Ruum ideaalse ja tegelikkuse vahepääl

„Võimalikud majad“ on sild žanrite, ideede, kirja ja ruumi vahel. Selle tugevus on ideemaastikud, reaalsus, žanrimängud ja lugeja, kes selle majadeks ehitab.

MIHKEL KAEVATS

Kui avan Urmo Metsa raamatu „Võimalikud majad”, meenub mulle plakat, mis on juba aastaid mu venna elukohtade seinal. Sellel on mustade tähte­dega kollasel taustal suurelt kirjas: „What choices do we make in the space between the ideal and the real?“ (ehk „Mis valikuid me ideaalide ja reaalsuse vahepäälses ruumis teeme?“) See raamat mängibki ideaalse – s.t ideelise, mitte niivõrd parima võimaliku – ruumiga. Ent seos reaalsega on see, mis „Võimalikest majadest” vähepääl mängulise ja vahepääl valusa raamatu teeb.

Mina ei ole arhitekt, olen ruumihuviga luuletaja. Niisiis võiksin olla arhitektuuriarvustuse kirjutamiseks mitteprofessionaal ehk võhik, ent raamatu žanri määramise keerulisus teeb must juba sobivama arvustaja. See raamat on üheaegselt ruumiliste ideede kogum, ühiskonnakriitika, tööprotsessi kirjeldus, manifest, kunst kunsti pärast, sürrealistlik luulekogu. Eri essentsiga tekstide vaheldumine tekitab omapärase rütmi, mängu. Üks, mis siiski kõiki neid kirjeldusi ühendab, on raamatu väga puhas, isegi pedantlik vorm. Ideid on õigupoolest üsna raske üles kirjutada, nii et need habemega ei tunduks. Mets on habeme vältimisega üsna hästi hakkama saanud. Teiselt poolt aga: võib-olla oleks võinud veel hullumeelsemaks minna, et vältida hermeetilisust …

Kõige lihtsam on vist öelda, et see raamat on ruumiliste ideede kogum, hüplev arhitektuurifilosoofia. Toon näite raamatust (kõik näited kirjeldavad võimalikke maju): „Maja, mille ideeks on ületada looduse ja techne vastandus. Selline maja püstitub ilma inimese sekkumiseta, kuid omandab inimese poolt loodud majade tunnused. Sellise maja sünniks või järelmiks on kultuuri definitsiooni lahustumine.” (lk 47) Kui võtta kirjapandut kui teostatavat ideed, siis ausalt öelda tundub sellise maja „püstitumine” praegu juba tõenäolisem kui mõni aasta tagasi (kas oleme õppinud uutmoodi unistama?). Kui võtta seda kui paralleelmaailma, kutsub see uitama lõpmatusse, ilma igasuguse põhjenduseta. Kui võtta seda kui arhitektuuri­maailma trajektoori kirjeldust, siis tundub see ühe arhitektuurisuuna maksimum.

Tihti avastasin end siiski mõtlemast, et tuhkagi see ainult unistamine või arhitektuurifilosoofia on. Kas teil tuleb selliseid ideid lugedes mõni konkreetne maja, võib-olla isegi mitu, silme ette? Näiteks: „Maja, mille ideeks on alistuda kliendi soovidele võimalikult altruistlikult (arhitektuurižanri altruistlik apoteoos).” (lk 36), „Maja, mida ehitatakse pika aja jooksul erinevate inimeste poolt ja mille käigus maja idee kaotsi läheb.” (lk 43), „Maja, mille ainsaks arhitektuurseks ideeks on omavahel harmooniliselt reastuvad Exceli tabeli kastid.” (lk 80), „Maja, mis ehitatakse müügiks.” (lk 85), „Maja, mille ideeks on välja paista nagu vana maja” (lk 136). Need on ainult mõned näited. Kui mõtlen majadele, mis neid ridu lugedes silme ette kerkivad, on veidi nukker ja mõne koha peal lõbus muidugi ka. Ideaalse ja tegelikkuse vahepäälses ruumis tehakse vahel ikka neetult nõmedaid valikuid! Kuid nendes valikutes ilmneb arhitektide sisu ja ühiskondline vaimuseis (Juhan Viiding: „Mismoodi on su vaimu seis? Ei seisa nigu. Kas tõstab pead ta ükskord meis kui väike tigu?)

„Võimalikke maju” võib lugeda ka kui manifesti. Kui see on manifest, on ta pretensioonikas, mänglev, kriitiline, võimatu ja pulbitsev – nagu üks hää manifest olema peab (võib-olla on ta manifestiks siiski liiga pikk …). Samas puudub selles manifestile omane programmilisus, mitte üksnes ei tekita Mets tahtlikke vastandusi, vaid mõned suunad ei seostu teineteisega kohe üldse – ühine on neis vaid „maja” (manifest majale – kas keegi vajab seda?). Kui see kellelegi siiski manifestina mõjub, võiks teda ette kujutada arhitektuurikriitiku töövahendina. Igaks puhuks leiaks sealt kriitilise tsitaadi, suunava idee.

Ja lõpetuseks, kogumikku „Võimalikud majad” võib võtta ka sürrealistliku luulekoguna. Kui see on luulekogu, ei ole temas materiaalset ruumilist funktsiooni. On vaimne ruum, mis keskendub majadele ning inimsuhetele, vaimsetele hüpetele ja pindadele nende sees ja ümbruses. Näiteks: „Maja, millesse ei saa kolida” (lk 140) ja „Maja, mis on kõõrdi” (lk 152). See on ka lühivormide kogumik või pikem, mantrat „Maja…” korrutav poeem. Luulena oleks see üsna hermeetiline tekst, selles võidutsekski maailmale suletud ideaalsus. Aga selliseks lugemiseks on raamatus siiski liiga palju ideekirjeldusi, mis päris luule mõõtu päris välja ei anna. Samas, just see maailmale suletud ideaalsus mõnes tekstis tekitab tunde, et vähemasti osaliselt on see kirjutatud kunstina kunsti enese pärast.

Küllap on nii, et „Võimalikud majad“ pole ükski neist: raamat rõhutab just võimalikke sildu žanrite, ideede, kirja ja ruumi vahel. Selles ongi selle tugevus: ideemaastikud ja reaalsus, žanrimängud ja lugeja, kes selle endale majadeks ehitab. Mingis plaanis on „Võimalikud majad” ka rahvahariduslik, selle kutse maju vaatama ja neist mõtlema on selge. Niisiis võiks seda ette kujutada ka kinkeraamatuna võhikule (raamatu kujundus on selleks otstarbeks kenasti puhas), kes võtab selle kas kätte ja valgustub või paneb teiste lugemata raamatute virna. Päris huvitav, kumba pidi selle raamatuga läheb.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming