Tekstiruumid

Stsenaristi suhe arhitektuuriga on mitmetähenduslik, aga mitte kunagi juhuslik, sest kõik ruumid jutustavad mingit lugu.

ANDRIS FELDMANIS, LIVIA ULMAN

Kuna filmis „Teesklejad“1 toimub tegevus ühes majas, siis on meilt tihti küsitud, kas maja on filmi üks peategelastest. See tekitab omakorda küsimuse, kas ruumil on lisaks iseloomule oma tahe, motivatsioon ja arengukaar, sest neid omadusi me üldjuhul tegelase määratlemiseks vajame. Teatud juhul võib maja kõike seda kehastada, näiteks Ben Wheatley filmis „High-Rise“ maja tõepoolest domineerib ja muutub. „Teesklejate“ puhul mõtlesime arhitektuurist siiski eelkõige kui keskkonnast, mis inimesi avab ja suunab.

Ruum kujuneb stsenaariumis otseste kirjelduste kaudu ja psühholoogilise ruumina, mis tekib tegelastevahelistest suhetest ja filmi teemast. „Lagendikul keset metsa asub moodne maamaja suurte klaasseintega, meenutades akvaariumi. Ümbritsev metsik loodus on kontrastiks maja rafineeritud tsiviliseeritusele.“ Nende paari lakoonilise lausega piirdub stsenaariumis maja esmane ja peamine kirjeldus, edaspidi avanevad detailid, mis pilti majast laiendavad. Näiteks et seal on basssein ja terrass; kuidas toad üksteise suhtes paigutuvad, milline on sisekujundus jne: „ …avatud planeeringu ja modernse sisustusega – ning sellest õhkub mugavust ja luksuslikkust“.

Stsenaariumis ei kirjeldata peaaegu kunagi midagi kirjeldamise mõnu pärast. Neid sõnu, mis ei ole kirjas dialoogina, ei loe ega kuule peale rahastajate ja võttegrupi üldjuhul keegi. Stsenarist võib oma kirjeldustes olla palju vihjelisem, sest vaataja ette jõuab siiski reaalselt olemasolev maja. Need vihjed peavad olema režissöörile piisavalt kõnekad, et tal oleks võttekohta valides, millest kinni haarata. Kui võttekoht on leitud, peab stsenaarium kohanema reaalse ruumiga (võimalik on ka muidugi variant, et reaalne ruum on stsenaariumi kirjutamise aluseks). „Teesklejate“ puhul tähendas see näiteks mõne ruumi paigutuse ja tegelaste liikumise ümberkirjutamist.

Ettekujutuslikus ruumis tekib kirjutamise käigus tihti ka loogikavigu (näiteks ühes stseenis pääseb köögist elutuppa, aga teises magamistuppa), sest loo loogika domineerib ruumi loogika üle (sel hetkel on loole vaja, et tegelane just sealtkaudu kööki pääseks). See tuleneb sellest, et stsenaristi ülesanne on edastada mitte niivõrd ruumi, vaid eelkõige lugu, sest alles loo, selle emotsionaalsete ja psühholoogiliste tahkude mõistmisel oskavad kunstnikud ja režissöör parima võimaliku ruumi luua.

Stsenaariumiga tegeledes ja loodud maailmas elades võtavad ruumid stsenaristi peas mingi konkreetse kuju. Kirjutaja peas tekib ainult fiktiivses väljas eksisteeriv ruum, millel on oma meeleolu, võib-olla isegi temperatuur ja lõhn, kuid mis sellisena kunagi ei teostu. Kuna me kirjutame kahekesi, siis on neid „Teesklejate“ maja kohta isegi kaks. Ja kuigi osaliselt kattuvad, ei ole nad kunagi päriselt samad. Omavahel arutades avastame tihti teatud erinevusi ettekujutustes ruumidest, milles oleme kirjutanud; mõnikord on need nii põhimõttelised, et panevad kogu episoodi teise nurga alt nägema, tingides vahel sisulisi muudatusi. Siit edasi võib küsida, kas objektiivset ruumi ongi olemas või kujundab iga ruumi meie psühholoogiline hetkeseis.

Inimese suhe ruumiga on „Teesklejate“ üks käivitavaid jõude. Majja sattunud peategelased mängivad kaasa võõraste eksitusega, et see on nende maja. Maja annab neile uue identiteedi, sest ruum – eriti eluruum – on väga kõnekas. Õigupoolest jutustabki ühel, vaiksemal tasandil oma lugu „Teesklejates“ see maja; lugu, mida Juhan ja Anna ei pea jutustama, vaid millele nad hõlpsalt toetuvad, vabastades end nii vastutusest, mida tooks kaasa otsesõnaline vale. Teiselt poolt muudavad Anna ja Juhan ka ise ruumi enda ümber: nende kaudu saab sellest staatusesümbol, idee mingist tõelisemast elust, millest neid on ilma jäetud. Maja tegelikud omanikud, keda me filmis kordagi ei näe, visandatakse aga peaaegu ainult ruumi abil – see on seega täpselt sama võte, mida kasutavad režissöörid, kunstnikud jt reaalses filmis, andes ruumile vaikse jutustaja rolli.

Värvingu ruumile (vahel lausa füüsiliste moondusteni välja) annavad ruumile lugu ja tegelased ise. Kerkib huvitav küsimus, miks teatud lood ja tegelased manavad enda ümber stsenaristi ettekujutusse ühe või teise ruumi. Sest stsenarist ei suuda luua lugu ilma ruumita. Aga mis sünnitab ruumi? Mõtleme näiteks jõukale lasteta abielupaarile, üks on galerist ja teine arhitekt; nad on neljakümnesed, on hakanud teineteisest võõrduma, hoiavad oma eramaja eri otstesse. Milline ruum lugejal vaimu silme ette kerkib? Mõni moodne suurte klaasidega külmana mõjuv eramaja või renoveeritud keskaegne maakivimaja, kus põleb kamin ja on soojades toonides pehme mööbel?

Filmis pole ruum kunagi juhuslik, vaid alati tähenduslik. See jutustab dialoogi pausides ja tegevuse peatumises oma lugu. Väga harva on filmis ruum ebaselge ja vaataja ei tea, mida sellest arvata; enamasti esitletakse filmis ruumi, mis jagatud kultuuriruumis käivitab vaatajas skripte, äratundmist, milliste inimestega (ja milliste lugudega) on tegemist. Siin tuleb leida tasakaal. Film on oma iseloomult võrgutav, ilmselt igasugune kunst on, sest tahab vaataja tähelepanu, ent võrgutamiseks on mitmesuguseid taktikaid. Seetõttu on filmitegijal kiusatus kasutada liiga efektset ruumi, mis on erakordne ja mille visuaalne mõju domineerib tähenduse üle.

Tegelikkuses ei sobitu inimene peaaegu kunagi nii hästi kokku oma ruumiga, kuigi filmilikku misanstseeni saavutada on väga köitev: ruum räägib lugu, mida selle omanik tahab, et tema kohta teataks. Eriti praegusel Instagrami ajastul, kui segunevad elukeskkond ja ajakirjade arhitektuurifotodelt ihaldatav ruum, kuhu pole kunagi võimalik siseneda, sest õigupoolest see ei olegi ruum, vaid pinnalaotus.

Psühholoogilisest aspektist on inimese (peaaegu) täielikus kontrollis ruumi üle ka midagi neurootilist. Korraga peegeldab ruum kõrvalpilguna iseendale inimese ambitsioone ja positsiooni. Pidevas enda kõrvalt jälgimises on alati midagi rahutukstegevat. See kõrvalpilk ei ole muidugi objektiivne, sest elukeskkond esindab siin mingit soovitud staatust ja elustiili. Selline täielik kontroll ruumi üle on väheste privileeg, enamik meist otsib kohta, millega sobituda ja kuhu olme ära mahuks; mingis mõttes tundub selline kahepoolne suhe keskkonnaga ka tervem. Ka stsenarist võiks keskenduda eelkõige mitte tegelasele kõige sobivama ruumi leidmisele, vaid suhtele ruumiga.

Stsenaarium suhestub ruumiga veel ühel erilisel moel. Nimelt on stsenaariumi teksti paigutus lehel väga kõnekas. Stsenaarium koosneb elementidest – stseeni pealkiri, tegevuse kirjeldus, tegelaskujude nimed, dialoog – ja ta on loetav isegi ilma sõnu eristamata: me näeme, millised on tegelaste repliigid, kas need koosnevad lühilausetest või on sõnarohked, kuidas on tegevustik liigendatud, kui tihedad on kirjeldused ja kui pikad on stseenid. Kokku loob see aluse filmi rütmile, mis paneb elama inimesed ja ruumid, mida vaataja lõpuks ekraanil näeb.

1 „Teesklejad“, 2016, režissöör Vallo Toomla, stsenaristid Andris Feldmanis ja Livia Ulman.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming