Taas jõuab kätte disainiöö!

Margit Mutso

23. IX – 26. IX toimub Tallinnas disainifestival „Disainiöö”. Festivali keskus on Rotermanni kvartalis.        Sügisene Eesti disainerite suursündmus „Disainiöö”  toimub tänavu kuuendat korda. Aastast aastasse ürituse mastaap kasvab, see on järjest rahvusvahelisem ning hõlmab harjumuspärase disaini kõrval sootuks laiahaardelisemaid teemasid, ulatub kohati otsapidi juba arhitektuuri ja linnaplaneerimiseni. Sõna „disain” all ei mõisteta enam vaid tootekujunduskunsti, nagu defineerib meie õigekeelsussõnastik. See mõiste hakkab inglise keele mõjul vägisi laiali valguma, tungima uutesse sfääridesse, sinna,  kus see eesti keele seisukohalt seni kohane pole olnud. Eesti Disainerite Liidu esimehe Ilona Gurjanovaga vestleb „Disainiööst” Margit Mutso.        Festivali pealkiri „Disainiöö” viitab sellele, et kui kuus aastat tagasi alustasite, oli plaan teha ühepäevane üritus. Nüüd võib rääkida juba disainiöödest, et mitte öelda disaininädalast.        Ilona Gurjanova: Alguses mõtlesime, et saame  ühe ööpäevaga hakkama, ega seda Eesti disaini ju palju olnud. Polnud ka ambitsiooni rohkemaks. Nüüd on aga programm nädala jagu pikk, on, millest rääkida, on, mida näidata.  

     

Millise eesmärgi te kuus aastat tagasi endale seadsite? Ilmselt oli teil soov ühiskonnas silma paista, disainerite elu kergemaks teha?       

Eesti disain oli tol ajal nähtamatu. Sellest küll räägiti, aga keegi polnud seda näinud. Mõningate  suurtootjate saalides võis näha ehk tööstusdisaini, aga originaaldisain oli peidus. Meie mõte oli näidata, mis on aasta jooksul tehtud. Teine eesmärk oli tuua kokku oma eriala inimesed, saada omavahel tuttavaks, aga tutvuda ka teiste maade disaineritega. Olime toppama jäänud disainipoliitika tegemisel ning pidime ka ühiskonnale märku andma, et disain on olemas. Meil on palju pealtnäha meelelahutusüritusi nagu disainioksjon,  moeetendused jne, aga ka nende eesmärk on saata ühiskonnale tõsisem sõnum. Nüüd on lisandunud eesmärk anda disaineritele ja disainiga seotud inimestele täienduskoolitust, teha disainialaseid seminare ja konverentse.     

Kas disainiööst on valdkonnale abi olnud? Kas on tunda suhtumise muutumist?       

On ikka. Meil on olnud neli sihtgruppi, kellega tuleb suhestuda: nn tavainimene, disaini eriala profid, avalik sektor ja ettevõtjad. Disainereid huvitavad ehk teiste maade disainerite edulood ja disainisaavutused, mida me näituste vahendusel siin kajastame. Avaliku sektori abiga loodame me edasi viia disainipoliitikat.  Ettevõtjaid püüame suunata rohkem kodumaist disaini kasutama. Siin on muidugi omad põhjused, miks nad seda ei tee.     

Millised?       

Eesti tootja on orienteerunud suuremate firmade allhankele, tal ei ole vajadust oma tooteseeriaid luua, mitte vähemalt senikaua, kui allhankelepingud kehtivad. Disaineri palkamine on seotud riskiga, keegi ei taha neid võtta, ressurssi on vähe.       

Ma olen küsinud näiteks maastikuarhitektidelt, miks nad kasutavad nii vähe Eesti disainerite loomingut. Üks põhjus on see, et ehitustähtajad on lühikesed, kliendil ei ole aega oodata, kuni valmib piisav kogus toodangut. Teine probleem on see, et kliendil puudub kindlus, et ta saab selle, mis talle meeldib, ja et see on ka vastupidav. Eesti  disaineritel ei ole tihti valmis näidiseid ja infot toote näitajate kohta.     

Need on õiged tähelepanekud ja need probleemid on meile ka teada. Sama juttu räägivad  ka sisearhitektid: tähtajad on pikad ja omahind kõrge. Selleks, et näiteks ühe mööblitüki hind loksuks paika, on vaja toota terve tiraaž, tuhandeid eksemplare. Paraku on selleks vaja ressursse. Vaja on investoreid. On küll olnud juhuseid, kus noored on võtnud laenu, et toota, aga see pole õige. Siin peavad olema kaasatud ettevõtjad, kes aitavad toota, müüa ja riski jagada, inimesed, kes võtavad protsessi juhtimise enda kanda. Disaineril on pidevalt  nokk kinni, saba lahti olukord: kui ei ole tellimusi, siis ei hakka keegi asju lattu tootma, kui tahetakse osta, pole valmistoodangut müüa. Disaineri ülesanne on luua asju, turundus on omaette maailm.   

Kas olukord on viimastel aastatel paranenud?     

On ikka edasiminekut tunda. Disainipropagandat on palju tehtud, mitte ainult liidu poolt, sellega on tegelenud ka teised organisatsioonid. Masu on pannud paljud asjad paika: allhanked enam ei toida, vaja on oma tooteid. Selliseid disainereid, kes lausa mõne ettevõtte  palgal, on vähe, aga üksikdisaineritelt tellitakse tooteid küll. Lisaks on majandusministeeriumis valmis saamas disainipoliitika, mis oli pikka aega ministeeriumi riiulitele tolmama jäänud. See peaks meie valdkonda edasi viima.   

Milles disainipoliitika seisneb?   

Eesmärk on toetada ettevõtjat, kes kasutab disainerit, seeläbi saavad ka disainerid tööd. Pool disaini eriala lõpetanutest et tööta praegu  omandatud erialal – pole tööd.   

Enamikule seostub sõna „disain” ilusasti  kujundatud tootega, mida saab käega katsuda. Festivali raames on aga juttu ka sootuks teist laadi asjadest, kui seda on tool, laud või lamp.   

Disain ei ole meie jaoks vaid mingi asja kujundamine, see hõlmab ka immateriaalset tegevust: protsesside kujundamist, süsteemide kujundamist, viimased aastad oleme südant valutanud universaaldisaini ehk design for all mõtteviisi pärast. Neid teemasid toome ka „Disainiööle”.   

Sellised terminid nagu ingliskeelsed service design ja design management ei ole hästi eesti keelde tõlgitavad – meil on „disain” kasutusel suhteliselt konkreetses ja kitsas tähenduses. Mida need sisuliselt tähendavad?   

Me kasutame eesti keeles sõnu „teenusedisain” ja „disainjuhtimine”, mis keeleliselt ei ole kindlasti korrektsed, aga parema puudumisel on need kasutusse jäänud. Keegi ei müü toodet üksinda, vaid ikka koos sinna juurde kuuluva teenusega: autole ei osteta vaid mootorit, see ostetakse koos  paigalduse, garantiihoolduse ja muu sellisega. Teenusedisain hõlmab kogu seda tegevust, seda, kuidas teenust osutatakse, milline on sinna juurde kuuluv pakend, veebileht, visiitkaart jne. Inimene kasutab võib-olla suuski kaks nädalat aastast, ta võib näiteks välja mõelda teenuse, mille abil suuski vahepeal välja laenutada. Loob mingi hoiukapisüsteemi, levitab infot jne. Eesmärk on välja mõelda teenuseid, mis teeksid elu lihtsamaks, hoiaksid kokku raha ja ressursse. Mõtled välja äriprojekti – majandustegevuse ja hakkad seda müüma, lood kõik vajaliku selle juurde. Disainiharidus on laiapõhjaline, disainer peab olema mitmel alal leidlik, – nii toote kui teenuse loomisel. Disainerile antakse probleem, mis tuleb tervikuna lahendada. Tootedisain on kolimas Aasiasse, selle osakaal Euroopas väheneb. Aasia koolitab ka häid  disainereid ja seepärast pööratakse Euroopas tähelepanu rohkem just teenusele. IT-valdkonnas on palju meeskondi, kes mõtlevad ise välja selliseid teenuseid, millega inimeste elu kergendada: e-maksuamet, e-pank jne. „Disainjuhtimine” on teine sõna, millest ei saada aru. See hõlmab oskust oma mainet luua ja tõsta seda läbi erinevate tegevuste. Selles valdkonnas ei hinnata kedagi toote järgi, vaid hinnatakse juhte, kelle eesmärk on luua disaini  abil lisaväärtusi. Kõigepealt on hea toode, selleks kasutatakse professionaalset disainerit, aga selle ümber peab olema ka kõik muu hästi disainitud: logo, graafika, reklaam, ruum, riietus jne. Kui sul on kallis advokaadibüroo, siis ei saa ta paikneda Lasnamäe keldrikorrusel, kuhu pääseb haisvast trepikojast. Siia juurde kuulub ka kultuur – kuidas teenindatakse, käitutakse. See loob mainet.     

Üks huvitav liikumine, mida festivali raames esitletakse, on „Linnad kõigile, Tallinn kõigile”, räägi sellest natuke lähemalt.     

Me oleme seda üritust aasta aega mitmete ülikoolidega koostöös vedanud. Me kaardistasime Tallinna nõrgad küljed, kohad, kus linn ei ole ligipääsetav, kus on raske liikuda ratastooli või lapsevankriga. Alguses moodustati üliõpilastest viis gruppi, kes saadeti linna peale olukorda uurima. Gruppides oli lisaks disaineritele terapeute ja erivajadustega inimesi: mõnes grupis oli pime, mõnes ratastooliga liikuv inimene.  Üliõpilased avastasid nendega koos uusi käitumismudeleid, mille peale nad polnud seni tulnud. Neil puudus ettekujutus, mis võib ühele või teisele inimesele saada linnas liikudes takistuseks. Selle töö vahetulemused olid väljas juba maikuus, kui meil oli konverents „Liikuvus” („Mobility”), sellele tulid tõsised kommentaarid erivajadustega inimestelt ja Tallinna linnalt. Meie töö eesmärk on midagi reaalselt ära teha, mitte luua lihtsalt üht projekti riiulile.  Transpordiamet teeb praegu aktiivselt tööd ühe töögrupiga, kes tegeleb ühistranspordi infograafikaga. PÖFF tellis meilt ligipääsetavuse auditi kinodele ja selle tulemusena peaks PÖFFi ajaks saama valmis kaks kinosaali, mida saavad vabalt kasutada ka erivajadustega inimesed. Selle töö raames luuakse ka Gulliveri kaart – suur Tallinna kaart, kuhu inimesed saavad märkida Tallinna takistusi. Kui linn tahab, saab ta selle alusel edasi töötada. Me oleme läinud otsapidi arhitektuurivaldkonda ja ootame väga arhitektidelt koostöövalmidust. Ega meie teadmised päris linnaplaneerimiseni ei ulatu. Kaldteede ja väiksemate projektide loomine on aga ka meile väljakutse.         

Mida teie töö näitab, kui suured probleemid Tallinnas ligipääsetavusega on?         

Linnaväravad on väga korrast ära! Ligipääs sadama-alalt kesklinna – see on jube! Ka normaalne inimene jääb ratastega kohvriga siin kuhugi tühermaale kinni. Linnal on plaan teha kogu vanalinn ühetasandiliseks, aga see on takerdunud raha taha. Ilma kõnniteedeta lahenduse jaoks on projekt tehtud, aga see tähendab kanalisatsioonitorude  suurt ümberehitust, mis on kallis.       

Mida põnevat sa veel soovitad „Disainiööle” vaatama-kuulama minna?       

Tarbekunsti- ja disainimuuseumis avatakse Ene Läki kureeritud näitus „Uutmoodi” Eesti disaini innovatsiooni ajaloost, Minoxi kaamerast kuni Skype’ini. Väga põnev eksootiline Taani ja Malaisia koostöös valminud näitus on jumalatest: jumala seisusesse on Buddha ja Jeesuse kõrval tõstetud ka Madonna, Michael Jackson, Gucci jt. Samuti on huvitavad seminarid innovatsiooniharidusest ja teenusedisainist. Üks põnev projekt on Portfoolio kohvik: disainerid ja tudengid tulevad oma portfooliotega eksperdi ette – see on kas välismaa ajakirjanik või tootja ning tutvustavad, mis nad on teinud.  Seepeale ütleb ekspert, millised on tema võimalused tööturul, võib tekkida ka koostöö. Tallinnas „Disainiöö” raames toimub disaini Oskarite jagamine – igal aastal antakse Euroopas välja design management’i auhind ja seekord tehakse seda Tallinnas. Me oleme üks innovatsioonifestivali (IF) linnadest (kokku osaleb festivalil 6 linna). Finaali on jõudnud ka kaks Eesti firmat. Üks on Supelsakste kohvik Pärnus, teine on Velvet Creative, kes on loonud innovatiivse  ärimudeli. Lisaks põhiprogrammile leiab kõikvõimalikke satelliitüritusi linna peal.     

Kes „Disainiööd” korraldavad?       

Selle taga on lisaks disainerite liidule mittetulundusühing Disainiöö. Tiim on suur, pool on vabatahtlikud, kellest paljud on oma ala tipptegijad. Koostöö on ka disainikeskusega, kes  korraldab gümnaasiumidele suunatud tööd ja teevad väliskülalistele linnas arhitektuuriekskursiooni.     

 Soovime teile jõudu!

Küsinud Margit Mutso

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming