Sissejuhatus igasugustesse asjadesse

Kai Lobjakas

Tootedisain. Asjad minu elus. Koostanud Karin Paulus, toimetanud Eva Näripea, keeleliselt toimetanud Katrin Hallas. Kujundanud Martin Rästa. Eesti Kunstiakadeemia, 2011. 302 lk. Karin Paulus on koostanud tootedisaini teemal mahuka raamatu, mis kuulub kunstiakadeemia disainiraamatute sarja ja on selle viies väljaanne. Varasemate disaini puudutavate käsitluste hulka kuuluvad paar tõlketeost nagu krestomaatiline Nikolaus Pevsneri „Kaasaegse disaini pioneerid” (nr 1), artiklikogumikena Victor Margolini „Tehislikkuse poliitika” (nr 3) ja suvel ilmunud Ivar Saki publitseeritud Eesti graafilise disaini teemaline artiklikogumik (nr 4). Nii ambitsioonika teose nagu eestikeelne tootedisaini ajalugu publitseerimisest oli kuulda juba mõnda aega ja plaan tundus isegi ootamatu, kuivõrd oleks võinud tõlkimiseks valida ka mitme põneva ingliskeelse üldkäsitluste hulgast, mis viimastel aastatel ilmunud (A. Forty, J. Woodham, S. Vihma). Seni disainivallas peamiselt tõlketeoseid välja andnud EKA kirjastusel on aga jätkunud julgust ja Karin Paulusel ettevõtlikkust sellele teemale n-ö kohaspetsiifiliselt läheneda. Vajadus sellise lähenemise järele on ka täiesti mõistetav, sest laiema publikuni on see temaatika Eestis jõudnud vaid võõrkeelsena või tõlgitud leksikonilaadsete tutvustuste faktikogumitena. Raamatu sihtgrupina nähakse peale erialainimeste ja lähedaste valdkondadega seotud tudengite kõige laiemat publikut, kellel on huvi meid kõiki ümbritseva esemelise keskkonna vastu. Eesmärk on seejuures silmaringi laiendada ja õhutada küsimusi esitama, panna mõtlema argikeskkonda kujundava esemeloome peale.

Ilmunud raamat on tähenduslik mitmes mõttes. Kõigepealt on oluline muidugi see, et eestikeelne väljaanne tootedisaini ajaloost ilmus kohalikult autorilt, millega on täidetud üks oluline lünk, teiseks Euroopa-keskse materjali pikkimine kohaliku ainesega. Autor on ühendanud siin oma kahetise positsiooni, mis aitab moodustada raamatule vajaliku polstri: ühelt poolt pidev materjali kogumine disainiajaloo loenguteks kunstitudengitele, teiselt poolt töö samas valdkonnas ajakirjanikuna, mis on viinud kokku ja andnud põhjust vestelda mitmete teemaga haakuvate inimestega. Ilmunud intervjuud nendega lisavad peatükkidele vaheldust nagu ka Kaia Lehari paar esseistlikku mõtisklust ja mõned manifestid. Raamatu näol on tegu julge lähenemisega teemale, mis on suur ja lai, hõlmab pikka ajaperioodi ja suurt hulka valdkondi.

Et mitte uppuda asise maailma kõikehaaravusse, on autor disaini mõiste laialivalguvust sedastades tõmmanud piiri ümber tootedisaini, paigutanud sellele kitsendusele vaatamata käsitluse alla tulevad teemad laiemasse konteksti, tsiteerides mitmeid auväärseid mõtlejaid ja vedades paralleele maailmas ja Eestis toimuva vahele.

Valitud formaat on igati tänapäevane, see ei kurna lugejat liigselt aastaarvude ja stiilianalüüsiga, küll aga avab sisuliselt disainiajaloo paljulubavate ja kohati provokatiivsetegi pealkirjadega peatükkidena. Raamatut on alustatud iga disainiajaloolase jaoks olulise küsimusega disaini mõistest ja see on üles ehitatud traditsioonilisele ajateljele. Disainiajaloo, ka tootedisainiajaloo algus on aja jooksul ilmunud käsitlustes paigutatud väga erinevatesse punktidesse, seekordne algus on 1851. aastal Londonis Hyde Parki püstitatud Kristallpalees toimunud suurnäituse (Great Exhibition) juures ning ulatub paiguti temaatiliste tagamaade avanedes ka veidi kaugemasse minevikku.

Edasi on pinnale tõusvateks teemadeks ootuspäraselt ja enamasti tuntud näidetele toetuvad peatükid standardiseerimisest, disaini propageerimisest, XX sajandi alguskümnendite ja edaspidi disainiajaloo klassikaks kirjutatud liikumistest ja rühmitustest (De Stjil, Vene konstruktivistid, Deutsche Werkbund, Wiener Werkstätte jt) disainiharidusele alusepanijatest (VHUTEM AS, Bauhaus, Ulm jt), voolujoonelisusest (ameeriklased), põhjamaise disaini tähendusest, modernismi versioonidest, popist, postmodernismist.

Kui nimetatud teemade tutvustamisel on tegu eelkõige referatiivse, palju läbi kirjutatud ja publitseeritud materjaliga, siis selle sidumine ja seostamine kohaliku pärandiga on raamatu tugevus ja algupärasena ka põnevaim osa. Siin on autor endale lubanud uitavaid mõtisklusi ja lasknud ka fantaasial lennata. Kohati on need pikad ja lähevad teemast kaugele, kuid on selle avamiseks ja laiemaks mõistmiseks vaieldamatult vajalikud – siit ka autori lähenemise isikupära. Ootuspärase ja kohustusliku kõrval on huvitavad ka pikemad arutelud väikevormilisuse, originaalsuse ja soostereotüüpide üle ning mitmetele eesti uurijatele tuginev peatükk liiklusvahenditest ja masinatest. Ilmselgelt on need teemad ka autorile endale suurt naudingut pakkunud.

Sümpaatne on Pauluse õnnestunud soov liita laia joonega eri ajastuid ja valdkondi, liikuda mängleva kergusega oma laialdasi teadmisi demonstreerides Vana-Roomast XVIII sajandi Tallinna, kiviajas ning kammkeraamika vallas, põimida oma aruteludesse teiste hulgas Dostojevski ja Vilde tekste

Valik iseenesest tõstatab paratamatult alati küsimusi. Ehkki autor pareerib need sissejuhatavas tekstis juba ette, asudes kaitsepositsioonile väitega, et tema arvates „on igaühel õigus kirjutada just selline (aja)lugu, nagu talle meeldib”, usun, et kindlasti on sellesse raamatusse, mille eesmärk on panna mõtlema, kodeeritud ka esitatud materjali avatus aruteludeks. Näiteks mõningate nähtuste paigutamisega vaid ühte peatükki võib teema käsitlemine mõneti poolikuks jääda. Kas või Skandinaavia näidete väljajätmine disaini propageerimisele keskendatud peatükis ja peatumine sel teemal vaid Skandinaavia fenomeni üldisemal lahkamisel. Või ebaproportsionaalselt pikk peatumine Peter Behrensi isikul tööstusdisaini ja propaganda lahkamise kontekstis. Lisana esitatud ajatelje osas jääb veidi arusaamatuks sündmuste valimise printsiip, kuivõrd see sisaldab laiema konteksti avamise nimel väidetavalt „ajaloo suuremaid ja väiksemaid hetki”, pakkudes seejuures hulka nii üldkultuurilisi, -poliitilisi kui kitsamalt disaini puudutavaid maailma ja Eestiga seotud sündmusi. Kuna mõned neist on leidnud mainimist ka tekstiosas, oleks laiemas pildis orienteerumiseks olnud kindlasti abiks ja omal kohal ka käsitletava temaatikaga veidi lähemalt seotud sündmused. Kuid need on vaid mõned tähelepanukud, temaatika osas on valik arusaadav, huvitav ja loogiline.

Kui mõne aasta eest oleks võinud väita, et need asjad, mis on maailma disainiajalukku kirjutatud, ei ole kindlasti olnud siinses kontekstis kuigivõrd oluline osa meie elust, siis tänaseks on olukord teine ja paljud asjad, mis on meieni jõudnud ja tuttavaks saanud kas füüsiliselt või mõne kanali vahendusel, on nüüd ühel või teisel moel osa ka meie argipäevast.

Tootedisaini puudutavate kildude kokkukogumisel koos autori originaalsete tõlgenduste ja kommentaaridega on kindlasti loodetud hariv mõju. See paneb inimesed vabamalt mõtlema tuntud ja vähem tuntud asjade üle ning julgustab neid kokkuleppeliste tõdede kohta küsimusi esitama ja uusi seoseid nägema. Autorit tuleb kiita seoste otsimise ja paralleelide tõmbamise eest alal, kus neid veel kuigivõrd maha pole märgitud. Pealegi need ainult ei näi, vaid ongi julged ja viivad loodetavasti ka uute küsimuste ja uurimusteni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming