Rootsi lõvist lõvideni Rootsi terrassil

Peeter Tambu, Narva linnaarhitekt

Narva linnavalitsus kuulutas välja ideekonkursi, et leida Narva kaldapealsele promenaadile kavandatavate lõviskulptuuride grupi lahendus.    Kui Erik Dahlberg kavandas XVII sajandi teisel poolel Narvale uusi linnakindlustusi, kulges piki jõe liivakallast vaid kitsas tee sadamasse. Uute bastionide müürid kerkisid peaaegu otse  kaldast ning jõe ääres promeneerimas ei käidud. Dahlbergi kavandatud uhkeldavalt ladinakeelseid nimesid kandnud Prantsuse tüüpi bastionide, kurtiinide ja ravelliinide süsteem valmis kiiresti ning pandi kohe ka proovile. Alanud Põhjasõja esimene suur lahing tõi Narva alla noore Vene tsaari noore regulaararmee, kellele see oli samuti esimene jõukatsumine. Selles mõõduvõtmises 1700. aasta novembri lõpul jäid peale Dahlbergi bastionid.   

Peeter I ei andnud siiski alla ning Narvast, nagu ka ülejäänud Eestimaast, sai Vene tsaaririigi  osa. Sajanditega on linn palju muutunud. Juba XIX sajandi lõpuks oli barokklinn selle elanikele kitsaks jäänud ning võimaldamaks selle laienemist, lammutati esimene Dahlbergi bastionidest – Fama. 1863. aastal kustutas tsaar Aleksander I mitmete teiste linnade seas ka Narva linnakindlustused kindlusrajatiste registrist ning andis oma ukaasiga need üle linnale. Kolmele jõepoolsele bastionile ehk Justitiale, Paxile ja Victoriale rajati sajandi lõpul Eesti  esimene linnapark. Seda hakati aja jooksul kutsuma Pimeaiaks. Ja mitte seetõttu, et seal oleksid kasvanud suured puud, mille all oli pime (nagu tänapäeval), vaid hoopis tänu Paxi ja Victoria vahel asunud Pimeväravale, mille kaudu viis kitsas käänuga tee jõesadamasse. XIX sajandi lõpuks olid ka sadamasse kerkinud uue moodsa Krenholmi tekstiilimanufaktuuri punastest tellistest laod, mille juurde pääsemiseks oli vaja korralikumat teed. Bastionide ja jõe vahele liivakaldale olid kerkinud mitmed väiksemad ettevõtted nagu veski, saun jms ning nendegi juurde kannatas vankriga sõita. XX sajandi alguseks oli kiirevoolulise võimsa jõe kaldal tee, mida mööda kõlbas aga juba ka jalutamas ehk promeneerimas käia. Nii sündiski Narva jõepromenaad. Narva nagu ka Tallinn ja paljud teised linnad jäi rohkem kui korra jalgu möödunud sajandi suurtele sõdadele. Kahjuks ei suutnud  ta viimase suure sõjaga kaasnenud hävitustööst välja tulla nii nagu teised – ei ole tänaseni sellest üle saanud. Eriti aga sõjajärgsest suurest ülesehitustööst. Selle elasid üle vaid üksikud Narva kaunist minevikku tunnistanud hooned: raekoda, paar kodanikumaja ja veel mõned. Ning Dahlbergi bastionid ja neile rajatud Pimeaed.       

Kuna bastionide ja jõe vahel laiutas nüüd tühjus, oligi ainus põhjus sinna minna jalutamine. Ja kuna linna uue elanikkonna seas  oli jalutamine rahvuslik tava, sai sellest uue modernistliku nõukogude Narva armastatuim vaba aja veetmise koht. Tänasel päeval kujutab Narva jõepromenaad lihtsalt aukliku asfaldiga kaetud teed, mis kulgeb piki jõekallast sadamast Hermanni linnuseni, sealt edasi mööda Linnuse tänavat Joaorgu ning siis üles paepangale. Promenaad ja Joaoru puhkeala, nii räämas kui need praegu ka on, on narvalaste armastatuimad paigad puhkamiseks,  sportimiseks, kalapüügiks ja veel paljukski. Ning ka linna külalised ei jäta seal kunagi käimata. Paljudele sai see koht erilise tähenduse hetkel, kui Eestist sai Euroopa liidu liige. Ilmselt on tegemist ühe looduses tugevamini tajutava piiriga kahe maailma vahel, eriti kui suunata oma pilk teineteist üle jõe piidlevate kindluste poole: nende arhitektuur väljendab ehk jõulisemalt kui miski muu nende kahe kultuuriruumi erinevust.     

Et see armastatud kaldaäärne ala saaks väärilise ilme ning pakuks senisest veelgi rohkem, on Narva linnavalitsuses viimased kolm aastat tegeldud nii Joaoru puhkeala kui promenaadi  rekonstrueerimise ettevalmistamisega. Joaoru puhkeala lahenduse saamiseks toimus 2009. aastal arhitektuurivõistlus ning kohe valmib võidutöö alusel koostatud projekt. Promenaadi projekt oli juba aasta tagasi valmis, kuid paljudest asjaoludest tingituna on see selle aasta jooksul omandanud järjest uue kuju, arenenud ja „küpsenud”, kui nii võib projekti kohta öelda. Tulemuseks on kahele tihedalt seotud alale koostatud kaks teineteisega väga hästi  seostuvat, teineteist täiendavat lahendust, mis väga suure tõenäosusega peaksid aastaks 2013 ka realiseeritud saama. Viimase sammuna on jäänud leida promenaadi sadamapoolsesse otsa kavandatud laste mängualale mõeldud skulptuurigrupi idee. Narvale on see skulptuuride rühm uus proovikivi. Kuna need kujud ei ole mõeldud lihtsalt vaatamiseks, vaid ka kasutamiseks, ei paigutata neid kõrge samba otsa. Need peavad asuma tänavapinnal, et lapsed  saaksid nende peal turnimas käia, ning need ümbritsetakse tartaankattega, et väikesed ronijad haiget ei saaks, kui nad juhtuvad sealt alla potsatama. Loomulikult ei saa proovikiviks linnale mitte väikesed turnijad, vaid hoopis suured. 

Skulptuuridele lahenduse ja teostaja leidmiseks kuulutas Narva linnavalitsus 30. novembril välja ideekonkursi. Viiest kuni seitsmest lõvikujust koosneva skulptuurigrupi lõvid võiksid olla erinevates ja võimalikult  põnevates poosides, eri soost ja eri vanuses, et maksimaalselt elamusi pakkuda. Lõvide materjali on konkursi korraldajad jätnud skulptorite endi valida. Ainsad nõuded on, et kujud oleksid ilmastiku- ja täiskasvanukindlad ning ohutud lastele. Promenaadi seda ala, kuhu skulptuurid on kavandatud, nimetatakse Rootsi terrassiks, et märkida ära Rootsi osa linna ajaloos, eriti Narva silmapaistvaimate säilinud ajalooliste rajatiste ehk linnakindlustuste ajaloos. Aga  miks just lõvid?       

Märkimaks suurt võitu Põhjasõjas kinkis Rootsi kuningriik 1936. aastal Narvale koopia Stockholmi kuningalossi ees seisvas lõvist, kelle üks käpp on võidukalt kahurikuulile asetatud. Kuju paigutati kaheksameetrisele graniitsambale Tallinna maantee äärde, kohale, kus praegu kulgeb linna administratiivpiir. Mälestusmärk õhati 1944. aastal. Aastast 2000, mil möödus kolmsada aastat suurest lahingust, seisab esialgsega kuigivõrd sarnane lõvikuju taas graniitsamba otsas, seekord kesklinnas. Seegi kuju on Rootsi riigi kingitus.         

Kümne aastaga on Rootsi lõvist nüüd saanud üks olulisemaid Narva sümboleid nii linna väljapoole suunatud kuvandis kui ka linlaste endi jaoks ning narvalaste ettekujutuses on Rootsi ja lõvi tänaseks lahutamatud. Kindlasti on oma osa selles ka suurepärasel asukohal ning sealt avanevatel vaadetel kahele linnusele, Joaorule, jõele ja promenaadile. Lõvi platsilt viib tee alla Joaorgu ja promenaadile.  Õnneks on esialgne idee Rootsi lõvi väikeste koopiate alleest asendunud kaasaegsema, esteetilisema ning kindlasti praktilisema nägemusega vabalt mänguväljakul paiknevatest erinevatest lõvikujudest, mille praktiline pool ronimisatraktsioonina pakub kindlasti lastele suuremat rõõmu. Skulptuurikonkursi võistlustööde tähtaeg on 22. detsember ning kui kõik läheb nii, nagu plaanitud, siis juba 2013. aastal saab Rootsi lõvi juurest Linnuse tänavat mööda  alla läbi rekonstrueeritud Joaoru puhkeala ja piki promenaadi jalutada Rootsi terrassile lõvidega hullama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming