Ruumiline planeerimine Ameerika Ühendriikides

Evelin Reimand ja Pille Metspalu

Märtsis-aprillis korraldas Eesti Planeerijate Ühing ruumilise planeerimise teemal kaks kohviõhtut, ühe Tallinnas, teise Tartus. Kõigile huvilistele avatud õhtute ajendiks oli ühingu liikmete jaanuarikuine reis Ameerika Ühendriikidesse, kus tutvuti sealse ruumilise planeerimise tava ja õigusruumiga. Värskeid muljeid viimastest suundumustest linna- ja tänavaruumi kavandamisel, kaubanduskeskuste arenguloogikast ning planeerimise korraldusest omavalitsustes vahendasid California ülikoolis Berkeleys doktorantuuri raames ennast täiendanud ja kolleege võõrustanud Pille Metspalu ning aktiivsed ühingu liikmed Heiki Kalberg, Johann-Aksel Tarbe, Mart Hiob ja Tanel Tuhal. Alustagem kõnekatest faktidest: Ameerika Ühendiriigid on suurriik, kus elab peaaegu 10 miljonil ruutkilomeetril üle 300 miljoni inimese. Ruumilise planeerimisega on seotud neist umbes 60 000, mis teeb ühe planeerija iga 5000 elaniku kohta. Eestis on samad näitajad vastavalt 45 000 ruutkilomeetrit, 1,3 miljonit elanikku, hinnanguliselt 600 planeerijat (kokku nii ametnikke kui erafirmade konsultante) ja üks planeerija ca 2100 inimese kohta. Kuigi Eesti on nii pindalalt kui rahvaarvult ligi 200 korda väiksem, on meil planeerijaid inimese kohta vaata et poole rohkem.

Oma suuruse ja rahvaarvu tõttu on Ühendriigid äärmiselt kirju kant. Rahvuste kultuuriline eripära kandub üle ka linnapilti, peegeldudes arhitektuuris ja inimeste toimetamisviisis. Üleüldine kirevus on ka ilmselt põhjus, miks on USA planeerimist- ja ehitustegevust korraldavad seadused ja regulatsioonid üllatavalt ranged ja keerulised. Sealhulgas on osariikide seadustes väga täpselt kirjas, millised on planeeringu liikide ülesanded ja milliseid osi ning teemasid need peavad sisaldama ja katma. Oma osa on siin ka eripärasel haldussüsteemil, kus on arvukalt omavalitsusüksuste alaliike, linnadel on palju lahustükke, omavalitsuste piirid ei ole sageli loogilised jne.

Teiste lääneriikidega võrreldes kuulub Ühendriikides riigile proportsionaalselt palju rohkem maad kui eraomanikele. Riigimaa all tuleb siin mõista nii osariigi valitsusele kui ka föderaalvalitsusele kuuluvaid maa-alasid. Nii on näiteks Arizonas erakätes vaid 12% kogu osariigi pindalast. Oluline on märkida, et selline seis on suuresti tingitud sellest, et riigile kuuluvad muu hulgas kõik looduskaitsealused maad ehk hiiglaslikud rahvuspargid. Näiteks Yellowstone’i rahvuspark, mis asub kolme osariigi territooriumil, võtab enda alla ca 9000 ruutkilomeetrit (üks viiendik Eestist). Kuna tegu on suurte ja looduslikult ning turismimajanduse seisukohalt oluliste maa-aladega, on tekkinud terve uus lähenemisviis planeerimisele – rahvusparkide planeerimine, segu traditsioonilise tiheasustusala ja loodusala planeerimisest.

Teise suure riigile kuuluva territooriumide rühma moodustavad ülikoolide campus’ed, mis on kasvanud oma planeerimisregulatsiooni, toimimisviisi ja isegi eraldi postisüsteemiga linnakuteks. Näiteks Michigani ülikooli campus oma 45 000 üliõpilasega on peaaegu sama suur kui Pärnu linn. Omavalitsuse üldplaneeringus ei saa seada mingeid tingimusi riigile kuuluvatele maadele, ka ülikoolilinnakud ei pea järgima linna planeerimisreegleid, kuid enamasti tehakse siiski hea tahte alusel koostööd.

Nagu mainitud, on Ühendriikide planeerimissüsteem riigi üldiselt (üli-)liberalistliku kuvandi taustal üllatavalt keeruline ja planeerimine käib kõigil valitsemistasanditel. Kõrgeim on föderaalne tasand, kus pannakse paika näiteks olulised joonobjektid nagu raud- ja kiirteed, sellele järgnevad osariigi, maakonna ja kohaliku omavalitsuse tasand.

Planeeringu liike on palju ja need erinevad nii eesmärkide kui täpsuse poolest. Esialgu on nende hierarhiat ja süsteemi üsna keeruline mõista. Nii peab igal linnal olema üldplaneeringu kõrval ka nn tsoneerimiskava (zoning oridnance). Üldplaneeringu ülesanne on anda linnale strateegilised arengusuunad, rõhutada jätkusuutlikkust ja säästva arengu printsiipe. Tsoneeringu puhul on tegu millegi meie üldplaneeringu ja ehitusmääruse vahepealsega, see sisaldab ka detailse plaani, kus on muu hulgas ära näidatud täpne maakasutuse otstarve. Tsoneering on aluseks linnas kavandatavale ruumilisele arengule.

Levinud on ka nn elluviimiskava ehk management plan, mis koostatakse enamasti konkreetse arenduse tarbeks ning kuhu koondatakse kõikvõimalik info selle kohta, mis, kus ja millal toimub ning kes ja mida rahastab. Tüüpiline on ka meie detailplaneeringutega sarnane tasand.

Avalikkuse kaasamine

Planeerimistegevuse oluline osa on avalikkuse kaasamine. Kõige kõrgemal, föderaaltasandil seda otseselt ei rakendata, oluliste üleriigiliste objektide puhul on elanikel võimalus kaasa rääkida vaid keskkonnamõjude hindamise protsessi kaudu. Omavalitsuse tasandil otsustab kaasamise mahu ja viisid omavalitsus koostöös planeerijatega. Kuna elanikega kavandatavate muutuste arutamine on populaarseks saanud, on tekkinud terve eraldi ettevõtlusharu kaasamisürituste juhtimiseks ja läbiviimiseks. Enamasti ei pea koosolekuid planeerijad, vaid valdkonnaga kursis head eestkõnelejad. Peamise meetodina on kasutusel nn charette, tavaliselt mitmepäevane üritus, kus esimene kohtumine algab alati sütitava kõne ja fotomontaažiga, millele järgneb rühmatöö ja ühine arutelu. Teisel korral kohtutakse enamasti planeerijatega ja jalutatakse planeeritaval alal ringi, seejärel tuleb ühine töö plaanide ja makettidega. Umbes nädala pärast korraldatakse kolmas kokkusaamine, kus planeerijad demonstreerivad juba esialgset eskiisi, järgneb kommentaaride kuulamine. Aina rohkem on kaasamist ka asumiseltside kaudu, kelle roll planeerimisotsustes on suurenemas. Kohtumiste ja töötubade puhul on tegu asjalike ja konstruktiivsete ettevõtmistega, kuhu saab ja tasub minna terve perega.

Planeerija on USAs auväärt ametnik, kelle arvamusel ruumiliste otsuste osas on suur kaal. Igas keskmises Viljandi-suuruses linnas on palgal tavaliselt kaks planeerijat, lisaks veel eraldi transpordi planeerija. Omavalitsustes töötavad planeerijad üldjuhul ise planeeringuid ei koosta, teenus ostetakse sisse hanke korras. USA hankesüsteem on hea: hanke lähteseisukohad peavad olema väga detailsed ning enamasti ei valita võitjat mitte väiksema hinna, vaid eelkõige teenuse kvaliteedi põhjal. Ka planeeringute rahastamine ei käi otseselt linna eelarve kaudu, vaid vajalikud summad saavad linnaameti planeerijad kokku rahataotlustega. Planeerijate tegevust ja litsentsimist haldab tugev kutseliit, palju korraldatakse täienduskoolitusi, mille läbimine on näiteks litsentside uuendamise tingimuseks ning seeläbi jõuavad teooria uued meetodid väga tihti ka praktikasse. Märkimisväärne on planeerimisalane kõrgharidus ja selle kvaliteet.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming