Tartu loomine

Piret Karro

Koha identiteedi kujundamisel on arhitektuuri kõrval oluline seal viibijate kogemus, kirjutab Klaske Maria Havik oma artiklis „Kohaspetsiifilise tegutsemise suunas – mõtisklusi koha identiteedist”.1 Koha all on siin mõistetud väikest kvartalit või majahoovi, ent tasub mõelda laiemalt: koha identiteediloome on otseselt seotud linnaosa ning kogu linna funktsiooni ja mainekujundusega. Näiteks Tartu linnas tegutsevate Supilinna ja Karlova seltsi tegevus oma linnaosas on oluline osa selle imagost. Haviku nimetatud kolm kohaspetsiifilise arhitektuuri osist on koha iseloom, koha mälu ning tegevus, mis kohas aset leiab. Siin on keskendutud viimasele – tegevusele kui viljakale vahendile koha ja laiemalt linna identiteedi kujundamisel.

Tähenduslik avalik linnaruum vajab tegevust. Füüsilise ja sotsiaalse maailma vahel on ülekandepotentsiaal: ruum loob võimaluse sotsiaalseteks sündmusteks, mis omakorda mõjutab ruumi tajumist pigem kogemuse kui kohana. Tegevus mõjutab nii koha iseloomu kui ka mälu, olles nii oluline koha identiteediloome vahend.

Havik kirjeldab Haagi linna, öeldes, et linnaruumi mitmekesisus on sellele linnale tüüpiline. Kui liikuda mööda vonklevaid tänavaid, ilmuvad nähtavale peidetud platsid ja astangud, kitsaste tänavavaadete vahelt silmab korraks kaugemaid vanu maju, mis moodustavad huvitavaid visuaalseid hoonekomplekte. Haagis kasutatakse vanu hooneid uutel eesmärkidel ning püütakse mahajäetud kohad uuesti tähelepanu alla tuua.

Haagis korraldati 2002. aasta sügisel ekskursioone „Peidetud linn” („Hidden city”). Ekskursioonidel viidi huvilised kohtadesse ja hooneisse, kuhu tavaliselt ei pääse, koos giidiga, kes jutustas neile lugusid nendest kohtadest – avas koha mälu. Ekskursioonidel liiguti läbi vana elektrijaama, tunnelite, pumbajaama, parklate, tagahoovide, katuste, mahajäetud hotelli.

Ka Tartus on sellesarnaseid ekskursioone tehtud. 2012. aasta kevadel korraldati Tartu äärealadest kõnelevate proosatekstide kogumiku „Mitte-Tartu” ilmumise puhul Mitte-Tartu rännakuid. Raamat koondab kilde varjatud Tartust, paikadest, mis jäävad tavalistest trajektooridest kõrvale. Rännakuil läbiti varjatud Mitte-Tartu kohti nagu raudteeäärsed alad, lihakombinaadi varemed, sillaalune, jõe ja kanali vaheline luht, garaažidekompleks, vana militaarlinnaosa ja mahajäetud sõjaväelennujaam.

Teine samalaadne algatus toimus Tartus alles hiljuti, 2013. aasta suvel. Art.Tartu liikumine, mille eesmärk on rajada Tartusse kultuuritehas, korraldas ekskursioone „Eksirännakud”. Kultuuritehase kontseptsioon näeb ette vana tööstushoone taaskasutamise loomingulistel eesmärkidel – sellest ka nimetus, kultuuritehas, ent eelkõige kannab see pragmaatilist eesmärki. Kuna Eesti linnades ollakse tihti hädas tühjalt seisvate majadega, siis on linna seisukohalt otstarbekas rajada kultuuritehas mõnda mahajäetud hoonesse – kas või mõnda tegevuse lõpetanud tehasesse. Art.Tartu tähelepanu all on praegu muu hulgas Puiestee tänava hoonekompleks, kuhu kuuluvad näiteks laohoone ja veetorn.

Eksirännakud

Art.Tartu „Eksirännakud” viisid inimesed huvialustesse mahajäetud hoonetesse. Kohapeal vaadati üle selle tehniline seisukord, räägiti hoone ajaloost ja kunagisest tähendusest linnaruumis. Arutleti ka laiemaid kultuuritehasega seotud plaane – mida on õppida näiteks Tartu endisest kultuuritehasest, Pärmivabrikust? Seega on „Eksirännakute” näol tegemist otsese linna arendamisega nii füüsiliselt, otsides objekti, mida korda teha, kui kultuuriliselt, suunates linna kultuurielu kulgu.

Siinkohal võib küsida, mis on Tartul ja Haagil ühist, et mõlemad on ajendanud sealseid elanikke linna varjatud külgi avastama. Ilmselt ei ole otsirännakud omased üksnes neile kahele linnale, teisteski linnades leidub tähelepandamatuid kohti. Linnade arhitektuurilahendused võivad seejuures üksteisest täiesti erineda, ja erinevadki.

Tähelepanu koondumine ja hajumine teatud aladel on loomulik kultuuridünaamika mehhanism, mis võimaldab ammutada uusi teadmisi. Kui üks koht on end ammendanud, nihkub aktiivsus mujale. Koha ammendumisest tasub mõelda väga laias plaanis. Näiteks, kui pannakse kinni tehas, on selle taga kahtlemata sotsiaalmajanduslikud põhjused, ent sellest võib mõelda ka kui koha energiaallika tühjenemisest. Tehasel polnud enam lihtsalt midagi anda.2 Siis liigub aktiivsus (samuti väga laias plaanis: tehasetöölised, kaubaautod, tooted, ülemused, uudised tehase kohta, koostööpartnerite tehast hõlmavad plaanid jm) mujale ja koht jääb lihtsalt iseendana seisma.

Seisma jäänud koht hakkab nagu päikesepaneel endasse taas energiat koguma. Energia koguneb, kuna keegi ei kasuta seda ära – keegi ei käi tehases ega mõtle sellest. Seda võib mõista keelenäite kaudu: tihedasti käibel fraas ei mõju sama võimsalt ega sisalda sama palju energiat kui harva kuuldav ja täpselt õiges kohas kasutatud metafoor. Koht on tuumast perifeeriasse nihkunud. Siis hakkabki vaikselt sugenema võimalus, et tehas pakub taas kellelegi midagi – on valmis energiavahetuseks. Kui urbanistikahuvilised ekslejad näiteks 20 aastat pärast sulgemist tehaseuksed taas avavad, võivad nad avastada midagi uut ja nii ongi sündinud uus teadmine vana koha kohta, uus tõlgendus.

Haagi ja Tartu näitel võime kindlad olla, et sellised perifeeria- ja tuumkohad on olemas. Kas neid kohti saab käsitleda nii must-valgelt? Tegeliku linna puhul ei saa ilmselt rääkida duaalsusest ega opositsioonilisusest. Linnas ei toimi tuuma ja perifeeria määratlus binaarselt, vaid gradatsioonina. Vaieldamatu keskusega, näiteks raekoja plats või turuväljak, on suhestatud ühel või teisel viisil kõik linna elanikud ja linna sattunud. On kohti, kus käib enamik inimesi, ent mitte kõik linlased. Ja nii edasi kuni täieliku nullkohani – olematu ruumini, mida pole olemas, sest seda ei taju mitte ainsamgi teadvus, kuigi füüsiliste parameetrite järgi on paik tuvastatav. See mitmekesisus laieneb veelgi, kui paigaga seotud inimeste arvule juurde arvestada inimeste tegevuse mitmekesisus – subkultuurikohad jne.

Kuidas on varjatud kohad tuumkohtadega suhestatud ja mida selline mitmekesisus linnale juurde annab? Havik kirjeldab üht oma arhitektuuriprojekti Tallinnas: seal võeti arvesse aja kulgu, maastikulahendus polnud lõplik, vaid niisugune, et võimaldab maastikul muutustega kaasa minna. Sellise projekti eesmärk oli anda maastikule hingamisaega kasvamiseks ja arenemiseks. Samamoodi annab kohtadele osutatava tähelepanu intensiivsuse vaheldumine linnale hingamisruumi – ruumi, et mõni koht saaks suurema tähelepanu all olles kiiremini areneda ja oma nägu kujundada, ning siis puhkeaega, kui tähelepanu suunatakse mujale. Selline fookuse nihkumine hoiab linna värskena, linlased ja külalised aga ei tüdi pidevalt samades paikades käimisest.

Mida teha mahajäetud kohtadega?

Õigem oleks küsida, mida annab arhitektuuriliselt teha mahajäetud kohtadega teisi kohti arvesse võttes, ja analüüsida linna arendamist tervikuna. Ekskursioonid nendesse kohtadesse toovad need uuesti tähelepanu alla. Kohale teadlikult tähelepanu suunamine muudab koha tähendust: vana tehasehoone pole enam igavikuline roostemassiiv silmapiiril, vaid hoone, mis on millegi poolest eriline, kuna sinna on põhjust minna, isegi kui ainult vaatama.

Koha tähenduse muutmine muudab omakorda koha funktsiooni, võib-olla isegi annab kohale linlaste arvates funktsiooni. See on esialgu ehk vaid huviobjekt, ent hiljem võib sellest kujuneda kas või linna kultuurikeskus. Seega on tegevusega võimalik teadlikult koha arengut suunata – tegevus on arhitektuuripraktika tööriist.

Tegevuse kaudu on võimalik mäluga koha iseloomu – koha identiteeti teadlikult suunata ja kujundada. Linnaaktsioonidega saab tuua elu sinna, kus seda pole vahepeal olnud. Aktsioonidega võib tähelepanu koondada mõnele hoonele, mis võib seista isegi linna keskel, ent on pikka aega linlaste tähelepanu alt täiesti välja jäänud, ning kujundada sellest midagi, mis on linlasele oluline. Selliseid potentsiaalselt kasutuskõlblikke hooneid kaardistab Tartus praegu liikumine Art.Tartu.

Kultuuritehase loomine on oluline, kuna sinna koondub inimeste ja sündmuste energia. Linna tekib üks raskuskese juurde ja linn täieneb vitaalsete sotsiaalsete põrkumiste ja suhete võrgustikega. Nii on tegevuse kaudu võimalik otseselt ja teadlikult linna identiteeti kujundada. Kui küsime endalt, milliseks soovime Tartu teha (ja nii juba küsimusepüstitusega vastutuse linna arengu eest enda peale võtame), kõlab vastus: vitaalseks sotsiaalsete suhete võrgustikuks. Seejuures on parem, kui tegu on just nimelt võrgustiku, mitte üheainsa tuumkeskusega. Tartu puhul moodustaksid omavahel ühenduses ja teineteist täiendava kultuurikeskuste võrgustiku näiteks olemasolev Genklubi kompleks ja loodav Kultuuri­tehas.

Art.Tartu-sarnased teadlikud tähelepanu koondavad ettevõtmised on väga tänuväärsed, kuna annavad kogu linna arvesse võttes oma panuse linna identiteedi kujunemisse. Art.Tartu arendab Tartut – tegutseb kohaspetsiifiliselt ja teadvustab Kultuuritehase kui loomeenergia keskuse ja suunaja olemasolu olulisust.

1   Klaske Maria Havik, Kohaspetsiifilise tegutsemise suunas – mõtisklusi koha identiteedist. Koht ja paik III, 2003, lk 275–289.

2   Energiaringlust saab mõista kunsti analoogia kaudu. Kunstiteose loomisel panustab kunstnik sellesse töö- ja loomeenergiat, laadides töö energiaga. Teosesse salvestatud energia kandub üle teost uurivale inimesele, kes omakorda laeb tööd tõlgendades selle uue energiaga. Nii toimub energiaringlus, kus energiaks on informatsioon. Kui kunstiteos on end ammendanud, mis võib juhtuda vaid lihtsakoeliste teoste puhul, on see nii-öelda informatsioonist tühjaks jooksnud ega paku enam tõlgendusalust. (Võimalik on muidugi ka üleinterpreteerimine ja lõputu semioos jms.) Tehase puhul on energiaks tehasega seotud inimeste koondenergia, mis kulub tehases töötamisele, lisaks tähelepanu, samuti omamoodi objekti tõlgendamine. – P. K.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming