Sisearhitektuur kui paindlik vahelüli

Sel aastal kandideerisid Vaikla Studio kaks projekti Eesti arhitektuuripreemiatele kolmes kategoorias ja võitsid kahes: Eesti kultuurkapitali ja sisearhitektide liidu preemia.

Andrea Tamm

Sisearhitektide Urmo Vaikla ja Tüüne-Kristin Vaikla asutatud stuudio edu alus on tundlik laiahaardeline lähenemine, kunsti-, disaini- ja arhitektuurivaldkonna ühendamine. Ann Mirjam Vaikla on stsenograaf, Narva kunstiresidentuuri juhataja ja kuraator Ingel Vaikla arhitektuuri ja inimese suhtele keskendunud fotograaf ja filmikunstnik. Kui varem oli Vaikla Studio põhifookus sisearhitektuuril, siis viimasel ajal on tegevus aina interdistsiplinaarsem. Pea­tähelepanu on siiski ruumi mõtestamisel ning sisearhitektuuris nähakse loominguliste erialade ühenduslüli.

Võitsite Euroopa Liidu Eesti eesistumise ruumilise töökeskkonna projekti võistluse. Kui raske oli Kultuurikatla väga tugeva iseloomuga ruumi põimida etteantud teemad, nagu Eesti loodus ja infotehnoloogilised saavutused?

Tüüne-Kristin Vaikla: Ruumilahenduses lähtusime eelkõige maja iseloomust. Oluliseks sai, et ruumis oleks väga hea töötada ja eriline atmosfäär, mis ei mõjuks omanäolises tööstushoones juhuslikuna.

Urmo Vaikla: Kuna lähteülesande teemad olid Eestimaa metsik loodus ja puutumatus ning digisaavutused ja e-riiklus, siis võtsime eesmärgiks väljendada üht teise kaudu. Nii saigi Eesti loodus viidud digitaalsesse vormi koostöös arhitekt Mikk Meelakuga.

Millest algab teie (mõtte-)tööprotsess?

Urmo: Ilmselt nagu enamasti loov­inimestel on ka meil esialgu ees valge leht, mis tekitab mõtetes pausikoha. Iga projekt nõuab muidugi analüüsi ja süvenemist.

Tüüne-Kristin: Sisearhitektina mõtlen eelkõige sellele, kuidas luua ruum, mis mõjutab inimese käitumist, ning kuidas hakkavad ruumi sisenenud inimesed omakorda mõjutama sedasama ruumi. Siin on oma roll kasutaja kogemusel, kuid suur osa on ka määramatusel: ruumilahendus olgu sedavõrd paindlik, et inimene saaks seda vormida ja elu teha vajalikud korrektiivid.

Sisearhitektid Tüüne-Kristin Vaikla ja Urmo Vaikla ning stsenograaf Ann Mirjam Vaikla teel Hiiumaale.

Silver Roostik

Ann Mirjam Vaikla: Stsenograafina lähenen ruumile pigem intuitiivselt: vaatan ja kuulan, milline on ruumi olemus, lasen end sellest inspireerida ning hakkan siis seoseid looma.

Eesistumise ruum oli mõeldud kasutamiseks vähem kui pooleks aastaks. Kas sisearhitekti töös on ajutise ja alalise ruumi loomisel ka vahe? Mis pakub rohkem rõõmu?

Tüüne-Kristin: Selle projekti puhul kujunes omamoodi oluliseks ka asjade järelelu, kusjuures võimaluste otsingud kestavad siiamaani. Näiteks Narva kunstiresidentuur on saanud kunstnikele töölauad jm Kultuurikatlas kasutatud elemente, samuti on töölauad jõudnud koolide kunstiklassidesse.

Urmo: Minu arvates ongi ajutiste projektide väärtus selles, et need ühel hetkel kaovad. Sellised projektid ei pea ajas muutuma või väga kaua vastu pidama, kuid jäävad inimeste mälupiltidesse. Eesistumise projekti puhul analüüsisime pikalt ajalisuse küsimust: ühest küljest oli tegu ajutise, samal ajal ka piisavalt pikaajalise kasutusega, nii et näiteks tool pidi ikkagi olema mugav, hea välja nägema – ja tuli kindlustada, et see ära ei laguneks.

Ann Mirjam: Sellise kiireloomulise projekti võlu seisneb selles, et see ei lase kinni jääda mingisse mulli, ka erialasiseselt – pead kogu aeg kohal olema, ajaga kaasas käima.

Tartu rahvusarhiivi Noora sisearhitektuur sai tänavu nii kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali kui ka sisearhitektide liidu aastapreemia. Kuidas kujunes hoone sisearhitektuuri kontseptsioon?

Urmo: Maja sai ühiselt projekteeritud võistlustööna koos Illimar Truverki ja Sander Aasaga. Meeskonnas olid veel arhitekt Helle-Triin Hansumäe ja sisearhitekt Maarja Varkki ning meid sisearhitektidena kaasati juba päris alguses. Üks idee oli, et fassaad on kui tühi lõuend, mis antakse n-ö rahva kätte. Kui maja valmis sai, järgnes fassaadikanga kunstikonkurss. Sellest inspireerituna kujunes omakorda rahvusarhiivi püsiekspositsiooni kontseptsioon. Hoone koosneb kahest suurest plokist: suletum hoidla, kus on tallel eesti rahva mälu, ja avatum plokk, kus on tööruumid, külastajate ala, uurimissaalid ja restaureerimisruumid. Sisearhitektuuri alusidee oli luua võimalikult avatud ja läbipaistev keskkond: ruumid on suhteliselt avatud, kommunikatsioonid nähtavad jne.

Ka rahvusarhiivi püsinäitus „Keerdkäigud“ kandideeris sel aastal arhitektuuripreemiatele. Miks otsustasite graafilise disaini ümbertõlgendamise kasuks?

Ann Mirjam: Näitust luues leidsime, et ei ole vaja leiutada jalgratast, vaid tuleb lasta end inspireerida sellest, mis juba olemas. Seetõttu haarasimegi kinni fassaadikanga võidutöö „Uure“ (autorid Fred Kotkas ja Carmen Lansberg) labürindimotiivist ning muutsime kahemõõtmelise motiivi kolmemõõtmeliseks ruumiks, kus külastajad liiguvad mööda ette määratud rada ajateljel. Kuna eksponeeritavat materjali on palju, siis oli oluline ka küsimus, kuidas hoida ruumikitsikuses vaataja tähelepanu hajumast ning mitte teda väsitada.

Keerdkäikude“ vaataja kulgeb mööda kitsast ja nurklikku rada läbi Eesti sündmuste aastatel 1917–1920. Mis oli seesuguse ekspositsiooni väljatöötamise juures kõige keerulisem?

Urmo: Põhiline keerukus tuleneski piiratud ruumist. Ülesande tegi põnevaks küsimus, kuidas esitada kahemõõtmeline materjal, nagu fotod, tekstid ja koopiad, ruumis atraktiivselt. Näitus kajastab vabariigi sünniperioodi kolmel tasandil: esimene on lihtsa maainimese elu oma igapäevaste toimetustega, teine valgustab Eesti sündmusi laiemalt ning kolmas maailmas toimuvat. Meie ülesanne oligi tuua kolm tasandit kokku, nii et need oleksid vaadeldavad nii koos kui ka eraldi. Kokkuvõttes lähtusime ka sellest, et püsinäitus annaks midagi juurde interjöörile, oleks atraktiivne nii esimesel korrusel, kui sellest mööduda, aga ka siis, kui kahte hooneplokki ühendavatelt sildadelt alla vaadata.

Peale püsinäituse kontseptsiooni töötasite välja ka kunstikonkursi lähteülesande, mille võitsid Kiwa ja Martin Kikas heliinstallatsiooniga „Metabor“. Kuidas see ruumikogemust täiendab?

Urmo: Kui fassaadiga tegelesid graafilised disainerid, siis siseruumi kujundamisel said osaleda helikunstnikud. See on tõesti protsendikunsti ajaloos pretsedent, sest varem pole helikunsti teoseid selle raames loodud. Panime paika hoone kandvad märk­sõnad, nagu „väärikus“ ja „ajatus“, kuid põhimõtteliselt olid kunstnikel vabad käed.

Tüüne-Kristin: Laekus palju väga erinevad helitöid. Kiwa ja Martin Kikka installatsioon annab ruumile omamoodi lisaväärtuse: paneb inimese korraks peatuma, kuulatama ja ümbritsevat kogema, tekitab kohalolutunde ja suunab keskenduma ruumi atmosfäärile.

Millised projektid on teie töölaual praegu?

Urmo: Kuigi eesistumisüritused Kul­tuuri­­katlas on läbi, siis tegeleme Eesti eesistumisega seotud ruumidega Brüsselis. Teine lõppjärgus projekt on Pärnu politsei, piirivalve ja päästeameti ühishoone, mis on täiesti teistmoodi töö: tegemist on klassikalise projekteerimisega, mille puhul peab arvestama paljude nõuete ja tingimustega.

Tüüne-Kristin: Praegu arutame ka, millises vormis protsendikunst politsei, piirivalve ja päästeameti hoonesse tuua. Esialgu mõtlesime paigutada kunstiprojekti kinnipidamisruumidesse, et anda kinnipeetavatele võimalus kunstist osa saada ning uurida, kas kunstil on võimu muuta inimesi paremaks. Kahjuks siiski ei õnnestu ülesandele sotsiaalselt läheneda, sest võistlustingimuse kohaselt peab kunst paiknema külastajatele avatud ruumis. Hetkel on töölaual ka New Yorgi džässibaari Philly Joe ruumiprojekt. Projekti juht Reigo Ahven kavatseb „Eesti Vabariik 100“ raames luua eesti muusika ja söögiga ägeda koha neile, kes kodumaale ei jõua.

Ann Mirjam: Teostame ka vaikselt ammust mõtet luua erialadeülene loome­residentuur Hiiumaale – tulevikuülikool alternatiivse lähenemisega ruumist mõtlejatele nii Eestist kui ka mujalt.

Olete aktiivsed ka sisearhitektuuri teoreetilise poole peal, korraldades igal aastal „Sisu“ sümpoosioni. Millised on sisearhitektuuri peamised arengusuunad?

Tüüne: „Sisu“ sümpoosionidel mõeldakse eriala tulevikusuundadele, samuti otsitakse võimalusi suhestuda teiste loominguliste erialadega. Muutumas on arusaamine, et sisearhitektuur tähendab peamiselt füüsilise ruumi lahendusi, järjest enam keskendutakse ruumi vaimsele ja sotsiaalsele olemusele. Globaalses maailmas on sisearhitektuuri trendid küll kõikjal sarnased, kuid arhitektuur ja sisearhitektuur on siiski lokaalsed nähtused, kuna on mõjutatud kliimast ja poliitilisest olukorrast. Kui meie Eestis keskendume põhiliselt sellele, kuidas kohti ja ruume aktiveerida, luua ruum, mis toob inimesed kokku, siis mujal maailmas ollakse hädas pigem sellega, kuidas inimesed ära mahutada.

Urmo: Ruumid muutuvad üha kiiremini. Globaalsed muutused ja trendid mõjutavad ka Eestit, ükskõik kas rändekriisi või kliimamuutuste tõttu. Kõik see kajastub ka interjööris ning selles, kuidas inimesed oma eluruume kasutavad. Uuringud näitavad, et paarikümne aasta pärast on pool maailma elanikkonnast pärit slummidest või vaesematest ühiskonnakihtidest. Kui siiani on sisearhitektuuril küljes olnud silt, et see on mõeldud privilegeeritud klientidele, siis tänapäeval ei tohiks enam nii olla.

Ann Mirjam: Maailm muutub meeletu kiirusega, kuid arhitektuur ja sise­arhitektuur on millegipärast ühed kõige visamalt muutuvad valdkonnad. Eestis on sellel haruldaselt pikk ajalugu, kuid meil ei ole mõtet sisearhitektuurist rääkida enam samade sõnadega, kui seda tehti 1938. aastal, eriala õpetamise alguses. Mind kõrvaltvaatajana huvitab kõige rohkem, milliseid küsimusi sisearhitektid oma projektidega esitavad ja kui kriitiliselt nad ise oma erialale lähenevad. Näiteks on tänapäeval virtuaalne ruum muutumas aina aktuaalsemaks ning virtuaalmaailma näitused ja kunstnike residentuurid on väga menukad, sest paljudele kunstnikele on Instagrami residentuur palju intrigeerivam kui tühi stuudiopind.

Kes peaks Eestis olema eestvedaja sisearhitektuuri eriala ajakohastamisel, kas liit oma kogemustega või kool oma eksperimentaalsusega?

Urmo: Üks ei saa läbi teiseta ning kindlasti tuleks välja töötada hea koostöövorm, sest nendest, kes praegu koolis käivad, saavad ühel hetkel erialaliidu liikmed. On äärmiselt oluline, et tudengid oleksid otsingulised ja katsetaksid, kuid sama olulised on praktilised oskused, projektide adekvaatne vormistamine ja teostamine. Paratamatult ei saa koolist kõiki oskusi ning vaja on ka praktikat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming