Teadmine, disain ja loomepõhine uurimistöö

Ettekanne Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna doktoriõppe konverentsil.

Ranulph Glanville

Sissejuhatuseks. Arhitektuuriteoreetikule Vitruviusele oli arhitektuur midagi palju enamat kui majad. Vitruviuse järgi peab arhitektuur rahuldama kolme nõuet: olema hästi ehitatud (lad k firmitas), otstarbekohane (utilitas) ja tegema rõõmu (venustas). Rõõm on see, mida tahame arhitektina tellijale pakkuda, kuid see on midagi sellist, mis õnnestub meil haruharva.1

Disaini iseloom. Design tähendas inglise keeles esialgu määramist-tähistamist ja joonistamist. Hiljem sai sellest nimisõna, kuid mis põhjusel? Design on olemuselt verb – tegevus. Teadlane kirjeldab maailma sellisena, nagu see on, disainer ei ole kirjeldusest huvitatud; arhitektigi kui disaineri püüd on maailma muuta, seal tegutseda.

Probleemi ja lahenduse suhe. Vastupidiselt vaatenurgale, mis püüab disaini muuta teaduseks, võime vaadata disaini kui lahenduse loomise viisi, mis omakorda räägib meile sellest, mis oli probleem. See on täpselt vastupidine lähenemine sellele, kui määratleme probleemi ja hakkame lahendust otsima. Probleemi ja lahenduse suhe on disainis kriitiline, ükskõik kas probleem selgub enne või pärast lahendust. Disainis, nii nagu mina seda näen (vastupidiselt teadusele), leitakse enne lahendus ja alles siis sõnastatakse probleem.

Disain ja inseneriteadus. Insenerid lähenevad hoopis teisiti. Disainiprotsess on meile, disaineritele, ringikujuline. Alustame vestlust iseendaga: me joonistame, vaatame oma jooniseid ja näeme seal midagi, millest me ei olnud varem mõtelnud. Üllatume. Protsess algab otsast peale. Asi on märkimises ja märkamises, märkimises ja märkamises … See ongi disaini loominguline kese. Seetõttu määratlebki lahendus probleemi. Sellise tööprotsessi tulemusel teeme lõpuks midagi, mille peale me muidu ei oleks tulnud.

Uurimistöö. Inglise keelde jõudis sõna research prantsuse keelest, sinna omakorda ladina keelest sõnast otsima. Algussilp re- ei tähenda siin aga sugugi kordamist, vaid sügavutiminekut. Uurimistöö käigus otsitakse midagi intensiivselt, söakalt. See ei tähenda, et saaksime uurimistöö mingisse mustrisse või etteantud meetodi raamesse suruda – meetod on tööriist, vahend. Meetod aitab meil vahel söakust alles hoida, et raskustele vaatamata edasi minna, kuni ei ole enam kusagile minna. Rõhk on sügavusel. Kui ootame uurimistöölt n-ö korratavat teadmist (teaduses eeldatakse, et tõestatud katset saab korrata – toim), loodame kombineerida midagi kokkusobivatest teadmistest, siis ei ole me söakuse olemusele pihta saanud.

Me oleme huvitatud sellest, kuidas asetuvad meie ideed teiste ideede konteksti. Ideed ei eksisteeri iseenesest, vaid koos teistega, mille on loonud teised inimesed – referentsid ja viited on teisisõnu tänunimekiri neile, kellelt oleme õppinud. See on viis teadvustada, et nad on mind aidanud või et ma olen neist mõnega oma töös vaielnud, seega jõudnud sinna, kus olen.

Uudsus. Ideaalis peaks disain demonstreerima uudsust. Margaret Bodeni järgi on kolme tasandi uudsust: psühholoogiline („minule uus”), ajalooline („kõigile uus”) ja radikaalne uudsus („mõtle maailm teiseks!”).2 Viimasel juhul muutub see, kuidas me maailma näeme. Enamik meist küündib esimeseni, kolmandasse ei jõua just paljud.

Meil on soodumus mõtelda uurimistööst kui millestki, mille puhul järgitakse tingimata teaduslikku mudelit. Aga see ei pea nii olema. Uuringuid tehti ammu enne seda, kui tekkis moodne teadus. Teadust määratletakse kui midagi, mis tuli pärast Newtonit. Teaduses on oluline tulemust korrata, välditakse individuaalseid erisusi, võetakse aluseks idealiseeritud vaatleja (kes, ma rõhutan, on väljamõeldis) idee. Idealiseeritud teaduslik vaatleja on distantseeritud ega avalda mõju sellele, mida ta vaatleb. Kuid loomulikult pole vaatlust, kui pole vaatlejat. Meie olemegi ju need vaatlejad. Uurimistöös peab tunnistama vaatleja kohalolekut ja erisust, mis kaasneb iga individuaalse vaatlejaga, eriti sellistes valdkondades nagu arhitektuur ja disain, kus teeme midagi valmis.

Küberneetik Heinz von Foerster on öelnud: „Objektiivsus on subjekti meeltesegadusest tingitud arvamus, et vaadelda saab ilma temata.” Ja saksa filosoof Hans Vaihinger tuletas meelde, et see, mida teadus meile annab (teaduslik teadmine), tuleneb kirjeldusest ja esineb meie endi seletustes – see teadmine ei ole faktiline (lad k factum on valmistatud asi, mitte ümberlükkamatu avastus). See kirjeldab tema sõnul „mis oleks, kui …” maailma. Mida Vaihingeri teadus meile pakub, on teadmine, mis on n-ö vettpidav – teadmine, mida koheldakse teadmisena, kuni see vett peab.3

Teadmine. Mind on alati huvitanud epistemoloogia. Teadmiseks on mitu moodust. Aristoteles rääkis meile käegakatsutavast, oskustepõhisest teadmisest (phronesis) – teadmisest, mida teha (näiteks) oma kätega, ilma et meil oleksid selleks formaalsed juhised –, aga ka intellektuaalsest teadmisest (so­phia). Aristotelesele oli sophia ülimuslik phronesis’e suhtes, samal ajal kui sophia sõltus phronesis’est ja pidi selle juurde alati naasma. Nii tekib ring: meie intellektuaalne teadmine tekib tegemisest ja me katsetame seda, pöördudes tegemise juurde tagasi. Minu arvates teeb see rääkimise sophia’st kui millestki ülimuslikust väga raskeks: phronesis ja sophia on samaväärsed. Tegemine on sama tähtis kui mõtlemine. Teooria ei ole praktika suhtes ülimuslik ja teooria pealesurumine praktikale on mõttetu. Teooria võib olla ülimalt kasulik ja loov, aga see ei ole ainus viis teada. Vahel peame praktika teooriale peale suruma.

„Millestki teadmine ” (ing k know­ledge of) on see, mida jahivad insenerid ja teadlased, kuid „teadmine millegi tarvis” (ing k knowledge for) on see, mida vajavad disainerid – see lubab neil maailma muuta. Insenerid töötavad probleemidega, disainerid lahendustega. Võiksime ja peaksime küsimuse alla seadma eelduse, et esmalt tuleb maailma mõista, et seejärel selles ja selle heaks tegutseda.

Ökoloogia. Ja ikka arvatakse, et teadus on ainus tee, eriti USAs. Meie tööd hinnatakse selle järgi, kui palju on sellele viidatud. Tobe ja vale mõõtmine. Ökoloogias kasutame oma ressursse selleks, et kaitsta paljusust: kaitseme selle potentsiaali, mida me veel ei tea või ei tunne. Nii rikastab disaingi meie mõtteviisi – ka siis, kui seda ei mõõdeta. Kui kõik Amazonase jõe kaitsealal on säilitamist väärt, siis on ka iga erisus meie mõtteviisis säilitamist väärt. Peaksime oma teistmoodi teadmise, tegutsemise, mõtlemise ja tegemise – disainimise eest kõvasti võitlema. Tuleb loota, et on veel mooduseid peale nende tegevusviiside, mida juba kasutame, sest praegused moodused muudavad maailma sageli halvemaks. Ressursside paljusus, olgu füüsilises või mõttemaailmas, on meie kultuuri ja ellujäämise võti.

Mida disainerid teevad? Mis see on, mida me disaineritena teeme? Mida ja kuidas peaksime uurima? Suur osa disainiuuringutest on keskendatud hindamisele. Uuritakse, kuidas disain toimib, mõõdetakse objektide toimivust, aga see ei aita meid tegelikult edasi. Selle asemel tuleks teada, kuidas asju paremaks teha. Aitamisel ja hindamisel on vahe. Meil on liiga palju hinnangulisi uuringuid ja liiga vähe neid, mis aitaksid disaineril paremini disainida. Tuleb silmas pidada seda, mida me päriselt teeme, mitte teha seda, mida me teiste arvates tegema peaksime, või seda, mida nad tahavad, et me teeksime, tõlgendades meie tegevust valesti.

Näiteks Mihály Polányi kirjutas 1950.–1960. aastatel väljendamatust (vaikivast) teadmisest (tacit knowledge) ja personaalsest teadmisest (personal knowledge): teatud sorti teadmisest, mis on peidus, mida me ei suuda seletada ega selle peale loota.4 Donald Schön (1983) rõhutas, et professionaalidel on teatud tüüpi teadmine, mis erineb akadeemikute omast ja toetab erialainimesi nende tegevuses. Ta nimetas seda mõtestatud ehk „reflektiivseks” praktikaks (reflective practice).5 „Refleksioon” on trendisõna, mida on üleliia pruugitud, aga see on hea sõna: Schönile viis vaadata sügavamale.

Disainimine on seda väärt, et pidada seda asjakohaseks uurimistööks. Inseneride teadusmudeli („millestki teadmise”, knowing of) pealesurumine disainile tähendab seda, et riskime oma „teadmise millegi tarvis” (knowing for) kaotamisega. Peaksime kasutama uurimismooduseid, mis aitavad disainida – n-ö disainuurima.

Ringlus. Imikud õpivad tegutsedes, katsuvad kõike. Tegutsemine, tegemine on see, mis juhatab meid arusaamade juurde. Arusaam muudab seda, kuidas tegutseme. Uurimine ja tegemine saavad üheks. Tegijad on kahtlemata seotud maailmaga, kus tegemine on teadmisega samaväärne. Tegemine vormib arusaama sama palju, kui arusaam vormib tegemist. Disainimine on ringprotsess, kus tegemine ja arusaamine saavad kokku: arusaamine ei ole ülimuslik, vaid toidab tegemist. Sel viisil me uurimegi, katsetame järjest uusi ideid ning oleme disaineritena üha tõhusamad. Tööstusdisainer Bruno Munari on öelnud: „Progress tähendab lihtsustamist, mitte komplitseerimist.”

Disainiuuringud. See, mida teeme – disain –, on meie praktika. Kuidas saaks meie praktika olla parem? Mida ma mõtlen parema all? Mis juhtub, kui läheme disainiuuringute teed? Meist saavad iseenda kriitikud, õpime mõistma konteksti (teiste mõju), õpime end viima radadele, kus saab paremini praktiseerida. Uudsuseni viib refleksiooni abil piire ületades omaenda praktika mõistmiseni jõudmine.

Praktika. See on ilmas olemise viis, kuidas tegutseme ja mida selles maailmas teeme. Mõned arvavad, et praktika ongi teooria – eriti näiteks kunstnikud, kui nad illustreerivad mõnd teoreetilist seisukohta mõne projekti abil. Tuleks leida tee tegutsemise ja arusaamise sünergiaks, nii et tekib väljund, mis on üksikosadest suurem. Christopher Fraying kõneles uuringutest „kunsti jaoks” (research for art), uuringutest „kunsti sisse” (research into art) ja uuringutest „kunsti kaudu” (research through art) ning siin võib asendada sõna „kunst” sõnaga „disain”. Suunitlusi võib olla mitmeid.

Lõpetuseks. Loomepõhine uurimistöö ei ole kraadiomandamine, vaid söakas õppimise avardamise retk. Oma praktikast teadlikumaks saades ei jää keegi kehvemaks praktikuks. Doktoritöö ei tee seda, mida sina tahad, vaid hõlmab seda, mida sina tahad. Arhitektuur on distsipliin, doktorantuur on üks teine distsipliin. Minu kogemus näitas, et doktoritöö aitas mul olla oma mõtetes vabam, teha rohkem, arendas kujutlusvõimet. Kas doktorikraad teeb kellestki parema arhitekti? Milline on parem arhitekt – parem inimolend.

Tõlkinud Veronika Valk

1 M. Vitruvius, Ten Books on Architecture. CUP, Cambridge 1999.

2 M. Boden, The Creative Mind: Myths and Mechanisms. Routledge, London 2002.

3 H. Vaihinger, Die Philosophie des Als-Ob. F Meiner, Leipzig 1911.

4 M. Polanyi, The Tacit Dimension. Garden City. Doubleday and Company, New York 1966.

5 D. Schön, The Reflective Practitioner: How Professions Think in Action. Basic Books, London 1983.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming