sloveenia arhitektide delegatsiooni liikmed). Kas tagasihoidlikkusest ja ambitsioonitusest või, vastupidi, liigsest eneseuhkusest tulenevalt on eesti arhitektid tõrksad oma tugevaid külgi formuleerima ning kommunikeerima. Seepärast võiks ju võtta kuulda neid, kes väljaspool seisjatena siiralt oma muljeid jagavad ning arvamust avaldavad. Venemaale minnes on eesti arhitektide eeliseks paljude lääne büroode ees see, et peale lääneliku arhitektuuritunnetuse (mis ahvatleb üha suuremat hulka vene tellijaid), oskavad paljud siinsed arhitektid ka vene keelt ning on isiklikult vene kultuuriruumiga kokku puutunud. Süstemaatilise töö tulemusel nii kultuuri- kui ettevõtlusvaldkonnas ning poliitiliste suhete stabiliseerudes võiks Venemaal kümne aasta pärast tegutseda õige mitmed eesti arhitektuuribürood.         

* Väljendan siinkohal isiklikke vaateid ning artikkel ei pruugi täielikult kattuda minu tööandja Eesti Arhitektuurikeskuse ametlike seisukohtadega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming