Tänavamuusik ja tema koht

Dialoogis linnaga muudavad moosekandid paiga atmosfääri, nad teevad seda hea meelega ja teadlikult.

KATRIN KULLO

Linnaruumi elavdamiseks peab avalik ruum soosima suhtlemist ja mõttevahetust. Tänavamuusika ja -kunst on üha sagedasem viis linnaruumi elluäratamiseks.¹ Tänavamuusik toob avalikkuse ette loomingu ja võib ühtlasi kaasa aidata kogukonna tekkimisele, sest tema etteaste on tihtipeale – nagu muudelgi avalikel kultuuriüritustel – ühendaja, mis toob kokku naabruskonna, mõjutab linlaste meeleolu ning nii tekib ühtekuuluvustunne ja kohalik identiteet.

Linnakodanikud tänavamuusikutest

Muusika on alati olnud tseremooniate, pidustuste ja ka argipäeva osa. Niisamuti pole tänavamuusika, olgu see eneseväljendus- või elatusviis, sugugi uus nähtus. Tänavamuusikud on linnas olnud sajandeid. Ehk on see nähtus esmapilgul liigagi igapäevane …

Selle kultuuripraktika juured ulatuvad eelkristlikku aega. Läbi aja on muutunud vaid tänavaartistide (rahvapärased) nimetused, nende etteastete spetsiifika ja rahateenimise viis. Seejuures on moosekandid jäänud omal moel ebamäärasesse seisu: tänavamuusika ajalugu koosneb üldjoontes seda reglementeerivatest ja keelustavatest seadustest, kaebekirjadest ja isegi vastukampaaniatest. Esimesed tänaval musitseerimist puudutavad reeglid pärinevad aastast 462 eKr, kaheteistkümne tahvli seadusest.²

1830. aastate Pariisis kehtis reegel, mis piiras tänaval musitseerimist. Kurikuulsaks sai ka Londoni tänavamuusikute vastane kampaania (1864 street music act), mille korraldasid kirjanikud ja õpetlased. Ka Charles Dickens on kirjutanud, et Londoni ontlikud kodanikud on „tänavamuusikutest igapäevaselt häiritud, vaevatud, väsinud, peaaegu hulluks aetud“.³ Paul Simpson on põhjalikult uurinud tänavamuusikat viktoriaanlikul ajastul ja kõrvutanud seda tänapäevaga.⁴ Tööstusrevolutsiooni mõjul kerkis linnade müratase väga järsult ja tundlikkusest igasuguse müra vastu tuleb aru saada. Selle aspektiga tuleb tänavamuusika puhul praegugi arvestada, sest elektroonilise revolutsiooni tuules on võimalik ennast varustada aina võimsamate kõlaritega, mis suudavad tekitada suurtele kontsertidele iseloomuliku helifooni.

Niisiis on esmalt mõistlik endale selgeks teha linnas musitseerimise reeglid. Kuigi näiteks Tartus need puuduvad, siis suurtes Euroopa linnades on seadused tihtipeale üsna karmid. Berliinis peab võimenduse kasutamiseks olema luba, mis maksab ca 60 eurot aastas ning seda luba tuleb eraldi taotleda. Parkides ei tohi seda mingil juhul kasutada. Akustilisi pille tohib mängida pea igal pool, kuid haiglatest vähemalt 60 meetri ja elumajadest 20 meetri kaugusel. Koolitundide ajal ei tohi õppeasutuse ja teenistuse ajal kiriku ees musitseerida.

Tänaval pilli mängimist kui millegi lubamatu tegemist kirjeldab tänavamuusik Heth Weinstein nii: „Alati, kui nägin silmanurgast kedagi lähenemas, oletasin, et see on politsei või korravalvur, kes mind minema tahab ajada.“

Mittekohtade võimalused

Tänavamuusikute subkultuur on ühest küljest küll rändava iseloomuga, kuid teisalt on koha valik musitseerimiseks esmatähtis ning õige paiga leidmisel on vaja kohataju: mängimiseks tuleb leida õige tänavanurk või -serv. Tänavamuusiku puhul võib niisiis rääkida nii paigalpüsimatusest kui ka koha leidmisest ja loomisest.

Siin tuleks mõelda Marc Augé ja Michel de Certeau koha- ja ruumikäsitluste peale. Marc Augé eristab kohta mittekohast. Koht seostub identiteedi, suhete ja ajalooga. Mittekoht on aga ruum, millel neid seoseid pole, seda iseloomustavad ajutisus ja põgusus. Sellisteks mittekohtadeks võivad olla ühekülgsed, igas linnas sarnased tänavad, kaubanduskeskused, raudtee- ja lennujaamad, pargid, transpordivahendid jm.

Michel de Certeau toob välja, et linnakeskkond pakub hulga võimalusi (nt väljak, millel saab kõndida) ja keeldusid (nt sein, mis edasiliikumist takistab). Tänaval viibija kasutab vaid osa neist võimalustest ja keeldudest, teisendab ja muudab neid, sest kõndimine tõstab kõrvalpõigete ja otseteede kaudu mõne ruumielemendi esile ja jätab teised kõrvale. Kuidas loob tänavamuusik ühest kohast elava ruumi, kasutades ruumielemente uuenduslikult? Esmalt on tänavamuusikule tähtis õige mängukoha valik ja seega on tarvis selgeks teha tänava kui lava eripära. See on keeruliselt sõnastatav, intuitiivselt mõistagi imelihtne protsess, milles mängivad oma osa nii mõistuspärased valikud kui ka tunnetuslikud nüansid. Jätame siinkohal kõrvale muud samuti äärmiselt tähtsad muutujad nagu ilm, kellaaeg või see, mida tahetakse saavutada.

Koha valikul on määrav pilli mõjule pääsemine. Akustilise kitarri ja pisikese trummiga ei ole Berliini auto- ja rahvarohketel tänavatel ja väljakutel lihtne mõjule pääseda – muusika kaob müra sisse. Tänavamuusiku tavapäraseim eesmärk on muusika võimalikult hea esitus, et publik jääks kuulama ja jagaks annetusi. Nendest kahest aspektist sõltub paljuski esinemiskoha valik ning edasi saame juba vaadata, kuidas linnaruum ja koht tänaval musitseerimist mõjutavad ning kuidas tänavamuusik keskkonnaga dialoogi astub.

Kohavaliku olulisust olen Rootsis ka oma nahal kogenud. Jõudsime Göteborgi ühel esmaspäeva õhtul. Ilm oli soe, aga sombune ja inimesi tänaval vähe. Kesklinna poed olid ammu kinni. Esmalt otsisime kaardilt Kungsgatanit, mille olime esinemiseks valinud. See oli aga juba ühe muusiku poolt hõivatud. Pärast pikka ringiuitamist seadsime end sisse ühel tänavanurgal rõivapoe ees: seljatagune oli kindel ja möödujatega leidsime hõlpsalt kontakti. Välitööpäevikus on selle õhtu kohta kirjas lause: „Oli üsna tühi esmaspäevaõhtu, aga teenisime ikkagi umbes 80 Rootsi krooni.“

Päikselisel päeval Sigtuna vaiksel promenaadil tundsime end aga kohatult. Meist kõndis mööda palju puhkajaid. Järveäärne esinemispaik ja vaade olid võrratud, linn rõõmsaid turiste täis, aga teenisime vaid 26 Rootsi krooni. Niisiis ei ole mängupaiga valimise aluseks mitte ainult rahvarohkus, vaid ka õige paiga tunnetamine.

Muusik Karoliine kirjeldab kohavaliku mõju enesetundele nõnda: „Kord laulsin Prantsusmaa rongijaama maa-aluses käigus: kaja tekitas pühaliku tunde ning akustika sobis vaiksetele lugudele, õues sadas vihma ja kõik kokku tekitas romantilise, natuke nukra aga ilusa atmosfääri.“

Tundub, et tänavamuusik otsibki pigem mittekohta, kus on ruumi uue atmosfääri loomiseks. Näiteks võiks üks konkreetne pink Tartu Raekoja platsi serval olla Marc Augé mõistes mittekoht. Ometi nimetasid kõik Tartu tänavamuusikud, kellega olen vestelnud, just seda paika parimaks esinemispaigaks: seal on vaikne, tänav ei ole liiga kitsas ega liiga lai ning pink paikneb mitme tee ristumispunktis. Nii jõuab muusika võimalikult paljude kõrvapaarideni. See pink on kindlale seltskonnale muutunud uue tähendusega kohaks – lavaks. De Certau järgi on ruumi elemendile antud uus tähendus.

Dialoog ümbritsevaga

Augé järgi ei ole teed, ristteed ja keskused iseseisvad elemendid: tee läbib sõlmpunkte, näiteks turgusid ja väljakuid. Mõnikord osutuvad sõlmpunktiks aga tänavamuusikute esinemiskohad. Kui muusik publikut köidab, võib esmapilgul nigel mängukoht muutuda tähenduslikuks kogunemiskohaks.

Tallinna vanalinnas, seal, kus Pikk jalg Toompealt alla jõuab ning Nunne, Rataskaevu ja Pika tänavaga ristub, mängib üks rõõmus muusik väikese võimendiga kitarri. Muusiku ja jalakäijate vahel on munakividest autotee, kus tihti pargivad taksod ja manööverdavad teisedki mürisevad sõidukid ning seetõttu pole publikul etteastet kerge jälgida. Aga muusik mängib hingest ja rõõmsalt, pealekauba ka hästi. Tänavamuusika sünnib esineja ja publiku koostöös. Kogenud tänavamuusikud on head inimeste tundjad. Muusik, maailmarändur ja Tartus hästi tuntud Rain kirjeldab seda nii: „Mõnikord tunnen ennast psühholoogina: minuga tullakse vestlema, sest inimesel pole kellegagi suhelda.“

Dialoogis linnaga muudavad tänavamuusikud tänava atmosfääri. Veelgi enam, nad teevad seda hea meelega ja teadlikult, näevad seda isegi oma ülesandena. Rain: „Kui mul on palju energiat, võin tänava meele­olu muuta: kui mängin lõbusaid lugusid, muutub ka ümbrus lõbusamaks. Minu töö on inimeste rõõmsaks tegemine.“ Niisiis on tänavamuusik pidevalt kontaktis oma ümbruse – inimeste ja ruumiga. Muusika on kui vahelüli, mis aitab üksteist ja ümbritsevat märgata ja kuulata.

Praod

Linnaruum on tepitud mittekohtade, pragudega. Kuigi need praod ei tekita tingimata negatiivseid tundmusi, viibitakse neis katkendlikult ja juhuslikult. Tänavamuusik annab sellistele ruumi osadele uue tähenduse, loob mittekohtades atmosfääri ja suhtleb inimestega. Ta õmbleb kokku selle, mis varem oli rebestunud. Näiteks kuuluvad Pariisis Montmatre’i juurde ka tänavahelid ning Tartus mäletab Rüütli tänava esimene pink sadu sellel mängitud ja pajatatud lugusid. Tänavamuusikul on linnaruumis ülesanne innustada inimestevahelist läbikäimist, kaasalöömist, muuta linn vabamaks ja loomingulisemaks.

Artikkel põhineb Tartu ülikooli etnoloogia osakonnas kirjutatud bakalaureusetööl, mis omakorda toetub 2015. aastal teostatud uuringule mitmes Euroopa linnas.

1 Nick Broad, Vivian Doumpa, Buskers As an Ingredient of Successful Urban Places. – Future of Places. Buenos Aires 2014.

2 Paul Simpson, The History of Street Performance: „Music by Handle“ and the Silencing of Street Musicians in the Metropolis. UK, Gresham College 2015.

3 George McKay, A Soundtrack to the Insurrection: Street Music, Marching Bands and Popular Protest. UK, University of Salford 2007.

4 Paul Simpson, The History of Street Performance: „Music by Handle“ and the Silencing of Street Musicians in the Metropolis. UK, Gresham College 2015.