Seiklus keldris

Ingrid Aasoja

Näitus „Ekspeditsioon „Wunderlich“. 11 sisearhitekti“ arhitektuuri­muuseumis kuni 28. II, avatud laupäeviti ja pühapäeviti kella 12-13. Näitusel osalevad Bruno Tomberg, Leila Pärtelpoeg, Vello Asi, Teno Velbri, Mait Summatavet, Taevo Gans, Aulo Padar, Juta Lember, Eerik Olle, Pille Lausmäe, Taso Mähar. Kuraator ja tekstide autor Carl-Dag Lige, kujundanud EKA sise­arhitektuuri tudengid Hannes Praksi juhendamisel, Renee Altrovi fotod, graafiliselt kujundanud Aadam Kaarma, keeletoimetanud Katrin Hallas, tõlkinud Adam Cullen.

Näitusega „Ekspeditsioon „Wunderlich“. 11 sisearhitekti“ on esitatud sisearhitektuuri õpetamise ajalugu EKA sisearhitektuuri osakonnas. Koolist võrsunud tegevsisearhitekte on eksponeeritud kui isiksusi ning ühtlasi katsetatud näituse vormiga ja püütud seda uuendada. Väljapanek on justkui lavastus, näituse külastaja ja näitusetööde näitaja interaktiivne suhtlus. Tegemist on ka tudengitele õpetliku katsega esitleda materjali erilisel ja mängulisel viisil. Suurepärane, et osakond on vaadanud läbi oma arhiivi ja et kunagiste tudengite töid esitlevad praegused tudengid.

Miljon miksi

Näitus on väike seiklusretk osakonna ajalukku. Ruumi siseneda on esialgu veidi ehmatav: midagi ei toimu, kõik on pime ja kui teisi külastajaid ruumis pole, võib tunduda, et näitus on suletud. Kui esialgsest kohmetusest üle saadakse, on huvitav seigelda järjestikku paigutatud pesade vahel, mis neile lähenemise korral justkui ellu ärkavad. Pimedas keldrisaalis on puidust kuubikud, mille kõrval ootavad miimid. Külastaja lähenedes süttib valgus, lülitub sisse heli ja miim hakkab vaataja silme ette tõstma koolitöid (jooniseid ja postreid). Rahulikult, ilma visuaalse mürata, nagu see on näiteks üldvalgustusega näituseruumis, avaneb tudengitest sisearhitektide sisemaailm. Teekond läbi saali on kavandatud selgelt ja etendusel eksponeerivad näitleja rollis töid tudengid. Seega on eeldus suurepäraseks teist laadi näitusekogemuseks loodud, kuid täielikku elamust saamast takistavad tehnilised puudujäägid (heli oli ebakvaliteetne ja kohtvalgustus jooniste lugemiseks vähene) ja sisulised ebakõlad.

Sisearhitektide noorpõlve mõtete, tudengiaegsete lennukate ideede näitamine eksperimentaalsel väljapanekul on põnev idee. Pärast paari esimest pesa tekkis aga ärevus. Miks näidatakse külastajale vaid katkeid ja puudub tutvustus? Miks tudengitööde kõrval on just need fotod? Miks ei kuule heli ja see, mida ma kuulen, on mälestus (minevik, mitte tulevikku suunatu, mis vastaks ehk tudengi olemusele paremini)?

Suhe töödega ei teki kergelt, kuna need esitatakse justkui juhuslikult. Külastajale näidatakse üksikuid, mitmest kooliprojektist kokku kogutud postreid, taustainfot, mille toel luua suhe loomingu, ajastu ja inimesega nende taga, ei anta. Kuna näituse kujundanud ja seda esitlevatele tudengitele on materjal tuttav, võiksid nad näitust pantomiimile lisaks ka suuliselt täiendada, öelda kas või eksponeeritava töö pealkirja ja selle tegemise eesmärgi. Erialainimesena oleks just huvitav kokku viia koolitöö ülesanne ja tulemus, mitte lihtsalt silmitseda ilusaid käsitööjooniseid.

Puidust kuubik on hea selge ruumijaotamise võte. Idee, et kuubiku sees on midagi põnevat, mida väljast ei näe, mängib avastamisrõõmuga. Kuid selmet leida midagi põnevat, on kast seest põletatud ja selle põhja asetatud taustavalgusega morn portree, mille kõrvutamine õpinguaastate töödega tekitab vastandlikke mõtteid. Heledalt välja valgustatud mustvalged fotod on küll meisterlikud, kuid staatilisena tumedaks põletatud kasti sügavuses nooruspõlve koolitööde kõrval ning kehvasti kõlavate mälestuste taustal mõjuvad need väga masendavalt. See meenutab mälestusnäitust – vanemate põlvkondade ärasaatmist, ehk isegi sisearhitektuuri osakonna ajaloo kokkuvõtet EKA kibeda olelusvõitluse taustal. Helgemalt ei mõju ka linnas eksponeeritud mustvalged plakatid, mis tugevdavad mälestamise tunnet veelgi.

Tahes-tahtmata viis näituse raske kujundus mõtte äsja sisearhitektide liidu aastapreemia pälvinud ajaloomuuseumi väljapanekule „Riik malelaual“ (autor Tarmo Piirmets). Ka seal on kasutatud põletatud puitu, kuid tegemist on hoopis teise kontekstiga, kus selline võte mõjub sobivalt ja sisuliselt.

Saan aru, et näitusele valiti silmapaistvad sisearhitektid, kuid oleksin oodanud eksponeeritavate valimisel ajastute võrdset esindatust. Näiteks 1970. aastatel lõpetanud sisearhitekte ei olnud üldse, põhirõhk oli 1960. aastate lõpetanutel.

Sisearhitektuur kui nähtus

Väljapanek on koostatud teemal ja viisil, mis kõnetab Eesti erialainimesi, teised saavad näitusel vaid ruumilise kogemuse. See pole paha, sest võõras vaataja võib näitust võtta ehk lihtsalt põneva ruumi ja valguse kogemusena, väikese lavastusliku sekkumisena, ning avastab sisearhitektuuri kui nähtuse. Kui aga sisearhitektide looming on juba tuttav ning loodud ruumiline keskkond uudsusega ei üllata, siis soovitakse näha ja kogeda enamat.

Näitusel oleks erialaõppe ajaloo kontekstis põnev vaadata koolitöid, millega on peale juhendajate tuttavad vaid samal ajal õppinud koolikaaslased. Miks mitte viia tööd kokku tudengiportreede või ajastu grupipiltidega, tutvustada meile nägupidi tundmatuid mässulisi isiksusi, kellest kasvasid välja meie sisearhitektid, ja tõdeda, et see säde nende silmis pole kuhugi kadunud? Igaühe juurde võiks lisada ühe tervikliku töö, ehk isegi ühe ja sama ülesandepüstituse lahenduse, nt diplomitöö. Nii saaks isu täis ka teema osas nõudlik professionaal, kes tuli näitusele otsima läbilõiget osakonna ajaloost.

Mälestuslikkus

Näituse kataloogi kujundus rõhutab mälestuslikkust veelgi ning selle graafika on tugevas vastuolus näitusel esitletud tööde peensuseni timmitud projektigraafikaga. Esikaane kujundus on juhuslik, tööde esitus kataloogis tavaline, töökohafotodel puuduvad allkirjad, persoonide järjekord on juhuslik.

Ekspeditsioonil saab käia kahel päeval nädalas, üks tund korraga. Säärase lavastusliku näituse juures võib tekkida küsimus, kas on mõistlik panna kinni terve muuseumi saal vaid selleks, et väljapanekut nõnda napilt jagada. Kuid ajaline surutus loob toreda ruumilise kogemuse, mis näitustel tihti puudub. Pidevalt avatud näitusel hajuvad külastajad ära, kuid praegu on suur tõenäosus sattuda kokku mõne erialatuttavaga, kellega muljeid jagada. Kuna näituse lahtiolekuaeg on juba üsna eriline, tasub ehk mõelda selle vabamale jaotamisele: mõnel päeval võiks näitusele saada hoopis õhtul, mõnel nädalal ka tööpäeviti.

Kindlasti oli lavastuse ja ruumimängu kujundamine põnev ja õpetlik ülesanne, kuid tundub, et praegused tudengid on ruumi kujundamisel liialt akadeemilised. Ülesanne oli siiski eksperimentaalne, kuid tulemus ei ole väga uudne ega tudengilik. Väljapanekul on kaduma läinud toonaste tudengite nooruslik entusiasm, mis arhiivis seni kindlalt tallel on olnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht