Tehnikaülikooli arhitektuuriõpe muudab kurssi

Tallinna tehnikaülikooli arhitektuuriõppe uus juht on loonud suunda muutva visiooni, kus rõhutakse vastandamise asemel koostööle ja oma näole.

ELO KIIVET

Sellest suvest on Tallinna tehnikaülikooli (TTÜ) arhitektuuri ja urbanistika akadeemial uus soomlasest juht, värske tenuuri professor Kimmo Lylykangas. Ülikooli 100 aasta juubelil avalikustati pidulikult ka TTÜ arhitektuuriõppe uus põhjalik strateegia. Kool, mille arhitektuuriõpe on saanud kriitikat nii ametlikult (kaks tingimuslikku akrediteeringut ja kolmas, otsustava tähtsusega, aasta lõpus tulemas) kui mitteametlikult, eelkõige konkureerivatelt õppeasutustelt ja dubleerimise kahtlustega, on võtnud ennast käsile ja otsib uusi, eristuvaid suundi.

Pea neljaleheline tihe ingliskeelne strateegia näitab sihid kätte. Akadeemia töötajate ühisloomes sündinud dokument keerab akrediteerimistel saadud kriitika ebaeestlasliku optimismiga positiivseks. Kuna polütehniline profiil on jäänud nõrgaks, pole mõtet toetada nii väikesel maalapil nii paljusid koole, täpsemalt kolme arhitektuurikooli ühel ruutmiilil Tallinnas, nagu märgib 2017. aasta hindamisraport. TTÜ nõustub ja ütlebki, et tuleb leida eristumise valem ja seda mitte ainult kodumaises, vaid ka rahvusvahelises kontekstis. Missioon on selge: ümber mõtestada polütehniline identiteet. Polütehnilise algne tähendus oli „osav mitmes kunstis“ ja seega saab seda üsna lihtsasti teha.

Strateegias käsitletakse üha digitaalsemas maailmas olulisi teemasid nagu nutikas linn ja nullenergiahoone vaid tehnoloogilises võtmes. Nii tegeleb arhitektuuriõpe enamjaolt trendikate uute digianalüüsi vahenditega ega soosi füüsika õpetamist, mis on TTÜ arvates aga kõige mõistmise eeltingimus. Tehnoloogia on TTÜs vaid tööriist ja füüsikast mööda vaadata ei saa.

Visioon ei ole midagi vähemat ega rohkemat kui saada „TalTechi juveeliks“, loomingulise koostöö platvormiks eri distsipliinide vahel. Rõhutatult oluline on partnerlus tööstuse, avaliku sektori ja teiste juhtivate teaduskeskustega. Rahvusvahelistumine, kõigi (kõrg)koolide kohustuslik mõiste on samuti omal kohal, aga tore, et eraldi on rõhutatud koostööd Eesti kunstiakadeemia (EKA) ja Tallinna tehnikakõrgkooliga (TTK).

Elluviimise osas korratakse üle TTÜ mantraks saanud tööturuvajadused: akadeemia kavatseb järelevalvet teha just eelkõige „töö ja elu asjakohasuse järgi“, mis tähendab pidevat suhtlust tööstuse, erialaliitude ja vilistlastega. Arengu hindamine on paljude organisatsioonide nõrk koht, aga siin on sellele vähemalt mõeldud, toodud ära konkreetsed etapid ja kriteeriumid, mida on võimalik mõõta. Iseasi, kui objektiivselt seda teha saab.

Strateegiat läbib optimism, oskus pöörata rahulolematus olemasolevaga oma kasuks. Uue juhi visioon loob võimaluse teistsuguseks tulevikuks.

 

Kimmo Lylykangas, arhitektuuri ja urbanistika akadeemia värske juht ja professor, teie algatatud visioon ja strateegia kui õpetamise alus on meie kontekstis üsna uus nähtus.

Suuremates riikides nagu USAs ja Saksamaal on iga kool oma nägu, neid teatakse kindla eriala järgi. Väiksemates, nt Soomes püüavad kõik arhitektuurikoolid olla pigem üldised, head kõigis teemades. Nii pole koolidel väga suurt vahet. Üliõpilased otsivad huvitavat kooli. Seega on spetsialiseerumine väga oluline. Meie võrdlus ei olnud EKA, vaid teised riigid, et luua profiil, leida, mida teised ei tee.

Praeguses arhitektuurihariduses kulutavad ülikoolid palju raha ja aega, et muuta arutelu inseneride ja arhitektide vahel võimalikult keeruliseks. Tegeldakse ruumiga, kogemusega, aga tööelus on peamised probleemid energiatarbimine, süsiniku jalajälg, halb sisekliima. Kuidas saab inseneridega sel teemal rääkida, kui puuduvad teadmised füüsikast? Mõttevahetuseks on vaja vähemalt põhimõisteid teada. Me peame neid põhiteadmisi pakkuma, looma pinna arhitektide ja inseneride teineteisemõistmiseks. Me ei proovi õpetada arhitektidele lisaekspertiisi, vaid meeskonnatööd, koos tegutsemist ja ühist keelt energiatõhususe, majanduse jm alal. Pärast seda osatakse küsida ja luua õige meeskond, fragmentidest visioon sünteesida.

 

24. IX toimunud pidulikul juubeliüritusel Tõnismäe veetornis avalikustas TTÜ arhitektuuri ja urbanistika akadeemia uus juht Kimmo Lylykangas arhitektuuriõppe tulevikusuunad.

Anu Juurak / Tallinna tehnikaülikool

TTÜ ei peaks teie sõnul keskenduma enam nn signatuurinimestele, vaid pedagoogikale. Mida see tähendab?

Arhitektuurihariduses on pikk traditsioon kutsuda stuudioid juhtima suured nimed, ideoloogid, signatuurinimesed. Halvimal juhul peavad üliõpilased tegema sama tüüpi arhitektuuri, mida meistergi, paremal juhul lubatakse erinevat lähenemist. Probleem on selles, et kvaliteet on seotud professoriga ja kui tema lahkub, kaob ka kvaliteet. Nüüdisaegsetes ülikoolides püütakse kvaliteet siduda institutsiooniga. Just seda püüamegi, et meil oleks oma pedagoogika, mis on erialadeülene, kasutatakse uusimaid uuringuid, aga kunstiline kvaliteet ei kannata.

 

Strateegia võib ju hea olla, aga mis saab siis, kui tuua uus visioon sisseharjutatud keskkonda? Kuidas see tööle panna?

Me lõime selle kõik koos. Inimesed, kes siin praegu õpetavad, töötasid tekstiga. Meil olid töötoad, kus otsustasime arengusuunad. Esimeses töötoas juunis tutvustasin praegust olukorda ja kokkuvõtet, millega kõik nõustusid, et ainus võimalus on muutuda. Polnud küsimustki, suunamuutus on vajalik ja see on visioonis ka kirjas.

Minu algne plaan oli alustada tööd oktoobris, aga mu ülemus, ehitusinstituudi juht Jarek Kurnitski, soovitas alustada sisseelamist juba varem. Meil on selle aasta lõpus tulemas uus akrediteerimine. Selleks ajaks peab strateegia selge olema. Selle asemel, et kuulata kriitika ära ja lubada vead ära parandada, on meil kõrgemad ambitsioonid, püüame näha, mis olla tahame ja seda siis tükkhaaval ehitama hakata. Sama mõttesuund, aga palju kõrgema lennuga kui lihtsalt kriitkale vastamine. Me ei saa juhinduda ainult tähtajast, vaid peame vaatama tähtede poole.

 

Kas töötajakonnas tuleb ka muutusi?

Tuleb küll, aga hiljem. Teeme kõike järk-järgult. Oleme alustanud meeskonna kokkupanemist, kus on väga head teadlased, tõeliselt head õpetajad. Kõigepealt on vaja valida suund, seejärel kokku panna pedagoogika ja otsida inimesi. Meil on juba olemas palju pühendunud inimesi.

Veronika Valk-Siska pakkus väga selged ideed, kuidas edasi minna. Aga ma ei olnud valmis nii kiiresti edasi liikuma, ma ei tundnud veel inimesi, olukorda ega Eesti arhitektuurielu piisavalt. Seega pidime hoogu natuke maha võtma. Aga olen temaga nõus, et muutust on vaja tegelikult üsna kärmelt.

 

Kaks tingimuslikku akrediteeringut, selle aasta lõpus tuleb järgmine ja otsustav. Uueks ametiks päris keeruline aeg.

See on keeruline selles mõttes, et meil on nii lühike tähtaeg uut tüüpi kooli ehitamiseks. Akrediteeringute osas tundus alguses kõigile, et see on negatiivne asi, aga pärast seda, kui otsustasime, et muutust on vaja, osutus hindamine väga kasulikuks. Siia tulevad eksperdid, keda me ise ilmselt palgata ei suudaks, kes ütlevad, mida valesti teeme, mida hästi ja kuidas asjad olema peaksid. Sellised raportid on väga kasulikud.

 

Millised ettekirjutused on vaja kõige kiiremini parandada?

Ilmselt teadustöö puudused. Meil on juba kolm uut doktorit, mis on nii väikese kooli kohta päris palju, doktorantuuris on järjest rohkem üliõpilasi. Oleme loonud partnerluse Tallinna ja Helsingi linnavalitsustega ja kahe Soome ülikooliga. Nii saame õpetada koos Põhjamaade juhtiva linnauuringute instituudiga. Mitmed projektid on juba ettevalmistamisel, aga neist on veel vara rääkida.

 

Maastikuarhitektuur on osa akadeemiast. Mis on selle õppekava tulevik TTÜs?

Maastikuarhitektuuril on praegu väga keerulised ajad. Sel aastal nõuti esimest korda sisseastumisel matemaatikaeksami tulemusi ja see peletas taotlejad eemale. Nii ei saanudki uut kursust avada. Üks osa probleemist tekkis tööturu vajadustest. Minu arvates on OSKA raporti* tulemused eksitavad, sest uued seadusedki nõuavad projekteerimisse maastikuarhitekti. Ja tegelikult on head (volitatud) maastikuarhitekti raske leida, seega tuleb neid ka koolitada. Maastikuarhitektuuri programm, kus arhitektidega rohkem koostööd tehakse, oleks hea ja mulle väga meeldiks, et see oleks osa meie koolist, eriti kuna keskendume jätkusuutlikkusele, siis on vaja arusaamist looduskeskkonnast.

 

Alustasite osakoormusega juba mais ja täiskoormusega oktoobris. Kas kolite Eestisse või jätkate tööd ka oma arhitektuuribüroos?

Mu kodu jääb Helsingisse, sest mu abikaasa on seal ülikoolis õppejõud ja lastega on keeruline kolida. Kodust saan sõita sadamasse rattaga 15 minutiga, laevas teen kaks tundi tööd, siin jalutan Tallinnas sadamast kooli ja see on väga mugav. Arhitektuuribüroost pidin loobuma, sest siinne töö on suur väljakutse, mis nõuab palju pühendumist. Praegu lõpetan pooleliolevaid projekte, aga uusi töid ma juurde ei võta. Võib-olla siis, kui olen rohkem sisse elanud, räägin juba soravat eesti keelt, siis saan jälle natuke arhitektitööd teha.

 

* Ingrid Lepik, Mare Uiboupin, Tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA. Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadustele: ehitus. Kutsekoda, Tallinn 2017.


Veronika Valk-Siska, arhitektuuri ja urbanistika akadeemia teadur, senini on kuulda EKA ja TTÜ arhitektuurihariduse vastandamist ja vastastikust arvustamist. Oled avaldanud kahtlust TTÜ arhitektuuriõppe eristumisvõimes ja vajaduses, sest Eestis on arhitektide üleproduktsioon ja jätkuma peaks väljakujunenud mudel, kus arhitektuuriõpet annavad kaks kooli, EKA ja TTK*. Lisaks oled pikalt EKAs töötanud, viimati doktoriõppekava juhina. Mis viis suunamuutuseni?

Tollane kahtlus kerkis 2013. aastal olukorras, kus TTÜ oli arhitektuuri­õpet alles käivitamas. Siis oli asjakohane küsida, kas veel ühe õppekava avamine EKA ja TTK kõrval on mõistlik või vajalik. Täna oleme aga olukorras, kus TTÜ õppekava on käivitunud, inimesi koolitatakse, lõpetanud lähevad tööturule. Kui meil õpetatakse arhitekte paralleelselt kolmes koolis, tuleb läbi mõelda, millised on iga kooli eelised, tugevused ja tulevikuväljavaated. Kriitika, mida lisaks minule mitmed teisedki on TTÜ arhitektuuriõppele seni teinud, on küllap olnud paljuski õigustatud, kuid rumal oleks ju olukorrale selg pöörata, pigem tuleks midagi ette võtta. Peaksime vaatama, kuidas arendada arhitektuuriõpet TTÜs ajakohasemaks ja paremaks, EKAst ja TTKst selgelt eristuvaks. Uus juht Kimmo Lylykangas toob uusi tuuli ja mõttevärskust, mis võiks TTÜ arhitektuuriõppe uuele tasemele viia ja luua soodsama pinnase koolidevaheliseks mõtestatud koostööks.

 

* Veronika Valk, Tehnikaülikooli ja tehnikakõrgkooli arhitektuuriõpe – kaks tilka vett? Sirp 15. V 2014.

 


Jaan Kuusemets, arhitektuuri pro­grammijuht ja lektor, kuidas olete tegelenud seniste tingimuslike akrediteeringute ettekirjutustega?

Alates 2016. aasta kordushindamisest on TTÜ arhitektuuriõpet järk-järgult edasi arendatud. Meiega on vahepeal liitnud mitu uut korralist töötajat nii lektorite kui teadustöö tegijatena, nt doktorikraadiga Veronika Valk-Siska ja Francesco de Luca. Oluliselt on suurendatud koostööd TTÜ maastikuarhitektuuri ja ehitusinseneride õppekavadega, käivitunud on esimesed teadusprojektid ja koostöö teiste teadusülikoolidega. Eelmisel aastal kinnitati uus arhitektuuri õppekava. Viimase versiooniga kavandame eri- ja põhiõppe insenertehniliste ainete paremat lõimimist, nende maht on suurenenud 78 EAPni (võrdluseks EKA arhitektuuri õppekavas on see 32 EAP). 2017. aastal toimunud rahvusvahelise komisjoni hindamine andis TTÜ arhitektuuriõppele juba vägagi positiivse hinnangu.

 

Kuidas TTÜ arhitektuuriõpe eristub Eesti (või lähipiirkonna) teistest koolidest?

TTÜ arhitektuuriõpe on kindlasti tehnilisem kui EKA ja oluliselt teaduspõhisem kui TTK rakendusarhitektuuri õpe. Lisaks viieaastasele integreeritud arhitektuuriõppele on TTÜs ka rahvusvaheline ingliskeelne arhitektuuri magistriõpe, mis toimub koostöös teiste Euroopa ülikoolidega. Rõhku pannakse nii BIM projekteerimisele kui ka ehitusfüüsika ning tehnika baasteadmistele. TTÜs on tugev kompetents nii energiatõhusa projekteerimise, materjalitehnoloogiate kui ka IT-valdkonnas, tulevikus sooviks teha koostööd ka toote­arenduse ja robootika erialadega.


Kristi Grišakov, maastikuarhitektuuri ja keskkonnajuhtimise programmijuht ja lektor, siiani ei ole arhitektide ja maastikuarhitektide vaheline tihedam koostöö sujunud. Kas ja mida selle parandamiseks plaanitakse?

See on olnud isegi hea, et mõlemad õppekavad on saanud seni omaette areneda ja oma nägu otsida. Koostööd on tehtud üksikute projektainete raames ja seda on tõepoolest liiga vähe. Pärast viimast reformi on õppekavad teineteisele lähenenud, kuid edasine sõltub palju suurematest teguritest kui vaid koostöötahe. Selleks, et sisuliselt koos olla, peavad mõlemad õppekavad olema ühes süsteemis. Parem oleks 3+2, mis pakuks sarnaselt TU Delftile jt tippülikoolidele võimalust pärast laiemat arhitektuuribakalaureust spetsialiseeruda arhitektuurile, maastikuarhitektuurile vms. Arhitektide seas levib müüt ideaalsest maastikuarhitektist, kes on maastikuaineid lisaks õppinud arhitekt. Meie seda päris nõnda ei näe. Maastike üldisem analüüsioskus on üha olulisem ka arhitektile. Seda näitab ka suur maastikuteemaliste lõputööde hulk viimaste aastate arhitektuurilõpetajate hulgas.

 

OSKA uuringu väitel, mis on aluseks ka ülikoolide vastutusvaldkondade läbirääkimistel ja õppekavade hindamisel, on arhitektide, maastikuarhitektide ja sisearhitektide osas ülepakkumine. Kuidas seda kommenteerite?

OSKA uuringut on kritiseerinud nii arhitektide kui ka maastikuarhitektide liit. Erialaliitude esindajatega tehti sissejuhatavad intervjuud, kuid sellega kaasamine ka piirdus. Maastikuarhitektuuri tööandjaid samuti kaasatud pole. Milliste „ekspertide“ arvamusel põhinevad prognoosid arhitektuurierialade osas, jääb seetõttu ebaselgeks. Maastikuarhitektuuri osas kirjutab raport, et ühiskond pöörab üha suuremat tähelepanu kvaliteetsele elukeskkonnale, kuid jõuab siis kuidagi järelduseni, et maastikuarhitektide edasine koolitusvajadus Eestis puudub. Raport räägib ise­endale vastu.

Nelja suurima maastikuarhitektuuri tööandjaga vesteldes selgus, et hoolimata OSKA raportis väidetud statistilisest maastikuarhitektide üleküllusest, on maastikuarhitekti palkamine väga keeruline. Ka ei jõuta tööd nii palju vastu võtta, kui pakutakse. Konjunktuuriinstituudi värske raport leiab, et maastikuarhitektuuri eriala hõivatute arv on viimase viie aastaga tõusnud 30%, kusjuures arhitektide arv on suures plaanis püsinud sama. Ka need arvud kinnitavad maastikuarhitektuuri vajalikkust. Loodame väga, et seda näevad ka HTM ja TTÜ.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht