Tänavakunst tahab olla vaba

Ametlikel üritustel püütakse matkida tänavakunsti ideed kooskõlastatud raamistikus, mõistmata, et selle jõud peitub vabaduses ja sõltumatuses.

SIRLA

Tänavakunstil on minu elus väga tähtis osa, sest see esindab väärtusi, millesse ma sügavalt usun. Mulle meeldib mõte tegutsemisest oma südametunnistuse, mitte teiste määratud reeglite või seaduste järgi.

Tänavakunstnikud käivad öösiti luba küsimata seintele pilte joonistamas, et teha linnaruum möödakäijatele huvitavamaks ja ilusamaks. Nad usuvad, et kunsti tegemiseks ja nautimiseks ei ole vaja institutsionaalset galeriide jm näitustepindade süsteemi, piisab linnatänavate koledatest seintest ja plankudest, mis vajavad värskendust. Olen olnud tänavakunstiga tihedalt seotud üle kümne aasta nii praktiseeriva kunstniku kui ka selle edendajana, mh seitse aastat korraldanud Eesti esimest ja nüüd ka ainukest tänavakunstifestivali „Stencibility“. Selle aja jooksul on minu tähelepanu köitnud kaks tänavakunsti üleilmset probleemi: segadus tänavakunsti terminitega ning tänavakunsti ülekorraldamine, kontrollitud raamidesse suunamine. Need kaks teemat on üllataval kombel teineteisega tihedalt seotud.

Kas iga pilt seinal on tänavakunst?

Mis on tänavakunst? Oma kogemustest kinnitan, et suurem osa vaidlusi tänava­kunsti ja sellega seotud teemade üle nii meedias kui ka isiklikul tasemel, nii Eestis kui ka välismaal tuleneb sellest, et kasutatakse küll samu sõnu, aga termineid mõistetakse erinevalt. See teeb üksmeelele jõudmise väga keeruliseks, kui mitte võimatuks. Sõna „tänavakunst“ sümboliseerib rohkemat kui pilti seinal, sisaldades ka põhjusi ja viisi, miks see sinna on tekkinud. Tänavakunstnik on valinud täielikus vabaduses tegutsemise viisi – ta valib ise asukoha, vormi ja edastatava sõnumi. Sealjuures ei ole seadusevastaselt tegutsemine ja pinna omanikult loa küsimata jätmine omaette eesmärk, vaid parim viis loomingulise vabaduse säilitamiseks. Nii moodustab tänavakunst koos juurdekäiva maailmavaatega eraldiseisva kunstiliikumise. Kaasaegse kunsti ühe mõjukama kunstiliikumise.

Kui viimased kümme aastat on peamiselt räägitud tänavakunstist ja grafitist, siis nüüd on mängu tulnud ka kolmas kunstiliikumine avalikus ruumis – muralism (ingl mural – hiigelsuur seinamaal). Sel suvel jõudis muralism suure pauguga Eestisse, kui toimus rahvusvaheline seinamaalingute festival „Mextonia“, mille käigus tehti Tallinnas 50 seinamaali ning Tartus käib nutilinna projekt „Smartovka“, tänu millele näeb paari aasta pärast ilmavalgust 23 mural’it. Kui esmapilgul võib näida, et suured seinamaalid on sama mis tänavakunst, ainult suuremates mõõtmetes, siis minu arvates on tegemist täiesti erinevate vaadetega linnaruumile. Kaua linnaruumi kunstiliikumisi uurinud austraallanna Alison Young on tabavalt öelnud, et tänavakunsti mõistmine sõltub sellest, kas seda eristatakse grafitist. Tähelepanelikumad linnaruumi jälgijad teevad neil kahel vahet ja mõistavad, kui erinevad on tänavakunst ja grafiti. Täpselt sama tähtis on tänavakunsti mõistmiseks selle eristamine muralismist.

Sepe ja Chazme’i mural Tartus. Mural’id on suured seinamaalid, mis on sarnaselt grafiti ja tänavakunstiga tihti avalikus ruumis, aga mille tegemisprotsess ei ole nii vaba ja sõltumatu, sest nõuab palju kooskõlastamist.

Sirla

Tänavakunsti surumine turvalistesse raamidesse

Mural’id on suured ja see muudab kõik. Kuna suurte seinte maalimine on väga aeganõudev ja kulukas, tehakse seda harva omavoliliselt ja see on tihedalt seotud sponsorite, linnaametnike ja omanikega. Kui grafiti- ja tänavakunstnikel on illegaalselt tegutsedes lõputu vabadus – piirab vaid omaenda südametunnistus –, siis muralismi puhul moodustab enamiku protsessist kooskõlastamine, kus kunstnik on vaid üks mitmest osalisest. Võrreldes isetekkelise tänavakunstiga on mural’i tegijal palju vähem iseseisvust nii pildi asukoha, motiivi valimise kui ka edastatava sõnumi suhtes ja koos sellega kaob tänavakunstile omane tegutsemisvabadus oma parima äranägemise järgi. Ühelt poolt on mural tänu kooskõlastamistele demokraatlik, sest arvestatakse kõigi asjasse puutuvate arvamustega. Teiselt poolt muudab mural’i ebademokraatlikuks avaliku ruumi kasutamine, mis seob sellega kõik inimesed, kes maalist mööda kõnnivad, mitte ainult need, kelle omandile see tehtud on. Tänavakunst, vastupidi, on kaasamise ja läbirääkimise mõttes ebademokraatlik, sest kunstnik otsustab ise, mida ta tänavaruumi teeb, samal ajal on vajalikud vahendid kättesaadavad ka igaühele, kes soovib pildile lisandusi teha või selle kustutada. Ruum on avatud mõttevahetusele ja seega demokraatlikum.

Väga suur erinevus tänavakunsti ja muralismi vahel ongi selle dialoogilisus. Tänavakunsti kandev idee on, et avalik ruum kuulub kõigile, kes seda kasutavad ja igaühe kohus on selle eest hoolt kanda nii, nagu teeme seda oma kodus – riputame seinale maale, valime hoolikalt tapeeti, et ennast selles keskkonnas hästi tunda. Seepärast on tänavakunstile iseloomulik kunstnike ja publiku ühisloome. Tänaval on igaühel võrdne õigus ja võimalus kujundada avalik ruum selliseks, nagu talle meelepärane on – kas teiste töö üle värvida, midagi juurde joonistada või üle sodida. On väga tavaline, isegi oodatud, et kunstnik teeb eelmise kunstniku tööle lisandusi ja täiendab seda oma tõlgenduse kaudu. Sellepärast on tänavakunst alati pidevas muutuses ja möödakäijal on huvitav jälgida tekkinud dialooge ning neisse sekkuda, kas ainult mõtteliselt või miks mitte ka füüsiliselt. Kuna mural’id on suuremad kui keskmised tänavakunstiteosed, on ka nende täiendamiseks vaja lisatöövahendeid, nt tõstukit või tellinguid. Need aga ei ole tavapärased abivahendid ühe tänavakunstniku või möödakäija seljakotis. Seepärast jääbki mural suhtlema publikuga ühepoolselt ning on staatiline ja ajas muutumatu. Kuna mural’itesse investeeritakse rohkem, siis plaanitakse neid kauemaks linnapilti kaunistama. Ühe mural’i keskmine eluiga on 5–10 aastat, tänavakunstiteosed võivad aga juba järgmisel päeval kadunud olla.

Tänavakunst on kõigile

Puutun iga päev kokku nii tänavakunsti kui ka muralismiga ning mõlemal on oma head ja vead. Ma ei väida, et üks kunstiliikumine on parem kui teine, vaid et need on erinevad ning nendesse tuleb ka vastavalt suhtuda. Probleemid tekivad siis, kui tänavakunsti suhtutakse muralismi eeldustega ja vastupidi. Üle maailma on rohkelt tänavakunstifestivale, mille programmis on ebaproportsionaalselt suur osa mural’itel. Isetekkelist sõltumatut tänavakunsti on aga ülimalt ebatõhus toetada mural’ite kaudu – muralite tegemine toetab ainult muralismi arengut – ning sellel võib olla tänavakunsti arengule lämmatav mõju.

Tänavakunstnike poolt vaadates kirjeldab seda summutavat olukorda kõige värvikamalt tõsiasi, et muralismi kasutatakse paljudes kohtades riigi tasemel ametliku tööriistana omavolilise grafiti ja tänavakunsti vastu võitlemiseks. Linnaga kooskõlastatud üritused on efektiivne viis kontrollida kunstnike toodetut: sisu, sõnumeid ning joonistuste asukohti ilma keelamise või nulltolerantsi kehtestamiseta. Kaunases toimuva „Nykoka“ tänavakunstifestivali korraldaja Goda Ské on intervjuus tunnistanud, et Leedu väikeses tänavakunsti kogukonnas on tunda, kuidas festivali tõttu on kunstnikud tänavatel vähem aktiivsed. „Kui on võimalus suuremaid mural’eid teha, panevad nad kõik oma mõtted ja aja sinna ja teevad vähem illegaalseid asju,“ kommenteerib Goda festivali mõju tänavakunstnikele.

Kui eeldada, et ennast tänavakunstifestivaliks nimetava ürituse eesmärk on tänavakunsti levitamine ja sellega tegelemise õhutamine, siis selle saavutamine mural’ite abil on väga küsitav. Ennast sõltumatuks teadlaseks nimetav Javier Abarca väidab, et igas tänavakunstiteoses on nähtav kaasinimese kohalolu. Näiteks saab tänavakunstiteos olla vaid nii suur, kui inimkeha seda võimaldab. Appi võib võtta ka redeli või ronida aedadel ja katustel, aga mõõdupuuks on ikkagi inimese enda leidlikkus ja võimed. Seda on võimalik valmis teost vaadates välja lugeda, sellest õppida ja inspiratsiooni saada. Tänavakunstiteos on alati jälg keskkonna füüsiliste omaduste mõõtmisest inimkeha võimete kaudu. See on midagi, mida vaataja tajub. Nende jälgede lugemine teebki tänavakunsti huvitavaks. Reaktsioon, mida tänavakunstifestivali korraldajana vaatajalt soovin saada, on mõte „ma saaksin (tahaksin) ise ka midagi sellist teha“ ning seda on mural’itega palju keerulisem saavutada kui orgaaniliste tänavakunstiteostega, kus inimmõõde on jälgitav.

Tänavakunsti surmast on vara rääkida, isegi kui selle taga olevaid õilsaid ideid varjutab üha domineerivam muralism, mida tihti ekslikult tänavakunstiks nimetatakse. Praegu on õige aeg uue ülemaailmse kunstiliikumise algatamiseks, et koguda ühiseks jõuks kokku kõik, kes usuvad vaba tänavakunsti vajalikkusse.

Järgmine kord tänaval kõndides, palun vaata ringi ja märgates mõnda tänavakunstiteost, mõtle, kuidas see sinna tekkinud on, miks ja kuidas keegi selle teinud on, kas nõustud selle ideega või tahaksid midagi muuta või kommenteerida. Kui vaadata Tartut, Eesti tänavakunsti pealinna, siis see on ideaalne näide toimivast ebaseaduslikust tänavakunstiliikumisest, mille eesmärk on rikastada, mitte rikkuda, avada linnaruum kõigile selle kasutajatele ning kaotada vahe kunstniku ja publiku vahel. Niisugust tänavakunstnike aktiivsust ja kvaliteeti nagu Tartus olen kohanud väga vähestes linnades ja mitte kunagi nii väikestes kohtades, vaid suurlinnades, kus elab miljoneid inimesi. Tartu tänavakunsti peaks tooma eeskujuks kõikidele, kes usuvad, et vaid seadustamise ja kooskõlastamisega on võimalik saavutada konsensus. Kõik, kes naudivad Tartu tänavatele tekkinut, teavad, millest ma räägin. Ja kes seda veel ei tee – tänavatele uitama!

Artikkel põhineb Sirla (Sirje Joala) Tartu ülikooli kommunikatsioonijuhtimise magistritööl „Tänavakunsti korraldamise mõju isetekkelisele tänavakunstile“.

Medley grafiti Tartus. Grafiti on oma pseudonüümi levitamine avalikus ruumis eesmärgiga olla nähtav. Sealjuures kõnetavad seintele jäetud tähed enamjaolt ainult grafiti keele ja sõnumitega kursis olijaid.

Sirla

MinaJaLydia tänavakunst Tartus. Tänavakunsti puhul on oma nime levitamisest tähtsam sõnumi levitamine. Seda hõlbustavad tehnikad šabloon, kleeps, plakat jms ning ka kõnetatav publik on suurem, sest eesmärk ei ole vaid siseringkonnas suhtlemine.

Agnes Joala

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht