Selili Tartu

Veronika Valk

3. oktoobril selgusid Tartu Emajõe Ärikeskuse ja bussijaama ümbruse linnaruumi ideevõistluse tulemused. Võistlusele laekus üheksa tööd. Ametliku versiooni kohaselt luges žürii võistluse kordaläinuks, esitatud tööd olid heatasemelised ning võistlustööde valik esinduslik. Lõplik paremusjärjestus kolme esimese ideekavandi osas olnud konsensuslik. Kuid siis märgitakse, et „selgelt eristuvat parimat lahendust võistlusel polnud, mistõttu otsustati esimest preemiat mitte välja anda”. Arhitekti, kes Eestis lähikümnendil toimunuga kursis, nüüd küll huvitaks, et mis seal Tartus nüüd siis juhtus ja miks nii otsustati. See on harilikult osutunud üsna halvaks ja arhitektivaenulikuks taktikaks, kui esimene koht jäetakse välja andmata.

Harilikult sõltubki arhitektuuri- ja linnaehituse võistlustulemuste puhul kõik žüriist. Seekord oli žürii esimees Ain Tammvere (AS Emajõe Ärikeskus), teised žürii liikmed aga Kersti Seli Dorpatist, Tartu linnaarhitekt Tõnis Arjus ning arhitektid ja arhitektide liidu esindajad Andres Kadarik ja Margit Aule. Ekspertidena olid kaasatud Arhitektuuribüroo Kalle Rõõmus esindaja Kalle Rõõmus, detailplaneeringu koostaja Artes Terrae tegevjuht insener Mart Hiob ja Liikluslahenduse liiklusspetsialist Sulev Sannik.
Võistluse eesmärgiks oli bussijaama ja selle lähiümbruse selgelt tajutav inimsõbralik linnaruumiline tervik. Arhitektuurivõistluse objektiks oli bussijaama territoorium Tasku esimese korruse ulatuses (see ei hõlma juurdeehitist kõrgematel korrustel) ning sellega funktsionaalselt seotud lähialad. Ideevõistluse laiem eesmärk on mõtestada Sadama piirkonda tekkiva Tartu uue kesklinna ruumilist identiteeti ning avalikku ruumi. Piirkonda on seni arendatud krunthaaval, mitmete planeeringuliste põhimõtete järgi pika aja jooksul. Selle tulemusel pole piirkonna kesksest asukohast hoolimata selle ruumilist potentsiaali täielikult kasutatud. Võistlusala läbivad aktiivsed jalakäijate liikumissuunad ning sealne oluline ühistranspordisõlm loovad aga võimaluse laiema ning kvaliteetsema avaliku ruumi tekkeks.
Selgub, et žüriis osalenud arhitektide meelest olid parimad tööd oma lahenduselt niivõrd radikaalsed, et ei olnud arendajale kuidagi vastuvõetavad. Ettepanekud sisaldasid kogu kvartali liikluskorralduse muutmist, Dorpati hotelli parkimisalade kaotamist, Soola tänava sõiduridade vähendamist ning bussijaama ootesaali ühendust Tasku keskusega. Žürii leidis, et niivõrd suuri muudatusi tuleks kaaluda edasises planeerimisprotsessis. Esimese koha töö jäi aga arhitektuuri osas ja linnaehituslikus plaanis teistele premeeritud töödele alla, mistõttu ei saanud lubada selle tööga sajaprotsendilist jätkamist. Sellest siis ka esimese koha välja andmata jätmine. Nii leidis žürii, et võidutööst ei tohiks saada otseselt rakendatav lahendus. Läbirääkimiste käigus peaks selguma, milliseid ideid ja millistest töödest edasises planeerimisprotsessis rakendatakse. Loodetavasti siis neid radikaalsemaid?
Poliitikud on vaiksed, linnapead või selle asemikku võistluse žüriis polnud. See pole alalhoidlikkus, vaid sulaselge korruptsioon. Kui räägime avalikust huvist, siis ei tohiks arendaja käest esimese hooga üldse midagi küsida. Meie linnades, sh Tartus peaksid esil olema linlaste vajadused – avaliku mõõtme vajadused, mitte eraarendaja (antud juhul Neinar Seli) eravajadused. Kummad siis on meile tähtsamad? Linna­arhitekt Tõnis Arjuse sõnul nõuab üldplaneering tähtsamate kesklinnas asuvate hoonete projekteerimiseks võistluse korraldamist, aga Tasku arhitekti Kalle Rõõmusega ei saavutatud kokkulepet teha arhitektuurikonkurss juurdeehituse projekteerimiseks. Sestap tuli asemele linnaruumi ideevõistlus, mis hõlmab bussijaama ala ja Tasku ümbrust laiemalt. Mitu võistlejat vaataski asja avarama pilguga. Kõige radikaalsemaks osutus võistlustöö „Sadama värav” (autor Stuudio Tallinn arhitekt Villem Tomiste), kus on parema linnaruumi nimel soovitatud kaotada avaparklad Dorpati ja Tartu hotelli eest.
Ühes teise koha pälvinud töödest pealkirjaga „Suhtlev ruum” on esitatud ettepanek liikluskoormuse vähendamiseks Soola tänaval. Osa liiklusest suunatakse Sadama tänava kaudu Turu tänavale, nii et Soola tänav jääb vaid bussidele ning Tasku-alusesse parklasse sõitvatele autodele. Teist kohta jagav töö „Linnamootor” on ilmselgelt kõige alalhoidlikum ja arendajasõbralikum – s.t Tartu-vaenulikum, kuivõrd ei tee planeeringuga ette antud skeemi märkimisväärselt inimsõbralikumaks, ehkki seletuskirjast võib lugeda, et „lahenduse keskne teema on käsitletava ala muutmine jalakäijatele ja jalgratturitele mugavaks ning atraktiivseks”. Ilusast hüüdlausest üksi on vähe: teise koha pälvinud tööd on mõlemad jätnud bussijaama näo keskuse sisse.
Seevastu kolmanda koha saanud „Sadama värava” joonistelt nähtuv liiklusskeem on tuleviku ehitusmahte silmas pidades ümber korraldatud nii, et kesklinna tänavatel on tõepoolest eesõigus jalakäijatel ning hoonete esimesed korrused on aktiivsed ärifassaadid koos välikohvikute, müügilettide, pinkide ja muu tänavapäeva tänavale iseloomulikuga. Kaugliinibussid sisenevad terminali Kaluri tänavalt ja väljuvad Väike-Turu tänavale, s.t kaugliinibusside liiklus on Soola tänavalt eemale viidud. Bussijaam on selles töös avatud Soola tänavale nii, et bussijaama-esisele lõigule jääb alles linnaliinibusside ja taksode liiklus. Seejuures on bussijaama siseruum sujuvalt ühendatud Tasku logistikaga. Soola tänava poole saaks teha päiksele avatud kohviku, kus mõnus bussi oodata.
Imelik on kogu loo juures ka see, et enne võistlustulemuste väljakuulutamist 2. oktoobril suunas linnavalitsus planeeringulahenduse ilma mingi aruteluta vastuvõtmiseks edasi, kuigi otsustajatel olid ometi teada probleemsed kohad. Planeeringueskiisigi on tutvustatud, kuid avalikkusest pole tulnud mingeid olulisi märkusi. Kas Tartu linnaelanikud on tõesti nõus loobumisvõiduga, et „eks asi ole niikuinii juba otsustatud”? Täiesti kummaline, et tõmblevad poliittuuledki ei osanud halva bussijaama lahenduse kohta midagi arvata. Või ei tunnegi nad planeerimisprotsessist osavõtmise võimalusi? Arhitekti hääl, sh linnaarhitekti hääl kandub vaid teatud kaugusele. Ja sellest on vähe. Kui terve hulk spetsialiste on samal ajal lahenduse heaks kiitnud ja arhitekti ainsad argumendid on kehva avaliku ruumi vältimine ja avaliku huvi eest seismine (s.t nt ühiskondliku funktsiooni planeeringusse sissetoomine), siis on need asjad, millel tänaste tabelarvutuse tasemel mõtlevate „otsustajate” jaoks pole otsest numbrilist tõestust taga. Jääb üle küsida, kus on Tartu volikogu? Ja kas tõesti on tartlased vaikimisi nõus, et valimiskampaania varjus Tartu „selili” keeratakse?

Võistlustöid saab vaadata aadressil www.tartu.ee/aeo.