Tallinn ei tohi olla suvaline linn

Siiri Vallneri ja Indrek Peili meelest määrab kunagi mõneti põnevagi aukliku ja kaootilise Tallinna linnaehituse visiooni asemel kollektiivne lollus.

MERLE KARRO-KALBERG

Kavakava arhitektuuribüroo arhitektid Siiri Vallner, Indrek Peil ja Kristel Niisuke on seotud Tallinna viimase aja kõige olulisemate linnaehituskavanditega. Alles hiljuti võitsid nad Vana-Kalamaja tänava arhitektuurivõistluse ettepanekuga „Kasvulava“, peaaegu poolteist aastat tagasi Tallinna peatänava arhitektuurivõistluse, jõudsid n-ö finaali Tallinna vanasadama struktuuriplaani võistlusel (mäletatavasti võitis selle Zaha Hadid Architects Londonist) ning koostasid linnavalitsuse, arhitektide liidu ja arhitektuurikeskuse ühistellimusel Tallinna mereääre arendamise visiooni. Mida Tallinnas muuta tuleks? Mida tähendab suvaline linn? Kas linnaehitusliku üksikotsusega võib paljutki parandada või hoopiski nii mõndagi lõhkuda? Neil teemadel Siiri Vallneri ja Indrek Peiliga ka vestleme.

Kui võtan ette Kavakava tööde nimekirja, siis on näha, et olete nihutanud oma tähelepanu arhitektuuriobjektidelt avaliku ruumi võistlustele. Kas nihe on teadlik seljapööramine arhitektuurile kui hoonetele või on see tingitud sellest, et avaliku ruumi võistlusi korraldatakse praegu lihtsalt rohkem?

Siiri Vallner: Põhjusi on mitu. Üks on jah see, et enne polnud n-ö tellimust, nüüd on ühiskond arenguga sealmaal, et avaliku ruumi olulisust on märgatud ja linnaruumi halva toimimise ja ühekülgsusega enam nii lihtsalt ei lepita.

Indrek Peil: Tegelikult oleme me avaliku ruumiga kogu aeg tegelenud, lihtsalt teises mõõtkavas. Aktiivne ruumi kasutamine on meid ka majade puhul alati huvitanud. Astmed, trepistikud ning servad, kus saab istuda ja astuda, on praeguseks igal pool peavooluks saanud. Kui me alustasime, siis oli arhitektuuri sotsiaalne mõõde pikalt varju­surmas olnud.

Vallner: Fookuse nihkumine on tingitud ka muust. Vanemaks saades mõistad, et ühe hoonega pole võimalik just palju muuta ja parandada, aga meie peame ennast siiski arhitektideks.

Mida te muuta ja parandada tahate?

Vallner: 2000. aastate alguses, kui ülikooli lõpetasime, oli Tallinna auklikkus, linnaruumi korrastamatus ja kaootilisus väga põnev. Linnas oli palju avastamisruumi. Siis oli see avatum, ringi sai kolada kohtades, mis praegu on suletud.

Peil: Meil on küll põhjamaine kliima, geograafiliselt kuulume Põhjamaade hulka, kuid mööda ei saa ka vaadata intrigeerivast poolest, mida võiks nimetada nii Ida-Euroopaks kui ka ettearvamatuks kaootilisuseks.

Ma arvan, et nüüdsetel tudengitel on sama huvitav, kui oli meil, aga meie teame, et see olukord on siin kestnud 15 aastat. Palju on suvalisust, milles ei ole tegelikult midagi põnevat. Kui keegi teeb mere äärde kortermaja, mis suleb mere ja linna ühenduse, kui enam ei saa jalgsi või jalgrattaga linnast läbi, suured linnaosad on linnast ära lõigatud, siis pole selles suvalisuses seda põnevust, mida omal ajal linnas leidsime. Paikade avastamine on väga vahetu kogemus, aga aina enam näeme selle käigus ka nähtamatut linna ehk seda linna, mida kavandatakse paberitel, planeeringutes ja projektides.

Omandi- ja krundistruktuur on linna kõige püsivam osa. Nõukogudeaegne, isegi tsaariaegne linnastruktuur määrab endiselt Tallinna arengut ja olemist: näiteks omaaegsed kinnised mereäärsed tööstuspiirkonnad võivad muunduda otsejoones poolsuletud elamupiirkondadeks. Positiivne näide on vanalinn, kus kinnistustruktuuri püsimise nimel on võideldud ja mis on tänu sellele endiselt vanalinn.

Lauluväljaku taha krundile ehitati näiteks üksainus eramaja, kuid sellega suleti klindialune läbipääs ja tükeldati rohekoridor. Selline rumalus sai teoks kollektiivse lolluse tulemusena. See kõik ongi nähtamatu Tallinn. Keegi pole lõpuks otseselt süüdi. Kuni me seda aktsepteerime ja sallime, ei muutu midagi ja me muudkui taasloome seda nähtamatut linna. Lõpuks peaks olema nii, et maatükki, millel on avaliku hüve väärtus, ei tahagi keegi endale eramaja ehitamiseks osta.

Siiri Vallner: „Inimeste teadlikkus on igal juhul tõusnud. Linnakeskkond on suuresti paranenud ju seetõttu, et inimeste ootused on suuremad ja oma arvamust väljendatakse kindlamalt.“

Piia Ruber

Kuidas sellise kõrge moraalini jõuda?

Vallner: Paljud protsessid venivad ja on ebateadlikud: keegi teeb juhusliku otsuse, siis teeb järgmine ahelas juhusliku otsuse jne. Nii polegi kokkuvõttes justkui keegi otseselt otsustanud, et mere äärde enam ei saa või et tänavate asemel ehitame lahmakad hooned.

Peil: Enamuse arvamus ei pruugi viia tarkade otsusteni. Tarkade otsusteni viib see, kui otsustajad on asja sees ja oskavad inimesed õigete vahenditega ja õigel ajal kaasata. Kui lasta ainult spetsialistidel otsustada ja teha, siis tuleb välja tehnokraatlik jura, kui arhitektile vabad käed anda, hakkab tal lihtsalt igav.

Vallner: Inimeste teadlikkus on igal juhul tõusnud ja seega on hakatud ka sisulisemalt kaasa mõtlema. Linnakeskkond on suuresti paranenud ju seetõttu, et inimeste ootused on suuremad ja oma arvamust väljendatakse kindlamalt.

Räägime Vana-Kalamaja tänava arhitektuurivõistlusest. Olete selle ruumilahendusse sisse jätnud teatud ebamäärasuse: elemendid, mille asukoha üle inimesed ise otsustavad, istutuskastid, mille eest hoolitsemine on samuti piirkonna elanike ülesanne. Mismoodi sellist iseorganiseerumist ühe arhitektuuriprojektiga kavandada?

Vallner: Vana-Kalamaja tänavaga olime natuke vabamad kui Tallinna peatänavaga, sest liikluse osa pole Kalamajas nii keeruline, pole ei trammi ega bussi. Siin on teised teemad. Meil oli algusest peale selge, et Kalamajas on asumi elanike osalemise teema vältimatu: nii tänava loojate kui ka kasutajatena said nad keskse koha, seega oli tegemist natuke rohkem protsessi kui valmistoote kujundamisega.

Peil: Arhitekte kritiseeritakse alati, et nad kasutavad taimede plaanile märkimiseks rohelist pliiatsit ega süvene tegelikult sellesse, millised taimed, kus ja millistes tingimustes kasvavad. Mõneti oleme seda kunsti õppinud. Nüüd teeme sama vea sotsiaalse aspektiga. Rohelise pliiatsi kõrvale oleme võtnud kollase, millega märgime iseorganiseeruva massi.

Vallner: Arhitektil võib selline asi juhtuda küll, et käsitleb puid või inimeste osalust lihtsalt ühe ehitusmaterjalina. Igal elukutsel on oma silmaklapid.

Peil: Me katsume ikkagi muutused läbi viia järk-järgult: joonime esmalt muutuse maha, vaatame, kuidas läheb. Ajapikku asenduvad parkivad autod rendiautodega ja siis lillekastidega.

Vallner: Kõik, mis puudutab tänavate ümberkavandamist n-ö autojärgsele ajastule vastavaks – sellega Eesti linnades praegu agaralt algust tehakse –, on muust maailmast üsna palju maha jäänud, me sörgime siin teistel sabas. Vana-Kalamaja tänaval saime mängu tuua palju huvitavaid, praegu aktuaalseid võtteid, mida pole jõutud siin järele proovida. Mõned mõtted on ka ära unustatud vanad, näiteks linnaaiandus ja külaelu moodi seltsielu.

Iseorganiseeruvad inimesed tähendavad tegelikult ju väga suurt ebamäärasust. Sisuliselt pole võimalik ette ennustada, kuidas keegi midagi vastu võtab, kas pakutuga tullakse kaasa või mitte. Kuidas mõjutab lõpptulemust see, kui inimesed ikkagi ei taha Vana-Kalamaja tänavaellu panustada?

Vallner: Sellel tänaval on läbivad, korda loovad elemendid, näiteks üht tüüpi sillutis, ja siis vabamad elemendid, näiteks tänavamööbel, mida saab vastavalt vajadusele liigutada, organiseerida, ja igasugu ajutist tegevust soodustavad lahendused. Üledisainimisest tahame hoiduda: see hakkab lõpuks kasutajat piirama ja sellest tüdinetakse kiiresti. Hea arhitektuur peaks olema nagu hea valgustus: valgusti ei pimesta silmi ega tõmba tähelepanu endale, ilus valgus on see, mida näeme. Eks arhitekt taha ikka võimalikult paljut oma kontrolli alla saada, aga püüdsime end tagasi hoida. Hea atmosfääriga Kalamaja vääriline tänav tuleb sinna igal juhul. Võib-olla on seal mingeid elemente ja tahke siis lihtsalt vähem, kui osalemine ei ole aktiivne või kui välja pakutud asjad ei kogu populaarsust.

Peil: Ma tunnen ettearvamatusest siirast rõõmu. Kunagi ei tea tulevikku ette ja see ongi huvitav: viskad ühe pulga sipelgapessa ja vaatad, mis juhtuma hakkab. Vana-Kalmaja tänav on eksperiment, aga selle elluviimiseks peame looma raamistiku ja kõik etapid projektiks vormistama.

Vallner: Me kujutasime võistlustööd tehes väga elavalt siiski ka ette, kuidas käime kogu ülejäänud elu seal istutuskaste rohimas. Või et me ei saa enam seda tänavat pidi koju minna, sest seal on ilmnenud aspekte, millega me pole rahul ja mis kriibivad hinge. Tõenäoliselt tuleb kohe projekteerimise ajal alustada katsetamisega, vaadata, kas inimestel on asja vastu huvi ja milline on nende valmisolek. See pole seda tüüpi projekt, mis lindilõikamise ajaks perfektselt valmis saab. Inimesed peavad selle tänavaga harjuma, sellega kokku kasvama. Sellest ka võistlustöö pealkiri „Kasvulava“.

Peil: Ettearvamatusel on oluline roll, kuid sama oluline on ka stabiilne raamistik. Tuleb leida tasakaal. Halb on see, kui kõik on suvaline ja kellegi meelevaldse otsuse tagajärg, olgu see keegi siis ametnik, Riigi Kinnisvara ASi (RKAS) töötaja või ka kangekaelne arhitekt. Kui lahenduses on haprust, vabadust ja läbipaistvust, siis on ka selles maailmas, kus me praegu elame, õigus teha autoriarhitektuuri, oma käekirjaga asja. On ka neid, kes pooldavad autorivaba arhitektuuri. Autor tekib alles siis, kui millegagi kolm-neli aastat tegeleda, kui olla pikalt loomise sees. See pole endale monumendi ehitamine, vaid nagu aedniku töö: pidevalt peab olemas olema ja panustama, siis tekib see side.

Kuivõrd on praegusel ajal üldse võimalik ühele asjale pühenduda? Kuivõrd olete valmis näiteks Vana-Kalamaja tänava lillekaste rohima ja seda n-ö aednikutööd tegema?

Peil: Kui projekt valmis saab, siis ta peab ikkagi omapäi hakkama saama.

Vallner: Rohida me siiski ei tahaks.

Peil: Oleks siiski hea, kui ka pärast projekti lõppu meie käest nõu küsitaks.

Kas arhitektuurivõistlus on sellise dünaamilise ja pisut ettearvamatu protsessi läbiviimiseks ja käimatõmbamiseks üldse õige formaat? Kas lahendused, mida inimesed oma kodukohta tahavad, ei peaks sündima hoopiski laiapõhjalisemate arutelude tulemusel? Arhitektuurivõistlus on ju üsna ülevalt alla peale surutud protsess: keegi, enamasti väljastpoolt, tuleb ja ütleb ning paberile pandud lahendust enam suures ulatuses ei muudeta.

Vallner: Vana-Kalamaja arhitektuurivõistlus polnud muidugi standardne võistlus. Sellele eelnes pikk ja põhjalik eeltöö. Juba enne võistluse väljakuulutamist viidi läbi töötoad ja küsitlused. Meil arhitektidena on linnaruumi ümberkorraldamisse lihtsam liituda võistluse vormis, sest siis saame välja pakkuda tõesti selle, mida me südames õigeks peame.

Tavapärasel kaasamiskoosolekul, töötoas, kus mõeldakse elanikega koos, me ausalt öeldes ei pakugi kõiki ideid välja. Võib tekkida kramp, sest algfaasis on ideed väga haavatavad. Võistlus annab võimaluse kuu aega järjest lahendus detailideni läbi mõelda, kaaluda, mida võtta, mida jätta. Selline vaba etapp on pikas protsessis väga hea. Inimestel on tegelikult vaja mingeid visualiseeritud lahendusi, millele reageerida. Nad ei paku neid ise välja, see polegi nende tegevusvaldkond. Arutelu saab siis tuule tiibadesse, kui on, mille üle arutada.

Nii Vana-Kalmaja kui ka peatänava projektis on võistluse kaudu meeskonnaga liituva arhitekti osa tegelikult väga väike. Protsess millegi muutmiseks on alanud juba palju varem, meie oleme selle juures ehk lihtsalt üks vahepealne n-ö kiirendi või siis halvemal juhul üksnes kaunistus.

Peil: Mõnes mõttes me oleme tõesti võistluste süsteemi ohvrid: oleme 15 aastat võistlustel osalenud ja võib vist öelda, et oskamegi ainult niimoodi arhitektuuri teha. Võistlus annab tõesti teatud vabaduse pakkuda välja ainult seda, mida ise õigeks peame. Kuna žürii valib anonüümselt tööde seast parima välja, annab see võitjale tagatise, et ta saab lahenduse just sellisena teostada. Ka nii tekib autori autoriteet ja autoriarhitektuur. See annab õiguse ruumiga katsetada.

Vallner: Selliseid arhitektuurivõistlusi on praegu ka päris palju, kus võistluse formaati kasutatakse ära mingite kitsaste huvide kiireks realiseerimiseks.

2003. aastal oli päevakorras Eesti kunstiakadeemia (EKA) kolimine Patarei merekindlusesse. Tookord kirjutasite, et see hoone pole ülikoolile sobilik, ning pakkusite välja, et EKA võiks kodu leida pigem mõnes vanas tööstushoones. Nüüd ongi nii läinud: EKA renoveerib vabrikuhoonet Kalmajas. Patarei kindlus seisab aga mere ääres endiselt kasutuseta ning RKAS haub plaane see üldsegi maha müüa. Mida sellise väärika, ent ilmselgelt ruumiliselt üle jõu käiva pärandiga tegema peaks? Kuidas mereäär linnale lähemale tuua ning ajakohasemaks kujundada?

Vallner: Mõneti võiks öelda, et EKA kolimine Kalamajja annab sellele piirkonnale viimase põntsu. Mõni muu piirkond, näiteks kesklinn, jääb taas inimeste võrra vaesemaks. Juba praegu elavad Kalamajas kunstnikud, heliloojad ja dirigendid. Lõpuks hakkab meil siin omavahel igav.

Need suured hooned, linnahall ja Patarei merekindlus, on mere ääres nagu dinosaurused, osa maastikust. Meile on oluline see, et kahelt poolt Patareid oleks avatud juurdepääs merele.

Peil: Mina leian, et pole õige linnahalli ja merekindluse kõrvalkrunte nende hoonete kordategemiseks maha müüa. Selline äri pole kestlik. See sarnaneb senise ajuvaba erastamismustriga, on lihtsalt väiksemas mõõtkavas. Selline stsenaarium võib kergesti asenduda eelräägitud suvalise nähtamatu linnaga.

Vallner: Kõik Eesti arhitektid on vist oma karjääri jooksul vähemalt viis Tallinna mereäärega seotud projekti teinud. Ma mäletan EKA sisseastumiseksameid, kus arutasime ühe teise sisseastujaga tähtsalt, et meri tuleb avada linnale. See oli juba siis selline vana teema.

Peil: Alustada võiks kas või sellestki, et kõik inimesed, keda mereäär huvitab, lepivad mingites üldistes reeglites kokku. Näiteks, et iga saja meetri tagant peab minema tänav mere äärde. Aga ikka ja jälle seisame silmitsi selle nähtamatu Tallinnaga, mis elab kõigile arhitektuurivõistlustele ja arenguplaanidele vaatamata täiesti iseseisvat ja sõltumatut elu. Tallinna mereääre tulevikupilti luues püüdsimegi mõelda uutele lihtsamatele reeglitele, mida ei saaks enam endistviisi ignoreerida. Ootame sellele mõtteviisile toetust.

Vallner: Tahtsime minna probleemi juurteni ja muuta praeguse olukorra algpõhjusi, muidu läheb taas nii, nagu alati on läinud. Meie silmad avas omandistruktuuri kaart: kogu mereäärne ala on märgitud ühe värviga ehk maa kuulub suuresti vaid oma ärihuvidest lähtuvatele omanikele, linnale ei kuulu seal peaaegu mitte midagi. Nõukogude aja kinnise mereääre õhustik määrab arengus ka praegu väga palju. Suur osa mereäärsest maast müüdi Eesti iseseisvuse taastamise järel ära suurte lahmakate kaupa. Nõukogudeaegne kinnisus on kandunud seega edasi, aga võtnud hoopis teistsuguse vormi. Kui linna omandikaart ja kvartalite võrgustik on muidu kirju ja lapiline, siis mereäärne kuulub vaid mõnele eraomanikule. Kui see ei muutu, ei tule ka mingit sisulist kvaliteedipööret. Kui osalesime linnavisiooni tegemises, siis püüdsime olla võimalikult paindlikud: iga saja meetri tagant tänav, iga neljasaja meetri tagant laiem ühendus, kusjuures nende ühendusteede asukoht pannakse paika vastavalt olukorrale ja situatsioonile. Kui kas või ühendusteedes kokku lepitaks, juba siis jõuaks ka ehk kesklinn mere äärde, mitte ei ehitataks sinna täiesti uut linna, nagu me praegu näeme. See kõik tundub elementaarne ja nii loogiline, aga selle saavutamine on peaaegu võimatu.

Peil: Ignoreeritakse täiesti ilmseid asju. Muinsuskaitse ei saa samuti sundida kedagi vana hoonet hästi ja kvaliteetselt taastama, ta saab vaid keelata ära kõige hullema. Ka mereääre visiooniga saab ära keelata kõige hullema: merele juurdepääsude täisehitamise. Oluline on ka vältida suurte, mitme kvartali suuruste hoonete tekkimist, sest ka need lõikavad liikumisteed ja läbipääsud ära. Aktivism ja demokraatia ei asenda linnaplaneerimist, kuid ka professionaalne planeerimine vajab avalikkuselt mõistmist ja tuge.

Vallner: Aktivistid ei suuda vabast ajast tänavavõrku ehitada, selle arendamise ja põhjendamisega peab tegelema iga päev, aastakümnete viisi. Praegu peab iga läbipääsu pärast koosolekutel ja linnaametites võitlema nädalaid ja kuid, käima ja rääkima, tõestama ilmselget. Kui meil oleks saja meetri reegel kokku lepitud ja tänavamaa välja krunditud, siis saaks minna juba detailidesse …

Peil: … siis oleks ruumi ka iseorganiseerumisele. Sel juhul saab kokku leppida, milliseid taimi kuskile panna, milline see tänav üldse on, kui lai on jalgrattatee, milline on hoonete arhitektuur jne. Nende asjade üle saab kas või hääletada. Jätkuva ja toimiva tänavavõrgu paikapanek on liiga vastutusrikas ja ratsionaalne teema, et sellega mängida või siit mingit isikupära tuletada, kui selle tõttu võib kannatada linna jätkuvus ja kruntide universaalsus.

Oktoobris toimunud linnafoorumi teema oli muu hulgas ühildada linnavisiooni reeglid ja Zaha Hadid Architectsi Vanasadama planeerimise võidutöö. Žürii lubas seista selle eest, et mitmed Tallinnale olulised ja iseloomulikud lahendused arvesse võetaks.

Vallner: Näiteks Admiraliteedi basseini ümbrusele tuleks anda võimalus saada Tallinna üheks uueks keskuseks ja mereäärse linna südameks, nii et vajadusel saaks sinna kavandada ka näiteks ooperi­teateri. Uus tekkiv linnaosa ei tohiks praegust Tallinna merest eraldada, linn peaks pigem saama võimaluse laieneda otse mereni. See tagab juba eos mingigi sotsiaalse mitmekesisuse (sealhulgas Tallinna ülikooli kvartal või isegi vanalinn ning bastionivööst lähtuv Sadama tänav). Praegused südalinna tänavad peavad mereni välja jõudma. Samuti ei tasu kultuurikilomeetri ideed unustada. Õige palju üsna lihtsaid asju teeks meie kõigi elu Tallinnas paremaks.

Räägime pisut ka Tallinna pea­tänavast. Võitsite selle võistluse koos Toomas Paaveriga poolteist aastat tagasi. Kohaliku omavalitsuse valimistel nimetati selle tänava valmisehitamist tihti linna prioriteediks. Millises seisus projekt tegelikult on?

Vallner: Lepingut me praegu veel sõlminud pole, kuid suuri ja olulisi asju ei pea kindlasti ka ülejala tegema.

Peil: Mulle tundub, et iga meie tegemine meenutab veidi kinno sattumist poole filmi pealt: meie liitume projektiga siis, kui töö juba käib. See ei tähenda, et me vooluga lihtsalt kaasa minna saame. Kõik räägivad Reidi teest, endisest Põhjaväilast, kuid on täiesti ära unustatud, et meil on viiskümmend mere äärde viivat tänavat puudu – sellest ei räägi keegi. Halb on see, kui kogu energia kulub millegi vastu olemisele ning uusi teemasid avalikku arutellu ei tooda.

Vana-Kalamaja tänaval plaanivad Kavakava arhitektid Siiri Vallner, Indrek Peil ja Kristel Niisuke kasutada huvitavaid, praegu aktuaalseid võtteid, sealhulgas mõnd ära unustatud vana, nagu linnaaiandus ja külaelu moodi seltsielu.

Kavakava

Kui Tallinna omandikaart ja kvartalite võrgustik on muidu kirju ja lapiline, siis mere ääres müüdi pärast Eesti iseseisvuse taastamist suur osa maast ära suurte lahmakatena vaid mõnele eraomanikule. Kui seis ei muutu, ei tule mere ääres ka sisulist ruumilist kvaliteedipööret.

Kavakava

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming