Skoone bastion puges põhku

Ingrid Ruudi

NO99 Põhuteater on suurejooneline, kindlakäeliselt orkestreeritud kuraatoriprojekt, maist septembrini toimuv sündmusruum, mis kuivalt kirjeldatuna koosneb ajutisest teatrihoonest Skoone bastionipealsel, tegevusest hoone ümber pargis ja etenduste programmist hoone sees. Hoonet ehk Põhuteatrit ennast sellest tervikust eraldada oleks õigupoolest vägivaldne. Siiski võib vaadata, kuidas hoone toimib kogu tervikus ja oma spetsiifilises asukohas. Kui Eestis  on sedavõrd mastaapne ajutine ehitis pretsedenditu, siis lääne arhitektuuri kontekstis esindab see suhteliselt selgepiirilist hoonetüübistikku, nagu seda on arvukad institutsionaalsete tellijate või suurürituste tarbeks püstitatud pargi- ja linnapaviljonid, mille arhitektuur sobitub ajutiste sündmustega. Seda sorti paviljonide toime linnaruumis võib ulatuda kriitilisest kommentaarist arhitektuuri PR-projektideni.     

  

Kuidas Põhuteater, üks kultuuripealinna tippprojekte,  Skoone peal hakkama saab? Sissejuhatav tekst Põhuteatri kodulehel annab üsna selge ettekujutuse, kust tuli impulss, milline oli tegijate ambitsioon, mis neid motiveeris: ehitada teatrihoone-installatsioon, mis mõjuks peale oma funktsiooni ka vormi, idee ja materjaliga. Peeter Jalakalt pärines unistus põhuehitusest, säästvate ehituslahenduste teema kogus üha tuure. Ene-Liis Semperil vormus kujutlus tummast mustast kuubist  linnaruumis, arhitektuurse kuju andsid sellele Salto arhitektid. Olulise aspektina tekkis soov lisada Tallinnale lapike korrastatud avalikku ruumi, mille fookus ei oleks tarbimisel. Ajutisus, teadmine selle väärtusliku sündmusruumi paratamatult piiratud ajalisest kestusest, lisas ettevõtmisele melanhoolset poeesiat, aga ka kontsentreeritust ja intensiivsust. Selles kõiges on suurt joont, idealistlikku usku iga tegevuse maailma muutvasse jõusse, aga ka efektset  kangelasepositsiooni – lahendab probleemi ja lahkub seejärel lavalt: „Me tuleme Skoonele, ehitame hoone, toome lapsed mängima, toome gurud kunsti tegema ja näitama, ning sügise saabudes pakime end taas kokku, lammutame Põhuteatri ja siirdume tagasi endise elu juurde”. 

Ja täpselt nii lihtne see ongi. Skoone endise mereväelaste suveteatri varemetele, bastioni kõrgeimal kohal asunud asfaltplatsi kohale ehitatud 270 kohaga black box on algvormiline tahukas, kompromissitult must nii seest kui väljast. Kõigist külgedest tumm maht, ruum kui konteiner või peaaegu kui puhta idee materialisatsioon, kus pole olnud vaja arvestada isegi kütte, ventilatsiooni ega kanalisatsiooniga. Mustale kuubile sekundeerib sakilise katusega astmeline „saba”, mis moodustab kaetud galerii kunagiste suveteatri lagunenud treppide kohale. Kuigi see vorm seostub paljudele kõigepealt Valve Pormeistri lillepaviljoniga, on see seos puhtalt formaalne: nii ruumikogemuslikus  kui tõlgenduslikus mõttes pole neil hoonetel vähimatki ühist. Kui, siis võiks ju öelda, et põhuehitus on lillepaviljoni alateadvus või vähemalt vastaspoolus. Aga jäägu selle metafoori asjakohasus või põhjendamatus praegu lähemalt uurimata.       

Siinse sündmusruumi peategelane on muidugi põhk. NO99 kui sotsiaalse närviga teatri  puhul, kelle pagasisse kuuluvad „Nafta” ja muud tõsimeelselt tuleviku pärast muretsevad lavastused, on energiasäästlikkus loomulik valikukriteerium. Arhitektuuris on kestlikkus vähemalt teoorias üle võtmas ideoloogia rolli, olles ilmselt viimane seda sorti kategooriline imperatiiv, millele vastu vaielda on tõeliselt halb toon. Nüüd ka kriitiliselt mõtlevas teatris. Aga reaalne radikaalne säästlikkus ei ole Põhuteatri puhul tegelikult oluline, seda näitab kas või kõrvutus  eelmisel nädalal lennusadama lähistel tühermaal merekonteineris aset leidnud nullenergiakasutusega eksperimentaalse teatriprojektiga   

„MIM Goes Sustainable”. NO ökotemaatika toimib teisel, sümboolsel tasandil. Põhuehituse esimene ja kõige olulisem tingimus on, et põhk peab olema igakülgselt õhutihedalt kaetud, s.t krohvitud. Ainult see tagab põhu kui materjali säilimise ja sellest ehitamise võimalikkuse. Selles  kontekstis rääkida Põhuteatrist kui põhuehituse uuenduslikust tasemest, harvaesinevast kasutusest mastaapse avaliku ruumi puhul või tuulekoormusele vastupidavaks muutvast armeerimise tehnoloogiast on teatud mõttes absurdne. Muidugi, hoone kasutusajaks on projektis märgitud maksimaalselt kuni kaheksa kuud, kuid sellegipoolest viitab esmaste praktiliste põhimõtete ignoreerimine, et põhk on siin eelkõige sümboolses rollis – kui materjal, mille  kohalolu on kehaliselt ebatavaliselt intensiivne nii tekkivate meeleaistingute kui paratamatu, kuude möödudes ilmselt ka otseselt nähtava lagunemise tõttu. Kui Põhuteatrile on antud ökoloogilisuse sõnumikandja roll, siis ei ole see siin mitte niivõrd arhitektuurne, praktiline ja mõõdetav (vaidlused ökoloogiliste tehnoloogiate efektiivsuse üle ei vaibu tõenäoliselt niipea), vaid eelkõige n-ö vaimu ökoloogia. 

Fantoomliku musta kuubina endistele madruste suveteatri varemetele kerkinud Põhuteater on ka kohaspetsiifiline seisukohavõtt, sekkumine Skoone bastioni kirjusse minevikku ja ebakindlasse olevikku. Viimase veidi enam kui kümne aasta jooksul on Skoonele kavandatud kultuuri- ja ärikeskust (1999, Ott Kadarik, Villem Tomiste), kunstiakadeemia uut hoonet (2001), keskaja teadus- ja teemaparki (2002, Tiina Linna), kahurikujulist tornkohvikut (2002, Kalvi Voolaid), veekeskust (2002, Emil Urbel), ridaelamuid (2002), Estonia uut ooperiteatrit (2003), Tivoli lõbustusparki (2003) ja Linnateatri suveteatrit (2007); 2005. aastal võitis Salto linnavalitsuse korraldatud planeeringukonkursi.         

Võiduprojektiga kavandati bastionipealsele pargiala ja algse tasapinnani uuesti süvendatud  vallikraavi kohale avalike funktsioonidega külgnev jalakäijate ala. Konkursitingimustega kaasnenud ja praegugi kehtivad muinsuskaitse eritingimused keelavad igasuguse statsionaarsete hoonete ehitamise bastionipealsele. Põhuteater on üks seda sorti ajutistest avaliku ruumi projektidest, mis kommenteerib ja seab kahtluse alla kehtivad arusaamad, reeglistikud ja määrused, antud juhul eritingimustes peituva soovi sotsiaalse ruumi ajalugu ainult valikuliselt  aktsepteerida. Olnut markeeriva ajutise mahu püstitamises vanadele varemetele sisaldub alati nostalgiat, mis on ju pigem melanhoolne ja mitte ehk kuigi konstruktiivne meeleseisund. Siinsel juhul on nostalgia aga ka kriitiline, see väljendub viisis, kuidas varasemate kihistuste jäänuseid on koheldud. Sõja järel 1948. aastal avatud mereväe suveteater ja seda ümbritsev lõbustuspark seisis ülejäänud Tallinna argisest linnakoest suhteliselt eraldi ja mitte ainult  asukoha, vaid ka kasutuse ja kasutajaidentiteedi mõttes. See oli üks imporditud kultuuri kehtestamise asupaiku – argipäevase ja rahvaliku kaudu on enesekehtestamine tegelikult lihtsam ja sujuvam kui ametliku ja monumentaalse. Sellegipoolest jäi see keskkond pigem võõraks (eesti tüdrukud suveteatris tantsimas ei käinud!); lagunenuna oli koht aga pigem eksootiline. Põhuteater on selle ruumi n-ö kodustamisprojekt, mille emotsionaalne edukus  tuleneb võluvatest momentidest, kus varasemate kihtide võrdselt puutumata jätmine tuleb eriti esile: teatri põhjakülg, kus endise vundamendi piire sirge musta tumma seina eest kõrvale paindub, nii et nende vahele jääb haigutav tühik; või galerii, kus lääpavajunud trepiastmete kõrval jääb silma „noor” grafiti. 

Ruumi kodustamine seostub ka teatriteadlase Arnold Aronsoni väitega, et teater liigub oma füüsilistes väljendustes järjest enam koduruumi poole. Teater on Kreekast peale olnud ühiskonna kõige iseloomulikuma või olulisema ruumitüübi peegeldaja. Tänapäeval on  selleks Aronsoni arvates kodu, privaatne ruum: elamute esteetika pole arhitektuuriajaloos saanud kunagi varem sellise tähelepanu osaliseks kui nüüd. Seega tuleks ka teatri puhul otsida kodususe elemente. Ja millega veel kodustada vastuolulise identiteediga ruumi kui mitte eriti arhetüüpse materjaliga nagu näiteks põhk. Peamine on siinjuures see, et see toimib visuaaliga võrdväärselt ka taktiilselt (paistes eemalt pehme, lähedalt torkiv), heliliselt (krabisev/  pehme-summutav) ja eriti lõhnameelele (tekitades intensiivselt ruraalseid seoseid ilmselt ka paadunuimas urbanistides). Kehameeled on otsetee alateadvusse, kus mõttemustreid ja tähendusi muuta on lihtsam kui visuaalsesintellektuaalses registris. Hoone jõuline füüsiline kohalolu, orgaanilisus ja sensuaalsus on peaaegu häirivalt kehaline, mis mulle isiklikult mõjub umbes sama emotsiooniga nagu Eva Hesse postminimalistlikud skulptuurid.     

Kuigi Põhuteater ise domineerib oma materiaalsuses, on hoonega peaaegu võrdväärne roll püütud anda ka bastionipealsele avalikule ruumile. Tegijad rõhutavad siin vaba mängu ja mittekommertslikkust, aga suure sünteesi taotlust võib soovi korral välja lugeda ka siinsest tegevusväljast: rularambid kõrvuti arhetüüpse külakiigega, mille ligidal madruste õuemalele viitav asfaldile värvitud maleruudustik vineerist saetud malenditega. Sümpaatne on see, et ka avaliku ruumi disainiga pole üle pingutatud, kuigi on detaile nagu erekollane liivakast, mis võinuksid olla vähem juhuslikult paigutatud. Uus avalik ruum, mille loomist NO siin taotleb, mõjub nagu püüd tagasi minna situatsionistide ideede juurde, keskenduda loovale mängule  passiivse jõudeelu asemel. Sellegipoolest jääb ka avaliku ruumi loomises valdavana alles sümboolne külg, „päriselu” etendub siin siiski kultuuripealinna viiekuulise happening’ina. Ühelt poolt kurb, et kõik nii normaalsed asjad ja põhimõtted, mida Põhuteater esindab, üldse vajavad sümboolseid žeste; teiselt poolt rõõm, et selline ajutine mis-oleks-kui-maailm üleüldse realiseeruda on saanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming