Salto – 2010. aasta kõige võimsama hüppega arhitektuuribüroo

Margit Mutso

Tänavuse kultuurkapitali arhitektuuri peapreemia pälvinud Salto arhitektidega vestleb Margit Mutso. Salto Arhitekt uuri büroo OÜ, asutatud 2004  Omanikud Maarja Kask (s 1979, Tallinna Kõrgem Tehnikakool, Eesti Kunstiakadeemia, arhitektuuri kutsemagister, 2006, Taani Århusi arhitektuurikool), Karli Luik (s 1977, Eesti Kunstiakadeemia, arhitektuuri kutsemagister, Ecole d’Architecture Paris-Val-de-Marne, Tartu Ülikooli semiootika osakond, Tartu Ülikooli inimgeograafia õppetool, Central European University, soouuringute magister), Ralf Lõoke (s 1978, Eesti Kunstiakadeemia, arhitektuuri  kutsemagister, Virginia Technical University, Architecture Consortium, Tallinna Kõrgema Tehnikakooli arhitektuuri osakond).

 

Valik arhitektuurikonkursil pälvitud preemiatest: Läti riikliku kunstimuuseumi renoveerimine ja juurdeehitus – II preemia, 2010; H. Elleri nimelise Tartu muusikakooli õppekorpuse juurdeehitus – II preemia, 2010; Tallinna ülikooli loomemaja ja ülikoolilinnaku hooviala arhitektuurivõistlus – I preemia, 2009;  Tartu Emajõe seltsi Lodjakoda – I preemia, 2009; Tallinna linnavalitsuse uus haldushoone – ergutuspreemia; passiivmaja standarditele vastav büroohoone Tartus – I preemia, 2009; Tallinna hipodroomi ala planeering – jagatud I preemia, 2008; elu- ja ärihoone Tallinna Rotermanni kvartalis – I preemia, 2008; Eesti ekspositsioon XI Veneetsia arhitektuuribiennaalil – I preemia, 2008; äri- ja büroohoone Tallinnas sadama  piirkonnas – I preemia, 2007; Eesti Maaülikooli spordihoone – I preemia, 2007; Läti Ülikooli botaanikaaed Riias – I preemia, 2007; Paide kutsehariduskeskus – I preemia, 2007; Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu – II preemia, 2006; Paide linna spordihall, I preemia, 2006; detailplaneering ja 5 kortermaja Tartus Riia mäel – I preemia, 2006; Tartu ülikooli Narva kolledži peahoone – II preemia, 2005; Skoone bastioni taaskasutuselevõtu ideelahendus –  I preemia, 2005; Tartu Kesklinna kooli juurdeehitus Kroonuaia tänaval – I preemia, 2005; Eesti Maanteemuuseumi välialad Varbusel – I preemia, 2004; Sõmeru keskusehoone – I preemia, 2004. Muid preemiaid: Eesti Kultuurkapitali kunsti aastapreemia, 2008; Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia, 2008; kultuurisaate „OP !” 2008. aasta parim näitus, Tartu parim ehitis, 2009 (maaülikooli  spordihoone); Eesti parim puitehitis, 2009 (maaülikooli spordihoone fassaad), Tartu parim ehitis, 2007 (Aleksandri tänava elamu) / Best new building in Tartu 2007, 2007. aasta Tartu parim ehitis laienduste ja rekonstruktsioonide kategoorias (Tartu Kesklinna kooli juurdeehitus), Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia, 2008 (Tartu Kesklinna kooli juurdeehitus), Eesti parim puitehitis, 2010 (Sõmeru keskusehoone). 

Kuidas saavad noored arhitektid kokku? Millise eelduse korral sünnib ühine arhitektuuribüroo? On selle taga pigem sõprus või sarnane maailmavaade? 

Karli Luik: Ma arvan, et pigem on meie puhul liitvaks just erinev maailmavaade, on mingi intriig  teha asju koos. 

Maarja Kask: Osaliselt on see kindlasti õnnelik juhus, kui satuvad kokku inimesed, kellel on ühine huvi, pühendumine ja töötempo.   

Ralf Lõoke: Kõik mõtlevad sama kiirusega.   

Kuidas see loominguline protsess teil välja näeb, kui te uut tööd alustate? Kas igaüks alustab oma nurgas oma mõtetega – kes siis lõpuks otsustab, milline see parim mõte on?   

R. L.: Valik on konsensuslik. Konsensus ei tähenda aga seda, et võetakse mitme inimese  mõtted ja tehakse sellest segu. Tavaliselt on nii, et üks mõte viib teiseni. Enamik teie maju on sündinud läbi võistluste. Kuidas võistlusprotsess välja näeb?   

M. K.: Jah, me just enne arutasime, et kust küll teised bürood tööd saavad. Me ei oska toimida nagu klassikalises mõttes äriettevõte, ennast reklaamida ning otsida kliente, mistõttu on  suurem osa töödest konkursivõidu tulemus, teisest küljest on arhitektuurikonkursside kaudu tulnud võimalused parimad, sest tegemist on tavaliselt suurte oluliste ühiskondlike hoonetega.   

K. L.: Võistlustöö tegemiseks väljakujunenud retsept puudub, iga kord toimub protsess ilmselt natuke erinevalt. Tavaliselt keegi meist  alustab selle tegemist, siis tekivad esimesed mõtted, siis tekivad kellelgi teisel teised mõtted ja see, mis lõpuks paberile saab, on paljude mõtete summa.   

R. L.: Summa on vale sõna, pigem on see mõtete jada, mis kasvab üksteisest välja.   

K. L.: Jah, tihtipeale kaovad need esimesed ideed paberilt ära.     

M. K.: Sellist olukorda ei ole meil kunagi, et kahele väga meeldib mingi idee ja ühele ei meeldi, aga see tehakse ikka ära.       

Siit võib järeldada, et te mõtlete ikkagi üsna ühte moodi. Või vähemalt ühes suunas.       

K. L.: Tõenäoliselt asjad, mida me oluliseks peame, on sarnased. Sellel ei ole mingit väga selget esteetilist väljundit, aga see, mille järgi me otsustame, milline mõte kannab, selles on mingisugune ühisosa, muidu me ei saaks teha  asju koos.       

Aja jooksul on teie büroo suurus varieerunud kolmest kümne inimeseni. Kuidas tundub, milline on kõige produktiivsem kooslus ühe arhitektuuribüroo jaoks?         

R. L.: Kui meil oli üle kümne inimese, kasvas see meil üle pea, selline büroo formaat nõuab firmalt juba teist struktuuri. Meile meeldib, kui  oleme kõigi töödega ise seotud.       

Mulle tunduvad teie majad üsna äratuntavad: orgaanilised, maastikuga seotud, kohatundlikud, plastilised.         

R. L.: Meil kipuvad tulema sellised majad, mille puhul ei saa arhitektuuri, maastikuarhitektuuri või sisearhitektuuri päris eraldi võtta. Hoone, lisaks sellele, et ta täidab oma põhifunktsiooni, peab kindlasti looma ka mingi lisaväärtuse ümbruse jaoks.         

M. K.: Me hakkame kõiki projekte tegema nullist, püüame leida intriigi krundi, ruumiprogrammi, funktsiooni, normide, keskkonna, tellija vahel.         

Kui meenutada teie konkursivõite – esimene oli maanteemuuseumi väliala lahendus, mille valmimisprotsess on kestnud üsna kaua. Sama lugu on ka Sõmeru keskusehoonega. Kas selle aja jooksul sellist tunnet ei ole tekkinud, et midagi võiks teistmoodi teha? Need on ju nii noorena tehtud.         

R. L.: Maanteemuuseum on päris palju muutunud, aga esimene põhiidee on jäänud kandma. Sõmeru puhul on muudatusi olnud minimaalselt. See sai kohe kuidagi väga täpselt paika.       

R. L.: Üritame mõelda nii, et idee kannaks lõpuni välja, et kõik mugandused, mis tulevad projekteerimise faasis seoses osapoolte soovitud muudatustega, ei mõjutaks põhiideed. 

K. L.: Meie kandev idee kipubki olema pigem struktuur või süsteem, mitte klassikalises mõttes kompositsioon või näiteks fassaadilahendus. 

Fassaadiga on ju mängitud küll, näiteks maaülikooli spordihoone puhul, mis on kaetud puitpulkadega. 

K. L.: See kasvas ülejäänud hoonest hiljem välja ja on seotud kogu hoone loogikaga, selle väljavenitatud optilise pildi ja maastikuga.   

Räägime mõne sõna nendest majadest,  mida veel ei ole. Üks esimesi võite oli ka Skoone bastioni ideelahendus. Kas on loota, et ka see töö läheb edasi?   

R. L.: Kahtlane.     

K. L.: Kohe-kohe hakatakse sinna kultuuriaasta raames ehitama põhuteatrit, mille projekteerisime sinna koostöös NO99ga. Võib ju loota,  et sellises funktsioonis seal tulevikus ka jätkatakse, aga praegu ei tea küll, mis sellest edaspidi saab. Detailplaneering seisab endiselt. Osa sellest maast kuulub Eesti Raudteele ja linn peab selle ära ostma, majanduslangus tuli aga peale ja see jäi ostmata.     

Mis saab Tallinna ülikooli loomemajast, mille võistluse te võitsite?     

R. L.: Seda ehitatakse.     

M. K.: Kolmeteistkümnendal ja reedel 2012. aasta jaanuaris saab valmis.       

R. L.: Siis on meil töös veel lodjakoda Tartus Emajõe ääres.       

Mis see endast kujutab? 

R. L.: Maja tuleb vana supelusehoone koha peale, ühe katusekooriku all paiknevad eri funktsiooniga osad: näitusepinnad, töökojad, kus ehitatakse lotjasid. Hoone maht laieneb ühtlasi sadamaks. 

Pärnus võitsite te Edela-Eesti Loodus- ja Keskkonnahariduskeskuse võistluse. 

R. L.: Praegu teeme põhiprojekti, ehitajat hakatakse valima suvel. Kogu hoone maht liitub orgaaniliselt suure pargialaga. Park ja hoone töötavad funktsionaalselt koos. Tegemist on suure näitusepinnaga, mida lapsed kasutavad kui õppevahendit. Läbi kolme korruse hoonemahus  on avatud ruumis planetaarium, kolm kasvuhoonet, loomade nurk, millega liituvad õppeklassid. Tegemist on nii ruumiliselt kui konstruktiivselt keerulise majaga, mis nõuab kõikide projekteerijate sisulist kaasamõtlemist. 

Kas selle maja puhul on ka ökoteemat järgitud, on see energiasäästlik? 

R. L.: Teeme selle maksimaalselt energiatõhusa, ehkki seda on väga raske teha, sest on palju ebatavalisi nüansse, mida peab arvestama. Kui  majas on kasvuhoone, kus peab hoidma 20 plusskraadi juures 60% niiskust, siis ei saa seda väga ökoloogiliselt teha. 

Kas energiasäästunõue mõjub arhitektuurile kuidagi pärssivalt? Olete te ka päris passiivmaja  proovinud teha? 

R. L.: Oleme võitnud ühe passiivmaja võistluse Tartus, see oli büroohoone Tartu serva tehnoparki.   

K. L.: Energiasäästunõue, kui arvestada põhiprintsiipe, ei pruugi olla pärssiv. Küsimus on selles, kui suurte kompromissideni tuleb  minna, et saavutada mingid täpsed arvud. See võib minna naeruväärseks. Kasutada vastavaid tehnoloogiaid, vaadata, kuhupoole millised aknad teha – see on osa lähteülesandest. 

Teil on suhteliselt keerulised majad. Kuidas ehitajad nendega hakkama saavad?   

K. L.: Pigem on tunne, et ehituskvaliteet sõltub palju tellijast. Kui on olnud teadlik kogemustega tellija, kes suudab ka ehitajat kontrollida, siis on ehitaja saanud üsna hästi hakkama.   

M. K.: Riigihanke süsteem on tellijale raske formaat. Kuna meie teeme avalikke objekte,  siis nii on, et kõige odavam pakkumine võidab ehitushanke. See ei pruugi olla parim ehitaja.   

R. L.: Kui tellija teeb hanke läbiviimisel vigu, siis tuleb see väga karmilt tagasi.     

Te kuulute just sellesse arhitektide gruppi, kelle kohta öeldakse, et need on need kunstnikud, keda EKA toodab, kes konstruktsiooni ja ehitust ei jaga, teevad vaid ilusaid pilte. Teiesugustele viidates leiavad mõned ringkonnad, et arhitektuuriõpe  tuleks üle viia tehnikaülikooli.     

K. L.: Ma ei ütleks, et me ainult ilusaid pilte teeme, meil on alati oma visioon olemas, kuidas maja koos püsib.       

R. L.: Ma sattusin enne kunstiakadeemiat aastaks õppima tehnikakõrgkooli. Mulle tundub, et kuigi seal üritati sisendada õpilastesse, et EKAst tuleb kunst, mis ei püsi püsti, ja TTÜst ehitustehniliselt hea lahendus, mis näeb kole välja, TKTKs on aga mõlemad pooled tasakaalus, siis tegelikult ei pakkunud see kool kumbagi. Ma arvan, et eelkõige sõltub arhitekti tase tegelikult sellest, kui tõsiselt ta suhtub  oma töösse.     

M. K..: Hea arhitektuur ei tähenda alati väga kalleid ja keerulisi lahendusi, samas ei ole me kindlasti tehnovõrkude ja konstruktsioonide projekteerijatele kõige mugavamad partnerid.       

Mida oma valmis ehitatud objektide hulgast ise kõige rohkem hindate?         

R. L.: Mina pean ütlema, et maanteemuuseum on minu jaoks kõige tugevama kontseptsiooniga. Olgugi et see jama, mis selle ehitamisega tekkis, oli kirjeldamatu, jälle riigihanke koostamisel tehtud vigade tõttu.         

See on kummaline. Kõige esimene projekt ja ütled, et kõige õnnestunum.       

R. L.: Võib-olla mulle meeldib see, et maanteemuuseum on selline, mille puhul ei saa aru, kus maastik lõpeb ja hakkab arhitektuur ning kus arhitektuur läheb üle sisekujunduseks – kõik on hästi läbi põimunud. 

M. K.: Samalaadne objekt oli Veneetsia biennaali installatsioon „Gaasitoru”, mis laveerib kuskil arhitektuurivaldkonna piiri peal. 

Veneetsia biennaalile tehtud gaasitoru oli võimas installatsioon, ilmselt väga hea  kogemus teile. 

M. K.: Jah, lühike ja väga intensiivne, selles mõttes erineb see maanteemuuseumist: ühe valmimisprotsess kestis seitse kuud ja teisel seitse aastat.   

Elamuid olete teinud suhteliselt vähe. Meenuvad vaid kollased elamud Karlovas Tartus.   

R. L.: Mitte et meil oleks midagi elamute vastu, aga võib-olla need ei haaku tihti sellega, mis meid tegelikult huvitab. Sõltub muidugi lähteülesandest.  Kui on selline lihtne arendus,  mille puhul peab võimalikult palju ära mahtuma ühesuunalisi kortereid, siis me ei suuda ennast motiveerida.   

K. L.: Tavaliselt ei ole meid ka kutsutud neid tegema.     

M. K.: Elamute puhul ei tehta avalikke võistlusi.       

Tegelikult on see ju oluline hoonetüüp, mis vajaks väga innovatiivset lähenemist. Räägime ka koolimajadest.       

K. L.: Me oleme kaks kooli teinud: Balti meediaja filmikooli ja Tartu kesklinna kooli. Nüüd toimus Viljandi kooli juurdeehituse kutsutud  osalejatega konkurss. Jagame praegu esikohta ja käimas on teine voor.     

Oma koolist on meeles, et koolikeskkond oli üsna ebameeldiv: pikad koridorid, tumedad seinad, igavad klassiruumid. Kui olen praegu käinud eliitkoolides, saan väga hästi aru, miks vanemad püüavad oma lapsi sinna panna. Tartu kesklinna kool on oma olemuselt ka eliitkool, väga meeldiv paik.     

K. L.: Väga oluline lähtepunkt meile oli tekitada seal lastele uus ruumikogemus, et ruumi hakataks suhtuma kuidagi põnevusega.   

M. K.: Kesklinna kooli juurdeehitust tuleb vaadata koos hooviga. Üks põhilisi liikumisteid  läheb seal üle maja. See on orgaaniliselt seotud ümbritseva maastikuga, künka pealt pääseb väliauditooriumi, sealt sillaga tagasi, sealt trepist alla. Ära on kasutatud kogu krundi ressurss.   

R. L.: Natuke sama mõte, mis meil enam-vähem kõikide objektidega on – ei ole eraldi krunti ja maja.   

Kas teil eramutellimusi ka on? Nende võistlusi ju ka ei tehta.   

R. L.: Me oleme igal aastal valinud tegemiseks välja ühe eramu, mis tundub mingis mõttes huvitav.     

Et teete ise võistluse klientidele?     

R. L.: Jah, igal aastal satub ikka üks tellija, kes tundub piisavalt intrigeeriv.       

Mis põhjusel ei taha te eramaju teha?       

M. K.: Väike maht ja väga suur töö.       

R. L.: Me ei ole õppinud seda niimoodi tegema, et see ka majanduslikult ära tasuks. Oleme need teinud ainulaadse kontseptsiooniga nagu suuremad objektidki. Kolme neist  võis näha eelmise aasta Veneetsia arhitektuuribiennaalil.       

Olete koostööd teinud seitse aastat. Kas on aeg ka mingi kokkuvõte teha? 

M. K.: Meil on tulemas seitsmes sünnipäev ja sellega seoses teeme maketinäituse disainigaleriis. Me teeme alati iga objekti jaoks maketi ja kui konkursil on hästi läinud, siis me neid tagasi ei saa. Kevadel kogume paremiku kokku ja teeme näituse. 

Lõpetuseks üks ajakirjaniku-küsimus: mis on teie edu saladus? 

R. L.: Ilgelt oleme tööd teinud. Kõik see tuleb millegi muu arvelt. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming