Tallinn, mul kallim!

Endrik Mänd: „Ma usun, et praegu luuakse linlikku elukeskkonda mõtestatumalt kui kümme aastat tagasi.“

MERLE KARRO-KALBERG

Endrik Mänd on Tallinna linnavalitsuses töötanud kaheksateist aastat,  sellest üheksa aastat peaarhitektina.

Endrik Mänd on Tallinna linnavalitsuses töötanud kaheksateist aastat, sellest üheksa aastat peaarhitektina.

Tiit Blaat / Ekspress Meedia / Scanpix

Endrik Mänd on Tallinna linna­valitsuses töötanud kaheksateist aastat, sellest üheksa aastat peaarhitektina. Kuigi linna arendamise plaane on tehtud pidevalt, tundub, et just praegu oleme jõudnud soodsasse majanduslikku olukorda, kus paljud kavad teostuma hakkavad: arendatakse mere äärt, sadama ümbrust, õhus on nii mõnedki suure­joonelised ja konfliktiohtlikud taristuprojektid. Endrik Mänd räägib lähemalt, milliseks Tallinna linnaruum peagi kujuneb.

Olete Tallinna linna planeerimise köögipoolega seotud olnud pikalt. Milliste visioonide alusel on nende aastate jooksul linna arendatud ja milliste järgi tehakse seda praegu?

Endrik Mänd: Kui vabadus 1990. aastate alguses uuesti kätte võideti, siis otsustati justkui automaatselt, et nõukogudeaegne planeerimistava peab muutuma ja juurutada tuleb uuele Eestile kohaseid põhimõtteid. Linnas alustati üld­planeeringu koostamisega, riigi tasandil seadusandlusega, planeerimist mõjutas väga palju ka omandireform. Kõike tehti üheaegselt ja suurest visioonist linnaplaneerimisel me tol ajal siiski rääkida ei saa. Põhiseadusega sätestati eraomandi puutumatus ja muus seadusandluses sellele reageerida ei jõutud. 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses asjad lihtsalt juhtusid ilma suurema plaanita.

Linna üldplaneering valmis alles 2001. aastal. Linnaplaneerimisse ja -ehitamisse puutuvad seadused rakendusid tegelikult alles 2000. aastate alguses. Omandireformiga tehti linnale mõnes mõttes karuteene, sest suurem osa maid leidis omaniku või jäi riigile ning linn on siiani suuresti maaomandita. See mõjutab linna arendamist praeguseni, sest linnal tuleb planeerida võõrast maad.

2000. aastate alguses hakati rääkima linnaosade terviklikust ruumi­visioonist. Sellesse plaani lõi mõra majandusbuum ja sellele järgnenud ränk majandus­langus. Ehitusbuum tõi linna palju nii ehituslikus kui ka arhitektuurilises mõttes võrdlemisi kehva kvaliteediga kinnisvara. Visioon kujunes küll buumi ajal, kuid rakendama hakati seda hiljem. Niisiis on visiooni loomine võtnud päris kaua aega.

Praeguseks on meil kaks olulist üldplaneeringut, mida võib pidada linna­ehitusliku visiooni nurgakivideks: „Kõrghoonete paiknemine Tallinnas“ ja „Tallinna kesklinna miljöö­väärtuslike hoonestusalade piiride määramine ning kaitse- ja kasutamistingimuste seadmine“.

Vajaduse läbi mõelda kõrghoonete paiknemine tingis aina suurem pilvelõhkujate ehitamise tung. Seda oli tunda juba sajandivahetusel. Vältimaks kõrghoonete juhuslikku kerkimist, koostasimegi kõrghoonete teemaplaneeringu. See hõlmab eelkõige kesklinna piirkonda ja äärelinna magistraaltänavate sõlmi.

Viimasel viiekümnel aastal oleme linnaehituse arengus mõned etapid, mis mujal maailmas läbi käidud, vahele jätnud. Üks nendest on eeslinnade puitmajadega agulite lammutamine. Kui kõrghoonete teemaplaneeringust võib rääkida kui visioonist, siis miljööväärtuslike hoonestusalade teemaplaneeringu keskmes on pigem pärand: soovime väärtustada seda, mis on meil juba olemas.

Nende kahe dokumendiga välja töötatud põhimõtteid on rangelt ja järje­kindlalt ellu viidud. Kõrghooned on Tallinna kesklinnas koondatud ühte piirkonda, linna siluetis ei konkureeri nad vanalinnaga, vaid täiendavad seda. Miljööalade teemaplaneeringu elluviimisel tuli aga appi majanduslangus: kuna ehitamisse oli tollal riskantne investeerida, siis pigem renoveeriti. Teisenesid ka ühiskonna väärtushinnangud: noorte ja loomeinimeste seas tõusid puitasumid kõrgesse hinda, kogusid populaarsust ja kujunesid elustiili osaks. Mõneti valgus see elustiil ka linnaruumi ja soosis näiteks väikeettevõtluse, eriti söögikohtade teket. Võib öelda, et praegu on miljööalad elukeskkonnana võrdlemisi heas korras. Eks renoveerimise algaegade isetegevuslikust ja teadmatusest tingitud möödalaskmisi on ikka jäänud, kuid agulite üldmulje on viimase kümnendi jooksul kõvasti paranenud. See kajastub ka kinnisvara hinnas.

Linna üldplaneering ei ole õigupoolest visioonidokument, pigem on seal kirjeldatud seda, mis juba olemas. Seal on määratud küll arenduspiirkonnad, kuid tehtud seda väga laia pintsliga ja ebamääraselt. Eks üldplaneeringut ole ka järgitud, kuid tulemus pole alati eeskujulik. Haabersti linnaossa, piki Rannamõisa teed linnast välja, kerkisid konteksti ja tervikuga sobimatud „põlluarendused“, mis pole ehk kõige väärtuslikum ja kvaliteetsem elukeskkond Tallinnas. Õnneks pole see tendents olnud valdav.

Mere äärt on üldplaneeringus käsitletud üsna konservatiivselt: pigem on kirjeldatud olemasolevaid sadamaid ja randu, selget visiooni pole. Nii tekkis tarvidus eraldi rannaala üldplaneeringu järele. 2004. aastal kehtestati Paljassaare ja Russalka monumendi vahelise rannaala üldplaneering. See ei muutnud küll palju, kuid juba kavandati rannaalale ka teisi funktsioone peale sadamate ja tööstuse. Välja käidi ka ranna­promenaadi idee. Kesklinnas ja Põhja-Tallinna põhjakaldal ei ole seda siiani ellu viidud, kuid sellest planeeringust ajendatult on näiteks rajatud kergliiklustee Stroomi rannast Rocca al Mareni.

2007. aastast hakkasime rääkima sellest, et kesklinn ja Põhja-Tallinn peaksid mere äärde välja ulatuma, et mereäärne piirkond on osa kesk­linlikust elukeskkonnast ning seal peaks saama rannapromenaadil jalutada. Sinna pidi kerkima linnavalitsuse uus hoone ning plaanis oli kultuurikatla, lennusadama angaaride, linnahalli ja Patarei merekindluse renoveerimine. Vahepealne majanduslangus pidurdas ka mereäärse arendusplaanide elluviimist, kuid tagantjärele on see ehk isegi hea, et buumi ajal ehitama ei hakatud. Ma usun, et praegu luuakse linlikku elukeskkonda mõtestatumalt kui kümme aastat tagasi.

Esimese pääsukesena valmis mere ääres Euroopa kultuuripealinna projekti raames ajutine kergliiklustee Kultuuri­kilomeeter, mis mõjutas märgatavalt piirkonna kasutust – mere kohalolu oli otsekohe tajutavam. Kuigi linn seal ümber oli ikka veel laokil ja räämas, harjusid inimesed mere ääres käima. Kultuurikilomeeter sai lühikese ajaga väga populaarseks ning kui järgmise sammuna hakati selle asemele rajama Kalaranna tänavat, siis oli paljudel muutuse pärast kahju. Kultuuri­kilomeeter oligi tegelikult Kalaranna tänava sissejuhatusena mõeldud. Mereäärse avamisele andis tugeva tõuke ka meremuuseumi lennusadama angaaride avamine ja kultuurikatla renoveerimine. Seejärel hakkas Balti laevaremonditehas Noblessnerist tööstust välja viima ja seda piirkonda avama. Tänu kultuuriüritustele muutus ka sealne keskkond üsna valutult avaliku ruumi ja mereäärse piirkonna osaks. Praegu on kehtestamisel Patarei kaitsekasarmu detailplaneering, linn ise on ette võtnud linnahalli renoveerimise. Noblessnerisse ehitatakse esimest elukvartalit ja Admiraliteedi basseini ääres viiakse ellu planeeringujärgset lahendust. Peatselt hakatakse ehitama planeeringutes ette nähtud rannapromenaadi lõike, näiteks Reidi teel ja Kalasadamas. Võib öelda, et mere ääres käib vilgas tegevus ja linn on hoogsal sammul merele avanemas.

Äsja kehtestatud Miinisadama planeeringus pole vist läbivat kergliiklusteed mere äärde ette nähtud. Kas selle koha peal promenaad katkeb?

Nendele sadamaaladele, mis jäävad sadamateks, tõesti ligi ei pääse ja seal mere äärde ei saa. Miinisadam on sõjasadam ja selle territoorium on suletud. Peamegi mõtlema, kuidas juhtida promenaad kergliiklusteena suurematest sadamatest ringiga mööda. Sama küsimus kerkib ka seoses Vanasadamaga. Miinisadama juures on kergliiklustee-promenaad praeguste plaanide kohaselt kavandatud Tööstuse tänava äärde.

Oleme näinud, kuidas mere äärde kavandatav on kaasa toonud linnakodanike ja erialaorganisatsioonide ägedad reaktsioonid nii Kalaranna, Reidi tee kui ka Porto Franco projekti puhul. Kas linnavalitsus ei saaks kutsuda asjahuvilised kaasa mõtlema nii, et mõlema poole aeg, jaks ja raha ei kuluks protestimise ja vastandumise peale?

Kaasamine on üks viimastel aastatel suure muutuse läbi teinud planeerimise osa. Seadus näeb bürokraatliku kaasamisprotsessi ette niikuinii, kuid järjest enam näeme vajadust sisulise debati järele. Kaasamise osakaal ongi järjest suurenenud. Oleme siiski alles õppimise faasis, kuidas sisulist debatti kõige efektiivsemalt läbi viia, nii et vastandumisest tekiks koostöö. Muutusi on tehtud ka seadusandlikul tasandil. Kui varem rääkis seadus protestidest ja vastulausetest, siis praeguses planeerimis­seaduses kasutatakse termineid „arvamuse avaldamine“ ja „ettepanek“.

Mereäärsesse piirkonda plaanitu puhul on vastasseisu allikas tegelikult see, et planeeringute koostamist alustati tükk aega tagasi. Elu on muutunud ja nii mõndagi põhimõtet, millele aastaid tagasi alus pandi, ei ole praegu nii lihtne muuta. See tekitabki tuliseid arutelusid. Kalaranna planeeringus tekkis konflikt õigusjärgse kasutuse ja tegeliku kasutuse vahel. Arendaja heakorrastas Kalaranna ja seda hakati rohkem külastama. Kasutamisviisi maaomanikuga kokku aga ei lepitud ja kuna too ka otseselt midagi ette ei heitnud, siis harjuti rannas käima. Kui maaomanik otsustas planeeringu kaudu oma seaduslikke õigusi realiseerima hakata, siis polnud see kooskõlas ala argikasutusega ning tekkis vastasseis.

Tuleb tõdeda, et arutelude läbiviimises ja seal osalemises oleme veel kogenematud ning seetõttu vaieldi palju juriidiliste argumentidega ja selle üle, kellel on õigus. Tavaliselt ei vii selline vaidlus hea lahenduseni, vaid ainult kohtuteeni. Vaevalt et osapooled nüüd lõpptulemusega täiesti rahul on, kuid pärast pikki vaidlusi leiti siiski ühised väärtused, mis planeeringusse kirja pandi. Linn peab sellistel puhkudel olema vahemees. Kalaranna juhtumist õppisime, et peaksime kohalikud elanikud ja arendaja omavahel suhtlema ärgitama juba enne suuremate muutuste paberile panemist.

Sama lugu on ka Reidi tee juhtumiga. Üldiselt pole ju tänavaprojektide avalikustamine tavaks, ka seadused ei nõua seda. Me teame, et paljud kaasa rääkida soovijad tegelevad ruumiga professionaalsel tasandil, mistõttu korraldasimegi arvamuste kokkukogumiseks eeleskiisi arutelu. Meile tuli üllatusena avalikkuse äge reaktsioon: oma arvamuse avaldamise asemel söösteti plakatitega barrikaadidele ja taas jõudis Reidi tee ümber toimuv ajakirjanduse kaasabil vastandumiseni. Me pakkusime aru­teluvõimalust ja koostööd, aga kõlama jäi ikkagi see, mis on valesti ja halvasti. On ka üsna loomulik, et kõik polegi sisulisest arutelust huvitatud, vaid haaravad võimalusest teha kuuma teema taustal ajakirjanduslikke selfie’sid. Tahaksime pinged ikkagi maha võtta, et asja üle sisuliselt arutada. See projekt on juba nüüdseks palju muutunud, nii mõnigi mõte on läbi arutatud ja arvutatud. Näiteks otseühendus Kadrioru lossist Russalka monumendini on liikluskorralduslikus mõttes võimalik. Samuti on suurt tähelepanu pööratud jalakäijate ja jalgratturite liikumisruumile. Mõne koha pealt oleme üksteisest ka mööda rääkinud. Kui paiguti on Reidi tee laiuseks määratud kuuskümmend meetrit, siis pole see ainult sõidukitele liikumiseks mõeldud. Sellest pool võiks olla siiski pargilik rannapromenaad. Ma usun, et lõpptulemuses on võetud avalikkuse ettepanekuid tublisti arvesse. Sama käib ka Gonsiori tänava ja Haabersti ringi kohta.

Kas linn peab avalikkusele oluliste planeeringute või projektide koostamisel olema pelgalt vahendaja või osapoolte lepitaja? Mil määral võiks ta olla hoopiski visiooni seadja ja hea avaliku ruumi eest seisja?

Hea avaliku ruumi eest peab kindlasti seisma, kuid siin on ka teatud piirid. Peame endale aru andma, et linn ei saa võtta rahalisi kohustusi lahenduste väljaehitamiseks. Seetõttu saame küll teha laiapõhjalisi ettekirjutusi, kuid ei saa eraomanikule panna liigselt koormavaid kohustusi. Meil pole lõputut vabadust, kuid visioon, millele linn tugineda saab, aitaks kindlasti ka arendajal oma plaane seada ning avalikkust linnas toimuvaga kursis hoida. Koostöös arhitektide liidu ja arhitektuurikeskusega alustame mereäärsete alade avaliku ruumi arengu­visiooni koostamist. Edaspidise tänavaruumi standardi peaksid looma ka uus peatänav ja ühendused mereni.

Tallinna kesklinnas ehitatakse ja kavandatakse praegu palju. Milline linn on Tallinn, kui kõik plaanid teostuvad?

Suurim muutus paistab kindlasti välja tänavatel, seal on rohkem inimesi, paranevad võimalused mere ääres aega veeta. 2018. aasta on Eestile mitmes mõttes oluline ja plaanime seks ajaks juba päris palju ära teha. Meil on selleks väga head väljavaated: avalikule sektorile on mõningane raha plaanide elluviimiseks eraldatud, avanevad uued Euroopa Liidu fondid. Tundub, et ka erasektoril läheb hästi ja tekkinud on võimalus varem plaanitu ellu viia.

Tänavatel eelistatakse kergliiklejaid, ühistransporti ja jalakäijaid. Seda põhimõtet on suuremate tänavate puhul rakendatud juba viis-kuus aastat. Me võime vaielda selle üle, kas suunamuutus on olnud piisav, kas avalik ruum on hubane. Võtame või näiteks Tehnika tänava alguse ja Soo tänava, kus autotee arvelt laiendati kergliikluse ala: näeme, et autoliikluse tingimused ei halvenenud, see muutus kohati hoopiski sujuvamaks. Liikluslahenduse poolest on kõik küll hästi, aga kui vaatame ruumi, siis näeme suurt asfaltvälja, tänavamööbel puudub ja haljastust pole rajatud. Kalaranna tänav õnnestus paremini. Arenguruumi meil kindlasti on, kuid tahan esile tuua muutuse mõtteviisis. Järgmine samm ongi teha keskkond vaheldusrikkamaks, et tänav – avalik ruum – oleks koht, kus olla ja kvaliteetselt aega veeta.

Haljastuse arengut peaks suunama rohealade teemaplaneering, mis on Tallinnas küll koostatud, kuid siiani kehtestamata. Miks selle lõpuleviimine toppama on jäänud?

See on tingitud omandireformi taagast, mis kandub ka planeerimisvaldkonda. Koostasime rohealade ning liikluse ja tänavavõrgu teemaplaneeringu üheaegselt ning tuli välja, et need kaks planeeringut käivad tegelikult ühe ja sama linnaruumi osa kohta. XX sajandi alguse Eliel Saarineni Suur-Tallinna visioonist peale on prognoositud Tallinna kasvamist. Selleks, et see toimuks sujuvalt, tuli mõned teekoridorid linnas säilitada. Kuna linn kasvab hüppeliselt, siis pole olnud vajadust neid koridore teedeks välja ehitada, pigem on praegusi teid rekonstrueeritud ja parandatud. Teedele hoitud alad kattusid haljastusega. Ja nii selguski, et linna rohekoridorid langevad kokku reservi pandud liikluskoridoridega. Seetõttu ei suudetud kokku leppida, kuidas mõlema planeeringu eesmärke täita nii, et need omavahel konflikti ei satuks. Keskkonna või teede kasuks ei suudetud otsustada ka poliitilisel tasandil ja nii need dokumendid soiku vajusid.

Kui palju mõjutab linna arengut nende planeeringute kui pidepunkti puudumine?

Mitte nii väga. Oleme koostanud osaüldplaneeringuid linnaosadele ning seal kajastub nii rohealade kui ka liikluse teema. Oleme näiteks Mustamäel suutnud linna käes hoida mitmed olulised rohealad just linnaosa üldplaneeringule toetudes. Vaid kesklinnas on olukord keeruline ja muutub kiiresti, nii et seal vaatame iga juhtumit eraldi.

Kunagi räägiti Põhja- ja Lõunaväilast. Mõneti on need plaanid küll teostunud, kuid sugugi mitte nii pompoosselt, kui esialgselt kavandati. Kuivõrd need magistraaltänavad praegu aktuaalsed on?

Avalikkusele tundub, et linn on väga autokeskne, aina planeeritakse ja ehitatakse uusi keskseid autoteid. Kui vaatame tänavavõrgu arendamise kavu, siis näeme, et magistraale on jäänud aina vähemaks. Üldplaneeringus on Põhja- ja Lõunaväil sees. Nende eesmärk oli transiit­liikluse linnast välja suunamine. Praegu võib öelda, et Lõunaväila ehitamisest sel kujul, nagu see on üldplaneeringus kirjas, on loobutud. Seda asendavad Filtri tee ja Ülemiste liiklussõlm. Ka Põhjaväila algsest ideest on loobutud. 2004. aasta üldplaneeringus on see kirjeldatud kuue sõidurajaga tänavana, mis pidanuks Russalka monumendi juurest ühendama Narva maantee läbi Merimetsa läbimurde Paldiski maanteega. Merimetsa läbimurdekoridor on planeeringutes veel küll sees, kuid enam mitte transiitliikluse korraldamise võimalusena, vaid kui ühistranspordi ja kergliikluse arendamise koht. Kalaranna tänavgi on ju ehitatud palju kitsam, kui esialgu plaanitud. Liiklusprognoosid näitavad küll autode kasvu, kuid neid tehakse uute autode müügistatistika alusel, mis ei näita, kui palju vanu autosid on maha kantud või seisab niisama.

Ike Volkov, teie eelkäija peaarhitekti ametis, ütles linnavalitsusest lahkudes, et ametnikul on valida, kas täita poliitilist korraldust või lahkuda. Kui palju teie poliitilist survet tunnete?

Me kuulume Ikega eri aega. Aastate 1991 kuni 2016 sisse mahub palju muutusi. Ametnike ettepanekuid ja seisukohti kuulatakse ja aktsepteeritakse praegu palju rohkem kui kümme aastat tagasi. Rohujuuretasandi initsiatiiv on muutnud ka linnavalitsuse töökorraldust. Järjest sagedamini pöördutakse esmalt ametniku poole, selmet kohe n-ö ladvikuga rääkida. Olukord pole kindlasti alati ideaalne, kuid poliitiline kultuur on muutnud. Eks mõningane poliitiline surve peabki olema, sest poliitikute kohus on seada prioriteedid ja leida rahastus. Sellist täida-käsku-või-lahku-õhkkonda pole mina tundnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht