Tellida Narva üks pärl …

Margit Mutso

Tartu ülikooli Narva kolledži hoone on kogunud rohkelt tähelepanu ja auhindu: 2012. aasta riigi kultuuripreemia, betooniühingu eripreemia arhitektuurikontseptsiooni eest, tellise kasutamise eest Winerbergeri Balti tellise ja katuse preemia, ära on märgitud nii hoone autorid, konstruktorid kui ehitaja. Arhitektide liit tunnistas aga TÜ Narva kolledži möödunud aasta parimaks arhitektuuri tellijaks. Tellida üsna sumbunud õhustikuga Narva üks moodne tipparhitektuuriga maja – see pole lihtsate killast ülesanne. Siinkohal intervjuu selle ettevõtmise ühe peasüüdlase ja hinge, rõõmsameelse ja optimistliku Narva kolledži direktori Katri Raigiga. Kuidas saada parimaks arhitektuuri tellijaks? Olla arhitektuuri tellija on lihtne, kui sa pole spetsialist ja seda ka endale tunnistad. Sama põhimõte kehtib ju ka teiste elualade kohta: usaldada tuleb oma eriala parimaid asjatundjaid. Olulisemgi veel on teadmine, milleks tellitavat objekti rajatakse. Narva kolledži arhitektuurikonkursi ja sellele järgnenud projekteerimise lugu ulatub seitsme aasta taha, me pidime tookord ette teadma, milline on kolledž täna. Siin ei saa ennustada, tuleb uurida tausta ja trende, teha hulk tööd, kaasata planeerimisse kolleegid jne. Parimaks arhitektuuri tellijaks saadakse koos parimate arhitektide, maailma parima sisearhitekti ja superehitajaga. Ühe imetletud maja rajamine on meeskonnatöö – edukaim, aga ka kõige keerulisem töövorm. Tellija roll on seejuures võrreldav psühholoogi omaga, tihti on igal asjaosalisel omad huvid. Siinkohal täname, et meid tunnustati. See andis tugevasti jõudu üsna energiavaesel ajal, kui suur töö oli tehtud ja hinges tühjus. Hästi armas, et tunnistati nii selle maja nägu – direktorit kui ka selle maja kaela – meie haldusjuhti Jaanus Villikot.

Kas maja ehituse ajal oli ka kahtlusi, kõhklusi? Kas teie ettekujutus majast vastas sellele, mis lõpuks välja tuli?

Ma ei usu, et on hoone tellijaid, kes ei ela kahtlustes. Maja funktsionaalne pool oli meile üheselt selge, selles olime kindlad. Arhitektuurilahendust, kus pole ühtegi ühtemoodi ruumi ning on nii palju klaaspinda, ei kujutanud küll ette, ehkki koolis oli mul joonestamine kindel viis. Ausalt öeldes on kõik hoopis võimsam kui arvasin. Pole seda tihanud välja öeldagi.

Kahtlemisega aga on nii, et seda ei ole kohane välja näidata, see halvaks kogu protsessi. Raiusin seitse aastat, et maja „nokk” tuleb väga ilus. Hinges aga kahtlesin: olin maketti vaadanud vaid kui ülisuurt lennukit, ei kujutanud ette, milline ta siis ikka tegelikkuses olema saab. Kui „nokk” sai valmis, siis seisin mitu nädalat igal hommikul selle ees ja mõtlesin: nii armas väike nokk, kas sellepärast oligi nii palju jama? Maja lahendusele seisid ju tugevalt vastu kohalikud ja Eesti muinsuskaitse aktivistid. Tartu ülikool sai selle maja eest muinsuskaitse seltsi karuteene medali, mis antakse pärandi suurimatele rikkujatele. Aastaid kuulsin ja lugesin lehest, et meie Narva sõpruskond on selle majaga vanalinna ära rikkunud. Minu meelest juhtus see küll 1944. aasta kevadel … Tugev vastasseis sundis aga pingutama: iga väiksemgi teema tuli läbi mõelda ja lahti seletada.

Millised olid kõige raskemad, millised kõige emotsionaalsemad hetked maja ehitamise juures?

Lõpp oli raske. Maja vastuvõtmine venis lõpuks ühe iluresti ja ühe ventilatsiooniseadme asukoha pärast. Eks viimasel hetkel olid kõik väga pinges. Rasked hetked on aga tänaseks ununenud, need on kompenseerinud üliõpilaste ja kolleegide rõõmus olek ja kolledži uus hingamine. Kõige emotsionaalsem hetk oli sarikapidu – seda vene keskkonnas ei tunta. Meie vene ehitajad ei sättinud valmis mitte tammepärga, vaid meisterdasid imevahva kolla-punase puurõnga, millel kiikus päkapikk. Oli väga narvalik sarikapidu.

Teine sügavalt meelde süüvinud hetk oli meie liblikakujulise sepisvärava paigaldamine – tegemist on neljast osast koosneva ja elektripuldi abil avaneva hiigelkäsitööga, sellel on 11 meistrit. Kuus meest tuli viimaseid osasid paigaldama ja ei uskunud vist isegi, et kõik klapib ja värav puldist tööle hakkab. Taustaks kostus vägev rock. Õhtul kell üksteist aga palusime, et vahetage muusika millegi venekeelse vastu, muidu astuvad kõrvalhruštšovka „tovarištšestvo” esindajad taas hommikul läbi. Vaikses ööpimeduses sai värav kokku ja läks käima ning öös säras 12 õnnelikku silma. Oli sügis 2012.

Kuidas töötas kolmnurk tellija-arhitekt-ehitaja?

Tegemist ei olnud suhtekolmnurga, vaid nelinurgaga – suurt rolli mängis ka sisearhitekt Hannes Praks. Tema „India”, „barokk” ja „kanala” – nende sõnadega ta ise maja iseloomustab – tegid sellest majast just sellise meie maja, nagu me seda näeme. Ma ei kasutanud asjatult sõna „suhe”. Minule kui ehituses uustulnukale oli vahest emotsioone liialt palju, aga eks arhitektid peavadki seisma oma loomingu eest, tellija peab püüdma asja koos hoida ning ehitaja peab tahtma ehitada maailma parimat maja. Suhtes, kus on nii palju erinevaid ootusi, on ikka pingeid. Selle maja puhul oli kõige mõistlikum suhteosanik ehitusfirma YIT, tema poisid, nagu ma ikka luban endale neid nimetada: Sven Rumm, Hellar Eerik ja Kristjan Lood.

Koostöö „meie arhitektidega”, nagu me Katrin Koovi, Siiri Vallnerit ja Indrek Peili nimetame, pole aga minu ainus kokkupuude Eesti arhitektidega. Mul on see rõõm, et minu lähedases sõpruskonnas on kolm Narva linnaarhitekti. Eelkõige Ülar Mark ja Peeter Tambu on minu õpetajad, just tänu neile tean ma veidi, mis on hea arhitektuur, mõistan seda ja tunnen arhitekti hella hinge. Pean arhitektidest, eriti meie arhitektide tööst väga lugu. Kui aga mõni tulevane tellija huvitub, kuidas saada arhitektidega ehituse ajal läbi, siis on mul mõni salaretsept, millest võin rääkida eravestluses.

Kuidas kohalikud on maja vastu võtnud? Milline koht on sel Narvas täna?

Narva kolledži hoone on Euroopa maja. Kes Narvat hästi teavad, siis see on pigem nõukogude aega taga igatsev linn, moodustab nagu omaette riigi – ei ole ei Eesti ega Venemaa. Venemaalt tulijatele on Narva venekeelne Euroopa. Kolledži hoonel on linnas täiesti eriline koht, selles linnas ei ole paarikümne aasta jooksul midagi erilist ehitatud. Meie maja on justkui ilmutus. See ei ole üle pakutud: iga kord, kui ma maja juurest jalgsi üle Raekoja platsi lahkun, näen ma vähemalt kahte inimest, turisti või kohalikku, kes teevad majast fotot. Rahva arvamuse kohaselt oli kolledži hoone rajamine ka linna eelmise aasta sündmus.

Minul endal tekkis arusaam, et meie maja on Euroopa võrdkuju Narvas. See jõudis minuni ühel arhitektide üritusel, arhitektuuri välkloengul, mis peeti siin: huvitavad ettekanded, avatud meeleolu, Tallinna ja Tartu ning Narva inimesed üheskoos. See ei ole Narva argipäev.

Narvakate suhtumist tuleks neilt endilt küsida, mina olen vaid üks 58000st elanikust selles keerulises, aga mulle imearmsas linnas. Aga nagu juba ütlesin, Narva küsitluse kohaselt on selle maja ehitamine 2012. aasta Narva sündmus. Inimesed hääletavad jalgadega: meie üritustel, olgu see lastevanemate akadeemia, kontsert, teaduste akadeemia infopäev või mõni koolitus, ei saa kurta külastajate vähesust. Juba aastaid tagasi ütles Tiit Vähi vastuseks minu vaiksele küsimusele mida Narvaga teha: Narva tuleb rajada üks maja, kus on suurte tähtedega peale kirjutanud „Euroopa”. Suuri tähti ei ole, aga maja on.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming