Sõnum ICOMOSi peaassambleelt: „Märka inimest!”

Riin Alatalu

9. – 14. novembrini tuli Firenzes kokku maailma muinsuskaitse eksperte ühendava Rahvusvahelise Mälestiste ja Pärandipaikade Komitee peaassamblee. Iga kolme aasta tagant toimuvat suurkogunemist toetas teadussümpoosion, mille pealkiri „Pärand ja maastik kui inimlikud väärtused” peegeldab muinsuskaitselise mõtlemise seisu: objektile annab väärtuse ennekõike inimene.

Ei ole kahtlustki, et tuleval aastal 50. aastapäeva tähistav ICOMOS on maailma kaalukaim muinsuskaitsjate ekspertorganisatsioon. Tänu spetsiifilistele teemadele keskenduvale 27-le teaduskomiteele on see tegus võrgustik, kust saab ka igapäevaste murede korral kiiresti nõu ja abi. Kui algusaastatel ühendas ICOMOS rohkem ametkondi ja tippspetsialiste, siis nüüd on üha enam vaja, et organisatsioon hõlmaks palju erialasid, ühendaks nii otsustajaid kui ka teadlasi ja praktikuid. Muinsuskaitsjaid on suhteliselt vähe peaaegu kõikjal maailmas ja seetõttu on oluline järelkasvu kasvatamine. Üks olulisemaid tänavusi otsuseid oligi anda algajatele huvilistele muinsuskaitsjatele rohkem liitumisvõimalusi. See on tähtis ka Eestile, sest meie väikesele 20 liikmega komiteele on ICOMOS üks olulisemaid väravaid rahvusvahelise kogemuse juurde.

Veneetsia ja Nara harta

Kaks maailma muinsuskaitse tüviteksti tähistavad tänavu ümmargust aastapäeva. 1964. aastal vastu võetud Veneetsia harta pidurdas sõdadejärgse maailma kergemeelsust loobuda uuenduste nimel minevikust ja sõnastas restaureerimise põhitõed. Arutelu­ringis leiti, et toona kirjapandu pädeb ka praegu. Nimelt sätestas harta, et ajalugu ei tohi moonutada, s.t vana tuleb säilitada nii ehedalt ja algse meistri kätetööd austades kui võimalik, uus peab aga kandma oma, s.t uue aja vaimu, mitte olema vana koopia. Eesti uue muinsuskaitseseaduse eelnõu valguses pean vajalikuks rõhutada ka põhimõtet, et pärand peab säilima omas keskkonnas ja mälestiste teisaldamine on mõeldav ainult hädaolukorras.

1994. aastal võeti vastu Nara dokument, mis andis autentsusele palju laiema tähenduse. Mateeriale lisaks tuleb märksa enam tähelepanu pöörata traditsioonidele ja pärandi tähendusele. Paljudes kultuurides on näiteks ehitamine kui protsess valmivast ehitisest väärtuslikum. Kui Veneetsia harta põhitõed on elementaarsed ja aegadeülesed, siis jaapanlased peavad vajalikuks Nara dokumendi edasiarendamist. Esitletud „Nara 20+” ei ole uus doktriin, vaid ärgitab pigem kaasa ja edasi mõtlema, kuna viimase 20 aasta jooksul on maailm palju muutunud. Ka muinsuskaitse on demokraatlikum, s.t kasvanud on inimeste osalus ja huvi pärandi hoidmisel. Üleilmastumine on kasvatanud pärandi rolli identiteedi kandjana, sest rändamine tekitab uusi kogukondi, kes võivad aga sama pärandit tõlgendada hoopis erinevatest vaatenurkadest. Pärand mõjutab üha enam majandust. Turism on selle kõige tuntum väljund, aga pärandit teadvustatakse ka kui töökohtade loojat, vaesuse ja sotsiaalse ebavõrdsuse vähendajat, säästva arengu olulist kandjat. Pärand on ennekõike osa inimese argipäevast, autentsuse loob inimene.

Vahekord looduskaitsega

Kaks päeva arutati sümpoosion viiel paralleelses sessioonil pärandi vahekorda keskkonnakaitse, planeeri­mise, hariduse ja turismiga, samuti tänapäeva tehnoloogiaga. Toreda elamuse pakkus avaettekanne, kus toodi maailmale eeskujuks alkoholitootja Altia Eesti tegevus Saaremaa tuuli­kute kui oma tunnusmärgi restau­reerimisel. Teaduskonverentsi kokku­võttena sedastati, et viimastel kümnenditel on pärand­maastike kaitsel kaalukauss langenud liialt maastike ja keskkonnakaitse poole. Küsimus ei ole mitte konkurentsis, vaid selles, et inimene ei ole mitte ainult hävitanud, vaid ka väärtustanud maastikke. Praegu surume aga halbadest kogemustest lähtuvalt peaaegu kõikjal inimese pigem vaatlejaks kui laseme tal osaleda. Muidu üsna üksmeelse muinsus- ja looduskaitse seisukohad võivad vastandlikeks osutuda näiteks kaevanduste puhul, sest kümned maardlad pole kaitse all mitte maavarapärast, vaid just nimelt inimkonna ajaloo pärandina. Kui looduskaitse seisukohalt on sageli võimatu ühitada kaitset ja kaevandamist, siis pärandi puhul on algse funktsiooni alleshoidmine sageli väärtuslikum kui muuseumi või reservaadi rajamine. Seda muidugi mitte ajaloost tuntud orjatööna, vaid järjepidevuse tänapäevase kihistusena.

sirp_14-48_0028__art_r1

Austus kohaliku elaniku vastu

Norra ICOMOSi eestvedamisel on juba aastaid kõne all pärandi ja kohalike õiguste kaitse vahekord, seekord esitleti mitmel näidisjuhtumil põhinevat üldistust. Pärandikaitse võib teatavasti sageli põhjustada huvide konflikte, ühisosa leidmisel tuleb esimeses järjekorras lähtuda kohaliku elaniku õigustest. Õige valiku tegemine on väga keeruline, sest kaalukausil on sageli korraga pärand, selle tõlgendus, majanduslik kasu, elumugavused vms. Näiteid leiab igalt poolt. Konverentsil räägitust läks hinge Bhutani külakese iga-aastane püha, mida turismi, s.t sissetuleku nimel tähistatakse nüüd igakuiselt. Vaesus väheneb, aga koos sellega on pühadus sisuliselt hävitatud ja ennekõike vaesestab see vaimselt just kohalikke. Indias näiteks on jälle mitmeid väärikaid templeid, mida nende arhitektuuri pärast peaks kaitsma, aga kus kohalikud keelduvad sellest pühaduse nimel.

Veelgi keerulisem ja kodusem teema on aga muinsuskaitse ja nn arengu vastuolu. Eesti muinsuskaitset on saatnud pärast Eesti iseseisvuse taastamist sajad konfliktid omanikega nende majanduslike huvide pärast. Seda, et tegelikult on kaitstud kogukonna huve, on tajutud alles pika viivitusega. Loodetavasti on nii Eesti omanik kui ka muinsuskaitse nüüd piisavalt kogenud ja enam ei pea pärandit käsitlema külmutatud museaalina, vaid mõlemalt poolt ollakse valmis mõistlikeks kompromissideks osapoolte õigusi austades. Seda enam, et kultuuri ja majanduse eraldamist on peetud üheks kõige suuremaks veaks pärandi kaitsel, mis Eestigi näitel on sünnitanud pigem vastandumist kui ühisosa otsimist.

Päevaprobleemid

Nagu ikka tuuakse rahvusvahelisele areenile ka põletavamaid kohalikke või valdkondlikke probleeme. Seekord võttis maailmaorganisatsioon seisukoha 33s küsimuses, siinkohal vaid mõnest neist. Meile on kindlasti oluline, et lisaks juba oma masendaval moel harjumuseks saanud hukkamõistule pärandi hävitamisele Lähis-Idas tehti pöördumine pärandi kaitseks Krimmis ja Ida-Ukrainas. Pöördumisi tehti ka konkreetsete objektide osas, näiteks seisab juba mõnda aega tühjalt ja kindla tulevikuvisioonita Berliini kongressikeskus, mis on üks XX sajandi arhitektuuri huvitavamaid näiteid. Nagu Tallinna linnahalli puhul, nii on ka siin tegu objektiga, kus välisilme kõrval on sisekujunduski väärtus omaette. Vene avangardi sümbolite Melnikovi maja ja Šuhhovi torni kaitse asjus on tehtud pöördumisi juba varemgi, seekord otsustati pöörduda ametlikult Venemaa ametkondade poole.

Muinsuskaitse ideoloogia seisukohalt on üsna intrigeeriv kreeklaste algatus viia Parthenoni marmor Briti muuseumist tagasi Kreekasse. Kuna tegu on küllalt mitmekihilise teemaga, jäi ka assamblee otsus nii-öelda dialoogile avatuks. Eraldi otsused võeti vastu XX sajandi pärandi, põllumajandusmaastike ja linnaparkide uurimiseks ning kaitseks. Sillamäe kaitse alla võtmise valguses on hea tutvustada ka sakslaste ja poolakate ettepanekut tutvustada laiemalt nn sotsialistliku realismi ja modernismi pärandit ning seda kaitsta.

Maailma majandust silmas pidades tehti otsus pärandikaitse sidumiseks säästva arengu ideoloogiaga, aga käsitleti ka majanduskriisi. ICOMOS peab vajalikuks jälgida pärandi saatust kärpemajanduses ja sekkuda juhul, kui majanduslikud kaalutlused seavad ohtu pärandi säilimise.

Riin Alatalu on Eesti ICOMOSi esimees.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming