Sopid ja maailmatunnetus

Arhitektuuritudengite Harju tänava haljasalale püstitatud varjualuses on ühendatud digitehnoloogia ja käsitööoskus.

LIINA SOOSAAR

Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna esimese kursuse tudengid ehitavad suvisel ehituspraktikal igal aastal ühe varjualuse. Viimastel aastatel on see Lahemaa rahvuspargis asuva Pedaspea asemel esialgu koha leidnud linnasüdames Harju tänava haljasalal. Nii ka sel aastal. Seekordne varjualune „Sopid“ erineb eelmistest ehk seetõttu, et on läbi aegade kompaktseim: see on väikseim, valminud kõige kiiremini ja kõige väiksema eelarvega. Kõik see ei kahanda aga sugugi varjualuse külastamise elamust.

Siinkohal räägivad „Soppide“ autor Lill Volmer ja kaasloojad Saskia Epp Lõhmus, Eneli Kleemann ja Marie Anette Veesaar uue varjualuse loomisest, ehitamisest ja tulevikust. „Sopid“ on Harju tänava haljasalal avatud 5. novembrini.

Varjualuseid on kunstiakadeemia arhitektuuriosakonnas projekteeritud juba kümmekond aastat. Ülesandepüstitus näeb ette arhitektuuri abil mõnele probleemile lahenduse leidmise. Kuidas sündis varjualune „Sopid“? Kas varjualuse ülesandepüstitus jäi samaks või oli seekord teistmoodi?

Volmer: Katsetasin alguses palju. Kaalusin, kas töötada enne välja kontseptsioon ja siis mõelda, kuidas ma selle vormiliselt lahendan, või alustada vormist ja siis mõelda välja kandev idee. Liimisin puidutükikesi kokku, tegin papitükkidest sujuva kaarekese, tiiva moodi asja.

Ehitasin maketeerimise töötoas sujuva tiivakujulise vormi lainepapist, mis paistis teatud nurga all läbi. Ideed arvutisse kandes meenutas see munakarbi-taolist püstist seina ja tekkisid lahedad sopid, kuhu saab sisse pugeda või peale ronida. Jagasin vormi sadadeks kihtideks. Kuidas sellega aga edasi minna? Makett on kena küll, aga puiduga ei õnnestu sellist tulemust päriselt saavutada. See oli tagasilöök. Juhendaja Andres Alver arvas, et kogu struktuur peaks olema toestatud, talle ei meeldinud ka see, et vorm on liialt sein, mitte klassikaline varjualune. Ta soovitas rohkem ruumi luua. Seejärel otsustasin lisada ribistruktuuri, mis tekitas piiritletuma ruumi.

Ehituspraktika juhendaja Jaan Tiidemann teatas mulle juuni lõpus, et minu töö valiti ehitamiseks välja. Pidin kokku panema meeskonna, palusin kursaõe Saskia ja teised appi. Tegime konstruktorile veel ühe maketi, aga seal ei läinud tükid kokku. Tiidemann soovitas mitmeid tehnikaid ja siis tuli klotside idee. Kõige suurem kitsaskoht oligi ballast, et kogu struktuur minema ei lendaks. Saskia projekteeris betoonist plokid.

Varjualune „Sopid“ kasvas välja ideest luua struktuur, mis oleks ühtaegu jäik ja sujuv. Kumerustest moodustuvad sopid pakuvad inimesele tuge, varju ning kaitset.

Johan Hallimäe

Kas tegite seda kõike käsitsi? Kas arvutiprogrammidest, näiteks Grass­hopperist, ei olnud abi?

Kleemann: Jah.

Volmer: Algul mõtlesin, et õpin selle programmi kiiresti ära või mõtlen midagi muud välja, saame kusagilt koodi­jupi, et ladumise töö natukenegi kergem oleks. Aga lõpuks ei olnud selleks enam aega, läks väga kiireks.

Kleemann: Enne Veneetsia kunstibiennaalile praktikale minekut oli makett veel selline, et hakkas kohe ümber kukkuma.

Veesaar: Arutasime palju ka selle üle, kuidas me üldse seda ehitame: mudelis oli nii palju kihte, kuid ei teadnud, kuidas see ehitades välja nägema hakkab. Aga tulemus on parem, kui 3D-mudel.

Kleemann: Algselt oli plaanis teha kogu varjualune trapetsikujulistest plokkidest.

Räägime ka ehitustehnoloogiast. Kas just niisuguse lainja vormi ehitamisel saaksid robotid meid abistada? Antud juhul olite te ise need robotid – inimrobotid –, tegite kõik käsitsi.

Kleemann: Kui ehitama hakkasime, siis oli küll selline tunne, et teeme robotite mehaanilist tööd, aga me ehitasime suuresti silma järgi.

Volmer: Mulle tundus just selline asjade kulg hea: 3D-mudeli käsitsi ülesehitamine andis kindlustunde, et seda saab ka elusuuruses käsitsi teha. Ehitamise protsess oli palju orgaanilisem.

Kleemann: Ehitamise ajal sättisime seina kaart, et pea kohale tekiks ikkagi vari. Arvutit hoidsime kogu ehituse kõrval, et mõnda asja arvutuslikult kontrollida.

Ma näen siin omamoodi paralleeli fotograafiaga: umbes kümme aastat tagasi õpetati veel analoogtehnikaid, aga tegelikult pildistasid toonased õppurid enamjaolt juba digikaameraga. Mil määral tunnete, et olete n-ö üleminekupõlvkond ja seisate uue ajastu lävepakul?

Kleemann: Jah, tunnetame seda nihet küll. Meie olime ju ka näiteks esimene lend, kes ei pidanud esimese semestri graafilisi töid üksnes käsitsi tegema. Loovkodeerimise aines lõime mustreid ja struktuure. Õpe läheb üha digitaalsemaks.

Volmer: Kui osalesin ingliskeeles bioarvutistamise vabaaines, (EKA elus organisme ja arvutuslikku disaini ühendav kursus – L. S.), siis tundsin ennast täiesti saamatult, sest ei osanud tööd teha programmiga, millega pidime vorme looma. Lõpuks polnudki see oskus oluline, sest tegelikult mõeldi, kuidas vetikad ja pärmseened võiksid arhitektuuriloomes abiks olla. Tallinna arhitektuuribiennaal näitas, et liigutakse valdkondade ühendamise suunas, arhitektuur põimitakse näiteks loodusteadustega.

Kuidas mõjutab see arhitektuuri kui eriala? Mil määral valdkondadeülesus arhitektuuri muudab? Mis tulevikus juhtuma hakkab?

Volmer: Arvutuslikke (siinkohal on silmas peetud 3D-disaini ja programmeerimist ühendavaid – L. S.) eksperimente tehakse küll, aga see jääb veel igapäevasest arhitektuuriloomest kaugele.

Kleemann: Mul on tunne, et monotoonse plaanide koostamise võtavad arvutid ja robotid üle, loomine ja kunstilised püüdlused jäävad inimestele.

Mil määral võivad meie kunstilised ideed ja otsused hoopiski arvutipõhises maailmas takerduda või kaotsi minna? Kas selleks, et luua, on meil vaja programme ja programmeerimist?

Lõhmus: Loeb ju ikkagi mõte, masin ei tule idee peale ise …

Kleemann: … isegi kui see idee ei ole konstruktiivselt teostatav ja masin selle ilmselt kohe ümber arvutaks. Inimene mõtleb võimatutele jaburdustele.

Volmer: See, mis geeniused välja mõtlevad – simulatsioonid ja valdkondade põimimisest tulenevad uuendused – , see kõik on looming.

Kleemann: Roboteid saab ju ka loominguliselt kasutada: ehitavad meile midagi. Masinad toovad ka materjali kohale.

Kui mõtlete endast kui tuleviku kujundajatest, siis kuidas paigutute end arhitektuurimaastikule? Milline on arhitekti roll ühiskonnas? Kas sotsiaalne tundlikkus võiks omamoodi maailma päästa?

Kleemann: Mina näen, et arhitekt on süsteemide looja, mitte ainult majade, vaid kohtade väljamõtleja. Tulevikus on riikide asemel kogunemise keskused. Need võivad olla linnad, aga võivad ka mitte olla, võib-olla on need looduslikud kohad, näiteks vihmametsad, et linnade mõju keskkonnale kompenseerida.

Veesaar: Kui mõelda liigtarbimisele, siis tulevikuteema on kindlasti taastuvenergia ja selle kasutamine.

Volmer: Ma leian, et arhitektuur on uute süsteemide loomine. Arhitektid võiksid olla need, kes käivad välja ideid, kuidas saaksime uute ja paremate süsteemide järgi jätkuvalt siin planeedil kompaktsemalt, jätkusuutlikumalt, integreeritumalt elada.

Lõhmus: Mulle meeldib Dan Browni viiruse teooria, mille kohaselt jääb pool rahvastikust viljatuks ja nii hakkab rahvastik vähenema. See ei ole tappev, aga järglasi saadakse vähem. Meid on liiga palju.

Tuleme varjualuse juurde tagasi. Mida selle tegemisest õppisite? Miks on ehituspraktika raames just projekteerimine ja valmisehitamine olulised?

Lõhmus: Grupitööd õpetavad, kui oluline on hea meeskond ja head inimesed.

Veesaar: Samuti oskust juhtida inimesi.

Kleemann: Initsiatiivi võtmine. Grupitöös saab kasutada iga osalise parimat omadust. Ehitamisel tundsin, et töötame ühise eesmärgi nimel ja see oli hea tunne.

Volmer: Kogu kursus sai sellest projektist osa, igaühel oli oma roll.

Veesaar: Kes saagis, kes sõitis autoga ringi. Lõhestumine toimus siis, kui varjualune oli juba valmis, poiste ja tüdrukute vahel: tüdrukud juhtisid ja poisid ehitasid.

Kleemann: Aga poisid olid tublid, pakkusid oma lahendusi välja.

Veesaar: Kindlasti oli oluline ka tunnetada, kuidas arvutimudel reaalsuses välja näeb. See oli just mõõtkava mõttes õpetlik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht