Tallinnas on ainult üks Balti jaama turg

Ümberkorralduste käigus on utoopilistest ehitusmahtudest loobutud ja turuala nähakse väärtusliku keskkonnana.

Juho Kalberg

Balti jaama turu rekonstrueerimise eskiislahendus

Tellija: Astri Kinnisvara

Arhitekt: Koko arhitektuuribüroo

Pindala: 25 000 m²

Eskiisi prognoositav valmimisaeg: 2015. a

Pole päris täpselt teada (tegelikult muidugi on), millal tekkis Balti jaama turg. Polnud, polnud, polnud, siis ühel hetkel oli ja nüüd on ta seal olnud aegade algusest. Või vähemalt uue Eesti aja algusest. On olnud seal koos räpaste joodikute, sokimüüjate, salasigareti pakkujate, aeg-ajalt rahvast kahte lehte lööva käikude vahelt läbi tuiskava huilgava narkomaani, ploome, maasikaid, kapsast ja kartulit müüva ukraina perekonna, natuke haisva lihasaali, poriloikude, soomlaste, kaltsukate, väravate juures paikneva lapse mõõdus nõukaaegse krimpleenkleidi ja turupikkuse rauast mis tahes asjade letiga. Ja loomulikult ukraina perekonna staar-kukega, kes lähikonna rahvast suviti äratab.

Balti jaama iseärasused

Balti jaama turusse suhtutakse kahetiselt: seda kas armastatakse või põlatakse. Ühed leiavad, et tegemist on mülkaga, mis tuleks buldooseriga tasandada, teised aga, et turg on praktiliste ostude ja suhtlemise koht. Näiteks värsket liha kesklinnast Kopli pool mujalt ei saagi. Rääkimata valimise võimalusest. Ja ma pean silmas värsket liha, mitte vaakumpakendis toorest liha. Talvekartuli, värskete puuviljade ja marjadega on sama lugu.

Sel turul on aga veel üks tahk – kultuur. Linn uueneb, värsked arendused ja kinnisvara hinnad kujundavad piirkonna ümber, elanikkond standardiseerub, muutub ühesuguseks, teineteisele sobivamaks, väikekodanlikumaks. Mitte et see halb oleks, igavam aga kindlasti.

Balti jaama turul ja selle mõjusfääril on siin tasakaalustav roll. Ta on natuke hirmutav, natuke peletav ja tutvustab liig pepsile kodanikule „päris elu“. Ta näitab lähikonna elanikele meie ühiskonna läbilõiget heidikust ärimeheni (kuigi see nimetus on iseenesest tobe). See tekitab meis tolerantsi, harjutab teiste ja erinevustega.

Ise olen ma osa sellest seltskonnast, kes hindab turu väärtust nii ostu- kui suhtluskohana. Turg on nagu vaese mehe kõrgklassirestoran personaalse (sageli ka toriseva) teeninduse ja valikuvõimalustega. Ainult et söögi pead muidugi ise kodus valmistama. Aga see on tühiasi – restorane on meil hulgi, turge vaid mõni.

Mujal ilmas on seda laadi kohad hinnas. Näiteks Camden Londonis. Ameerika linnadesse on tekkinud asumite turud, kuid ka meil. Balti jaama turu kõrval loomelinnakus on turu funktsiooniga elemendid: regulaarne täika, toidu- või käsitööõllefestivalid jms. Väikekauplemine on popp. Loodan, et tegemist pole moe, vaid vahepealsetel aastatel linnast välja peletatud funktsioonide loomuliku tagasitulekuga.

Ümberkorralduste vajadus

Praegune turg on ilmselgelt häirinud nii linnaisasid kui ka turu omanikke. Mitmel põhjusel. Turu sulgemise plaane on peetud pikalt. Putkade arv on vähenenud, mõned on tühjad ja seega seisab osa müügipinnast kasutuseta. Maa on aga selles asukohas väärtuslik. Üks endistest omanikest on öelnud: „Tahame alast kujundada korraliku kvartali eluruumide, kontorite ja kaubanduspindadega.” Sinna on tahetud rajada ka Viru keskuse mõõtu hoonekompleksi.

Midagi 2000. aastatele tüüpilist: teeme karpe, suuri karpe, ja müüme ruutmeetreid. Sellisesse mudelisse turg ilmselt ei mahugi. Ajad on olnud sellised, et maatüki väärtus on sõltunud müügitulust või rendiväärtusest, mitte sellest, millist keskkonda ta loob. Detailplaneeringute menetlus on muudkui veninud, reipalt kasvav majandus asendunud ebaselgema oluga, ehitusbuum võtnud mõõdukama vormi ja nii on turg, kauplemine ning suhtlemine senini alles.

Midagi on aga ka muutunud. 2000. aastate „plats puhtaks, kopp maasse, plekk-karp püsti” laadis arendajate asemele on hakanud ilmuma uut tüüpi arendajad. Tänapäevasema näoga, et mitte öelda noored, kes ei ehita maja, vaid miljööd, kohta, kuhu inimene tuleb olema. Selline arendaja jälgib arengut ja rajab sellest tulenevalt vajaliku taristu või painutab olemasolevat. Ilmekas näide on Telliskivi loomelinnak.

Uued tuuled

On suur võimalus, et midagi analoogilist (küll omas kontekstis ja võtmes) on juhtumas ka Balti jaama turuga, kelle omanik vahetus eelmise aasta alul. Esimene märk muutunud suhtumisest saabus mullu kevadel, kui arendaja avalikustas oma plaanid. Avalikkusele edastati sõnum, et turg ja vanad paekivihooned säilivad ja lisandub vaid keskne ärifunktsiooniga mitte väga kõrge tornjas ehitis. Enam ei olnud vaja ka detailplaneeringut, sest loobuti utoopilistest ehitusmahtudest. Arendajat peab kiitma, sest ta kutsus oma plaanide üle arutlema ka asumi aktiivsed esindajad. Eskiisi mõned olulised kohad olid siis veel üpris koledad, kuid tegemist oli esialgse visandiga ja projekti olemuslik pool sümpaatne. Kalamaja, Pelgulinna, Kelmiküla ja Kesklinna kohtumispunktis on turul oluline koht.

Ei tea, kas esitatud kriitika või mõne muu asjaolu mõjul, kuid pärast poolteiseaastast pausi taas arendajaga kohtumisel võis vaid rõõmustada. Esialgsest plaanist oli saanud terviklik visioon. Peamised kriitilised kohad olid lahendatud. Turg on ühtlasi suurtele masside jala liikumise koht ning jääb selleks ka edaspidi. Turg jääb turuks turuna, mitte kuskil nurga taga toimetava letimeetrina. Turualal saab olla ka siis, kui kauplemispinnad on suletud. Mis aga peamine – turust ei teki kohaliku tähtsusega Rocca al Mare kaubanduslinnaku laadset automaastikku, mis tapab kvaliteetse linnaruumi. Turule hakkab pääsema ka Vabriku ja Kotzebue nurgalt ja praegune Kopli tänava äärne võigas rohelist värvi hullumaja sein lammutatakse. Tõsi, müra vältimiseks asendatakse see tõenäoliselt klaasseinaga. Turule tuleb suurema rentnikuna ka pood. Praegu on raske öelda, kas see on positiivne või negatiivne. Regulaarse klientuuri kohalemeelitamiseks on see kindlasti hea. Tüüplähenemisena paneb küll natuke kukalt kratsima, ent see on arendaja leib.

Valikud

On ka lahtisi otsi, näiteks piki turgu kulgev Reisijate tänava lõik Kopli tänavani. Seal kohtuvad Kalamajast, Vanalinnast, Pelgulinnast ja turult jala või jalgrattaga tulijad. Siiani on seal iseeneslikult kehtinud jagatud ruumi põhimõtted, kus kõik liiklejad (ka autoga) probleemideta koos hakkama on saanud. Loodame, et toetumine standarditele, turvalisusele ja kontrolliihale vaba liikumist ära ei tapa ja inimesi jälle aedikuga piiratud kanalisse ei pressita. Kahjuks on see linnaplaneerimises ikka veel küllaltki levinud suhtumine inimesesse. Nimetet ruum nõuab leidlikku, mitte stampidest lähtuvat lahendust.

Arendaja ja arhitekti ideed on ses osas lootustandvad. Linn uhkeldas hiljuti Harju tänavaga, kus jalakäija ja autojuht rangelt eraldatud pole. Tundub, et ka pealinna esindajatelt võiks eeldada tahet kõigile mõeldud mõnusa liikumisala tegemiseks. Trammitee ületuskoht ning vaadet piiravad lilleputkad Kopli tänava pool dikteerivad liikumiskiiruse niikuinii. Sellesse kohta ei ole ka mõtet Mäo miniristmikku ehitada. Lihtsalt ei saa. Trammiliiklus ei võimalda. Rahulik, 20 km/h liikumine viimasel paarisajal meetril laadimisalale või parklasse ei murra tegelikult ka kellelgi konti.

Kui see kõik tuleb nii, nagu praegu on plaanile joonistatud, inimeste liikumist ei katkestata mõne rumala liiklusnõudmisega ja ukraina perekond ehituse ajaks pakutava asenduspinnaga kenasti hakkama saab, siis võib vist rahule jääda. Elame, näeme.

Kuigi jah, vana hea Balta turg ehk üks oluline osa linnakultuuri mitmekesisusest kaob. Ent kui valida on plekist ärihoone või puhtama turu ja avatud linnaruumi vahel, siis kipun ise viimast eelistama. Siit edasi pöördub aga pilk endise Balti jaama lähi­liinide ootepaviljoni poole.