Tehkem kõik suured majad korda enne, kui buldooser tuleb lammutama!

Stepan Karja

Kui uusi mugavaid elamuid ei ehita riik, tuleb kasvatada nn kivilinnade elanikud lahkemaks, et nad annaksid oma säästud korteriühistu käsutusse. „See on lihtsalt imetlusväärne, kuidas inimesed ennast ülal peavad, kui mööda ja viltu nende omavahelised suhtlemised kulgevad. Nagu meelega! Nagu segaks neid kogu aeg kellegi kiuslik käsi. Linnudki ... Linnuparv – see on palju täpsem, tundlikum ja organiseeritum.” Nii ütleb haritud ja kriitilise vaimuga mees, korterelamu aktiivne liige Allan Rüütel Teet Kallase romaanis „Janu” (1983, lk 147). Raamatu kirjutamisest on möödunud umbes kolmkümmend aastat – ja kas võime öelda, et tänaseks on inimeste hoiakud muutunud? Kui, siis pigem eraldumise ja kapseldumise suunas. Samal ajal ootavad elamud soojustamist ja torustikud väljavahetamist. Vähe sellest, päevakorda on kerkinud vajadus ehitada vanade asemele päris uued ökonoomsed elamud, ent ja siiani pole näha muud lahendust kui võtta kokku elanike säästud. Aktsioon nõuab seninägematut üksmeelt. Mis väe ja võimuga meelitada suure maja elanikud üksteist märkama, omavahel suhtlema ja võtma ette uue kodumaja ehitamine?

Kas võõrastavaid kivikolosse ei maksa parandada?

Edumeelsed arhitektid ja visionäärid näevad kortermajades ühiskonna arengu pidurit ning praeguste elanike ja veel rohkem uute põlvkondade vaimset ahistajat. Seega tuleks võimalikult pea suured mitmekorruselised elamud lammutada ja ehitada asemele uued, mis pakuvad kõrgemat elukvaliteeti ning loovad eeldused isiksuse arenguks ja tugevate kogukondade tekkeks uuendatud linnaosades. Kahjuks või rahumeelse vaimuga nn kivilinnade asukate rõõmuks ei ole veel kõige selgemagi ilmaga näha ega kuulda, kust ja kelle juhtimisel hakkavad lammutajate kolonnid liikuma. Ükskord nad aga tulevad niikuinii.

Elujõulisteski linnades on asumeid, kust inimesed sooviksid mujale kolida. Arhitekt Margit Mutso ütleb („Kas „mägedel” on tulevikku?”, Sirp, 11. XI 2011): „ … üle Lasnamäe kõrgendiku laotunud massiivne kaos…”, „ … meie paneelelamualade parendamiseks on vaja eeskätt buldooserit. Need majad tuleb lammutada, järk-järgult, et teha ruumi uutele struktuuridele, uutele materjalidele, ka uutele inimestele, kes muudaksid siinset sotsiaalset kooslust.” Ei ütle Margit Mutso ega teised visionäärid veel, kuhu ja kust võetava rahaga uued energiasäästlikud ja paremat elukvaliteeti võimaldavad elamud ehitatakse, kus elatakse uue maja ehitamise ajal, milliste kriteeriumide järgi jaotatakse uued korterid, kuidas korraldatakse omandisuhted, kes klaarib lammutatud majale võetud pangalaenu maksmata osa jms. Võib loota, et enne alustamist mõeldakse üksikasjad läbi kõikvõimalikes struktuurides – esialgu on vaid suur eesmärk välja hõigatud.

Seega terendub nii suurte kui ka väiksemate linnade korteriühistutele tume tulevik: selleks, et mingi ajavahemik inimväärselt üle elada, tuleb paratamatult võtta maja restaureerimiseks suur pangalaen, kuigi ähvardab võimalus, et riik peagi vara eksproprieerib ja hoone lammutab ning asustab elanikud kusagile mujale, perspektiivikasse ja innovaatilisse keskkonda. Ärksa vaimuga inimesed aga ei istu niisama, käed jõuetult rippu. Arhitektuurikeskuse eestvõtmisel, kodanikuühiskonna sihtkapitali ja linnavalitsuste kaasalöömisel korraldatud nn kivilinnafoorumitel – kui ajakirjanduses avaldatu järgi otsustada – käsitleti mullu valdavalt suurte kortermajade elanike füüsilisi ja moraalseid kannatusi ning otsiti teid ja võtteid, kuidas teha sellised majad ilusaks, soojapidavaks, mugavaks ning ümbrus atraktiivseks.

Kahe vastandliku idee – kas suured paneelmajad võimalikult kiiresti renoveerida või hakata neid järk-järgult lammutama – vahele põimus elukeskkonna sotsialiseerimise, et mitte öelda inimese ümberkasvatamise teema. Vajadust selle järele ei ole toonitanud mitte ainult elamute parendajate leeri esindajad, vaid ka nende vastalised. „… Kohtla-Järve arengukava „strateegilised eesmärgid” algavad veevärgist ja kanalisatsioonist, mitte inimestest. Tähendab linna juhtimistasandil ei saada aru, et linn, see on eeskätt inimesed ja alles tagumises järjekorras tänavad, hooned, taristud” (Kaarel Tarand, „Kohtla-Järve lõpetamine”, Sirp 5.VIII 2011). Õige strateegia oleks seega: kõigepealt paigutada inimesed parematesse olmetingimustesse ja alles seejärel otsustada hoonete, tänavate ja igasuguste torustike ehitamise ja renoveerimise vajadus ja ulatus. Viivitamine on kurjast. Vähe sellest, et praegustes oludes kannatavad täisealised ise, nad rikuvad ära ka juba sündinud ja tulevikus sündivate laste lapsepõlve, tõenäoliselt ruineerides nende isiksuseomadused.

Hardo Aasmäe väitel („Uuenemise okkaline tee”, Sirp 11. XI 2011) pidurdavad slummistumisohus linnaosad nii paikkonna lähiümbruse (Mustamäe naabruses tehnikaülikooli linnak) kui ka kogu riigi arengut ja konkurentsivõimet. Kuna korteriühistu eraldi ei saa hoone asendamist ette võtta, tuleks uuendustöö käsile võtta laial rindel pärast põhjalikku ettevalmistust, alustades seaduste muutmisest ja sellekohaste plaanide koostamisest. Aasmäe ajab läbi sõnata „riik”. Uut moodi ehitamise asjus visioone visandades paistab aga Aasmäe mõte heitlikuna.

Väitele, et Tallinna Tehnikaülikooli spetsialistid on elamute ehitustehnilist seisundit hiljuti uurinud, lisab Aasmäe vajaduse jätkata seda laiema haardega: „Ehituslikust vaatepunktist vajatakse olemasoleva hoonestuse tehnilise seisundi ja materjali analüüsi, seda nii uuenduskava kavandamise kui ka läbiviimise käigus. Lammutustööd ja selle pidev seire annavad selleks haruldase võimaluse. … Tuleb otsida soojatootmise kõige otstarbekamaid ja tarbijasõbralikumaid võimalusi. Peamised eesmärgid on eluasemekulude kokkuhoid, elukeskkonna seisundi parandamine ja rahvatulu väljavoolu vähendamine riigist”.

Toonitades igas mõttes meeldivate ja väärikate asumite rajamise vajadust, ütleb Aasmäe aga ootamatult: „Tegemist ei ole ehituslik-arhitektuurilise, vaid sotsiaalprobleemistiku lahendamisega.” Seega – uute, praeguste elamute asemele püstitatavate mugavate ja väärikate hoonete arhitektuur polegi eriti tähtis?

Aasmäe arvates peaksid uuringud hõlmama ökonoomikat, ehitustehnoloogiat, keskkonnaseisundit ja andma ka elanike sotsiaalse kirjelduse: vanus, rahvus, haridus, varanduslik seis ja suhtumine senise elamu asendamisse uuega. Elanike nõusoleku küsimine oleks iseenesestmõistetav, kuid miks peaks hoone tellija omama andmeid välja- ja sissekolijate rahvuse, hariduse ja vara kohta. Kas pole siin vihje, et uue korteri eest tuleb asukatel maksta? Ja mida siis teha vaesematega? Margit Mutso seisukohast tuleneb, et ebatõhusa sotsiaalse tunnetusega kodanik uut moodi ehitatud majja ei sobi. Mingi struktuur selekteerib? Või nähakse võimalust otsustada ühe tunnuse järgi – et inimene, kes jaksab korteri eest maksta, on ka sotsiaalselt vastuvõetav? Viletsam seltskond elagu kusagil mujal.

Maised ja õhulised ideed

Foorumitel ja konverentsidel on käsitletud nii tulevikus ehitatavate korterite iseärasusi kui ka praeguste majade vääristamise võtteid ja võimalusi, arvestades sealjuures elamute tehnilist seisundit ja pinnareljeefi. Ideede genereerijatel pole teadmata ühistute rahanappus. Seepärast on ainult aralt mainitud hoone tellisvoodrit, ülevärvimist, rõdude ehitamist, katusealuste kergitamist ja korruste lisamist, hõlpsamini ellu viidavate ja vähem kulukate võtetena tõusevad visionääride kujutluspiltidesse iseäralikult rajatud ja kujundatud haljastus, terrassid, tee-elemendid, maalingud, asumi kaardid otsaseintele jms. Julgemad ideed on põiganud selleni, et arendada katustel potipõllundust ja murupügamise eesmärgil pidada lambaid.

Asjaolu, et riik ei taha selles asjas sõna sekka öelda, on signaaliks kohalikele omavalitsustele ajada lähiaastatel läbi suuri eesmärke püstitamata, lootes eeskätt elanike ettevõtlikkusele ja ühistuliikmete panusele, millele võib lisanduda Kredexi toetus. Seepärast ka linnavalitsuste tähtis roll foorumite korraldamisel ja ametnike optimistlikud hinnangud elamute praegusele seisundile ning üleskutsed korteriühistute liikmetele: tuleb hüljata nõukogulik mõtteviis ja hakata käituma heaperemeheliku omanikuna. „Selle, kas elamu rekonstrueerida või ehitada uus, otsustab omanik. Riik ja omavalitsus saavad vaid suunata ning aidata oskusteabe, arhitektuursete lahenduste ja muuga,” väidab mulle saadetud kirjas Narva peaarhitekt Peeter Tambu.

Umbes pool sajandit tagasi ehitatud elamukvartaleid ei kiida mitte ainult üks nende autoreist – Mart Port – , samamoodi on ajakirjanduses vilksatanud tunnustavad hinnangud Tallinna Lasnamäe ja Õismäe, Pärnu Mai piirkonna ja Annelinna elanikelt: jätkub valgust ja rohelust ning kõik igapäevaeluks vajalik, kaasa arvatud kool ja perearst, on maksimaalselt kümne minuti teekonna kaugusel. Tartu linnaarhitekt Tiit Sild on Annelinnast kirjutanud koguni järgnevalt: „… planeerimisse kaasati omal ajal teadlasi ja tehti koostööd erinevate instituutidega. Tulemuseks oli metoodiline ja teaduslik lähenemine linnaplaneerimisele” (http://www.arhitektuurikeskus.ee/2011/10/18/tartu-kivilinnafoorum-keskendub-annelinnale/). Kui arhitektuurikeskuse asjatundjad peavad vajalikuks elamuid renoveerides hoida alles Annelinna ruumilise keskkonna eripära, siis Tiit Sild on avaldanud arvamust, et moodsate tehnosüsteemide kasutuselevõtt loob seal eeldused keskkonna identiteedi muutmiseks. Milleks siis muuta? Kas ei peaks eelnevalt linnaosade elanikega arutama ja kokku leppima?

Elanikke loomulikult teooriad väga ei huvita, nad nurisevad: elukoha juurde tuleb sõita suure ringiga teiste elamute vahelt, mööduda seejuures naaberhoonete treppidest; elamutele, mis olid mõeldud sõjaväelaste peredele, ei planeeritud autode parkimiskohti ja mõne maja ees on ruumi vaid kolmele-neljale sõidukile, kooperatiivmajade elanikele aga rajati avarad parklad; kõnniteed on kitsad, pole arvestatud jalgratturitega, ning kohati ei ole haljasalade ja muruplatside kavandajad arvestanud ühissõidukite peatuskohtade ega jalakäijate soovitud liikumissuundadega jms.

Paradoksaalselt paistab annelinlastele nimelt „teaduslikust” planeeringust tulu tulevat: Tartu linnavolikogu otsus näeb ette linna üldplaneeringut täpsustava vabaplaneeringuga alade prakimiskorra teemaplaneeringu. Lihtsamas keeles öeldes on linnavalitsus asunud välja töötama asumite liikluse, parkimise ja taristu korrastamise põhimõtteid. Linnavolikogu dokumendid kinnitavad, et läbimõeldult korraldatud transport, mis lähtub majanduse, maakasutuse, keskkonnakaitse ja sotsiaalstruktuuride edendamise nõuetest, peab toetama teiste eluvaldkondade arengut. Kõiges loodab linnavõim elanike kaasalöömist.

Paneelmajade elanikud, sõbrunege ja pange oma säästud mängu!

„Inimene tuleb korterist kas või hetkeks välja tuua, ka muul põhjusel kui vaid eluks hädavajalikud väljaskäimised. Mis on see, mis loob sidemed või usaldusliku õhkkonna kortermaja hoovis, kus kõik on jälgitav nagu panoptikumis?” Nii ei hõika mitte ainult Pärnu linnaarhitekt Karri Tiigisoon („Minu paneelikad”, Sirp 22. XII 2011), sama „spunki” otsivad sotsioloogid, kolumnistid, poliitikud, kirjanikud ja eri tasandi ametnikud. Ajakirjanduses sõna võtnud on nimetanud põnevaid ettevõtmisi, mida võiksid korraldada ühe trepikoja, maja või kolme-nelja korteriühistu elanikud: grillida, õngitseda, mängida palli, koroonat, talvel uisutada, teha lumememmi ja kuhjata kelgumägesid. Samas nenditakse, et ühe trepikoja inimesed sageli isegi ei tervita üksteist ning naabreid ei tunta nime ega ametikoha järgi.

Romaanis „Janu” hakkas kaaselanikke ühendama kesksuvine sihilikult tekitatud veeavarii. Ilmselt on sama mõju katuse purunemisel ja talvisel küttekatkestusel. Aina paisuvate küttearvete ühendav toime on siiani olnud nõrgapoolne. Küll aga suhtlevad ilma ekstreemse surveta kuigivõrd koera- ja autoomanikud, talupiimaga auto ootajad ja väikelaste kantseldajad. Oleks vaid lapsi rohkem! Põngerjad suruksid autod maja lävest kaugemale, nõuaksid liivakaste ja mänguplatse. Suured pered vajavad suuremaid kortereid otstarbekate olmeruumidega, nii et uue maja ehitamist nad pooldaksid, aga noori ja lasterikkaid peresid on vähe.

Nii tulebki võtta tõsiselt arvamusi, et autoriteetsed pensionärid võiksid tegutsemistahte ühendada: hakaku pakkuma jõukohaseid teenuseid, ergutama elanike kodutunnetuse kasvu ja ühiseid ettevõtmisi. „Janus” korraldati elanike pidu, muusika, veini ja vilkuvate tuledega. Miks mitte katsetada? Võiks näiteks korraldada kevadised lilleklumpide rajamise talgud veini ja vastlapäeva sõidud õlle ja süldisöömisega. Kui aktsioon suudetakse lärmita läbi viia, õhutaks see teisigi ühistuid plaani pidama. Mingil moel peaks ju mahenema pilt, mida nägi ühel hommikul kivilinna elanik Udo Munak: „… ma nägin seda rohelist oaasi piiravat kõrgete majade müürijoont, kõigist neljast kaarest kerkisid majad nagu hallid kaljud, täis koopaid või piiritajapesi, nagu kindluseseinad jooksuradade, vaaterõdude ja heitetornidega, müürid helendasid kalgilt …” (Teet Kallas, „Janu” lk 128).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming