Sotsialismi avatarid võbistavad silmalauge

Andres Lõo

Lugu sellest, kuidas arhitektid-visionäärid kunagisi Tallinna sümboolselt laetud uusehitisi uueks tulid mõtlema.

Tallinn, mereäärne linn – mitmes mõttes ääremaa pealinn – on koduks silmapaistvatele nõukogudeaegsetele ehitistele. Avalikku ruumi kujundati hooti nagu kogu toonast elu ning tagantjärele vaadates justkui ülemäära jõuliselt. Eelmise sajandi Tallinna oleksid asustanud  kui vägilased Vennaliku Armastuse planeedilt, mis teadjameeste sõnul olla seest õõnes. Võib-olla selle õõnsa planeedi õhupallina lõhkemise hirmus saabusidki vägilased meie maale. Vägilaste rakett, obelisk Maarjamäel, seisab tänini teel Piritale. Hääbunud ideoloogiast pole enam kütust, et kosmoseajastu tulnukad orbiidile tagasi läkitada … Nagu juhita kommunismi avatar ongi linnahall jäänud peaaegu kasutuna linna lahte lebama.
Ent nii 1980ndate Moskva olümpiamängude regatiks valminud suurehitised nagu linnahall, Olümpia hotell, Pirita tee ja Pirita olümpiaspordi keskus kui ka varasemad ja hilisemad lahmakad hoonestud ja hooned on aegade jooksul tärganud uuele elule, vastavalt võimalustele ja vajadustele ning kõik kokku enam-vähem funktsionaalsetena.
Visionaarsetele kavanditele on iseloomulik, et nad jahmatavad tuisupäiste ja ebapraktilistena, ent sütitavad dadalik-utopistlikult kujutlusvõimet.
Esialgu endise EKP keskkomitee ja tänase välisministeeriumi imelises ja spetsiaalselt TABi puhuks avatud „kilukarbisaalis” ringi vaadates tuleb mõne kavandi puhul lausa nõutusega võidelda. Mõistagi, vaid selleks, et hiljem juba omaette muiates saali sisenevatele uudistajatele paljutähenduslikult silma naeratada.
Võtame näiteks Sotamaade postimaja dekonstruktsiooni „Üleskutse mõistlikkusele”. Orgaanilist masinat meenutav kaunimustriline tigumotiiv otsekui sulataks täisnurka ja ideaalseid proportsioone austava vana postimaja. See ettepanek näib just nimme mõistlikkust eirav, sisenedes biomehhanismide tulevikku, kus primitiivkunsti, tehnoajastu ja virtuaalse arvutigraafika stiihilisus segunevad üheks new age’likuks känkraks. Visioon ärgitab mõtlema uuest linnast kui tõdemusest, et virtuaalne reaalsus on tulevikus (ja on alati olnud) tegelikkuse algmaterjal. „Iseasi, mis selline betoonivalu maksma läheb …?” ütleb pragmaatik. 
No keda see huvitab, kui kõne all on progressiajastu ülim ihalusobjekt, tulevik. Mineviku tulevik on ju see, millele laotame rikast sõnnikut, et tärkaks uus olevik, mis ka tänaste kriiside turbulentsis lubab Tallinn-fööniksil Toompea kindluse alla prantsatades laiali laotuda. TABi kuraatorinäitus ütleb üheselt, et sovetiarhitektuur tuleb taas kasutusse võtta. Suurem osa ongi juba ammu taaskasutuses. Ahel „relvad atradeks ja adrad taskuarvutiteks” vajabki moodsat sõnastust. Tallinn on end mitmel pool kauniks ja uueks arendanud, kuid võimast visiooni linna tulevikust pole siiski ülemäära kuulda olnud. Tallinna silmatorkavamad uusehitised – hotellid, pangad ja linna infrastruktuur kõnelevad jäigalt funktsionaalsuse keelt. Vastandina nägemuslikkusele, mis paneks ka linnakodaniku mõnust mõmisema ning jaapani turisti fotoka tärisema. Ei oskagi öelda, kas sellist üht suurt ideed on Tallinnale nüüd ja kohe vaja? Linna stiihilist arengut kirudes unustame, et üllatusmoment on mõistlikkuse põhiline mõõdupuu. Las asjad juhtuvad. Kui raha rohkem, võib ju kas või metroo ehitada. Loodame vaid, et linnahalli järjekordseks kaubanduskeskuseks ei vermitaks. Mind see vähemalt nörritaks –
turisti ehk hurmutaks.
Jaburaim ja ühtlasi kõige lustlikum ettepanek nõukogude ruumipärandi taaskasutamiseks tuleb sel näitusel Frolovi ja Levtšuki tandemilt. Ideega „Eimillegi teater ja superkonsool” tõdetakse, et sotsialistliku arhitektuuripärandi ümbertöötamine ei saa iialgi olla täielik, sest ajad on muutunud ja muutunud on ka vajadused. Modernismiaja ülimaks kunstivormiks tituleeritud filmikunst on sulandunud uue meedia, mobiilse ja virtuaalmaailma omaga. Visionäärid kuulutavad kino Kosmose oma ajastu mälestusmärgiks ning riputavad selle kohale hiiglasliku konsooli, mis näib suurema tuule puhul triivimisaldis. Maailma õhumerel, sotsialismi modernismiga kummitamas nagu Lendav Hollandlane. Triivigu rahus. Tagantjärele siis, eimillegi monumendina.
Kuraatorite Aet Aderi, Kadri Klementi, Karin Tõugu ja Kaidi Õie pakutu välisministeeriumi kilukarbisaalis sobib imetlemiseks juba ainuüksi ekspositsioonisaali enese pärast. Silmakujulise põhjaga saal on üks kaunimaid ning üritusteks sobivamaid väikesaale Tallinnas. Tahaks loota, et selles oma aja ajatus arhitektuuriimes saab tulevikus nautida kontserte, teatri- ja filmikunsti.
Laenan näituse kataloogist Winston Churchilli tsitaadi: „Me kujundame oma hooneid, seejärel kujundavad nemad meid”. Tõepoolest. Ikka ja jälle, uuesti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming