Tõendeid perifeeria tähtsusest

Perifeeria varjatud potentsiaal avaneb näitusel tugeva minimalistliku installatsiooni kaudu, paradoksaalselt on see välja kasvanud hoopis vastupidise iseloomuga ruumist.

KATRIN KOOV

Paco Ulmani näitus „Heitmaa“ Eesti Arhitektuurimuuseumis kuni 25. III. Kuraator Carl-Dag Lige.

Arhitekt Paco Ulman on teinud väga hea näituse. Esiteks annab see palju mõtteainet ja tõlgendusvõimalusi ning teiseks pakub installatsioon kuklakarvu tõstva ruumielamuse. Võib-olla isegi selles järjekorras, et kõigepealt ruum ja seejärel pildid. Sellist vaikset, mõtlikku, aga sügavalt mõjuvat ruumimuutust pole soolalaos tükil ajal ette tulnud. Ulmani loodud ruum on mõjus ja ootamatu, aga mitte kriipsugi pealetükkiv või edvistav. See räägib hea arhitektuuri erilisest omadusest viidata koha potentsiaalile, mida ei pruugi esmapilgul märgata, ning teisest küljest oskusest kõnetada vaatajat rahulikult, ilma liigsete efektideta – raputada järk-järgult, peaaegu märkamatult, aga see-eest põhjalikult. Eriti äratab asja juures huvi see, et selge ja puhas näituse­arhitektuur on välja settinud segaste servaalade uuringutest ja toonud esile perifeeriasse peidetud jõu.

Selline ruumimuutus arhitektuurimuuseumi suures saalis ei oleks saanud tekkida tühjale kohale, igal juhul tuleb seda vaadata terviklikult koos väljapandud fotodega. Need räägivad linna alateadvusest, teadvustamata ääre- ja vahealadest, niisamuti on soolalaos esimest korda kasutusele võetud vaheala ehk õhuruum, mis ulatub läbi kahe korruse kuni katuseni. Lai avar saal on metamorfoosi käigus muutunud kitsaks ja kõrgeks galeriiks, kus ümbritsev ruum on kaotanud oma tähtsuse ja saanud ise perifeeriaks. Siin on veel üks oluline muutus, mida muuseumi kontrollitud keskkonnas väga harva näha saab – katuseakendest voogab päikesevalgust. See loob omamoodi pühakojaefekti. Ootamatut paralleeli võimendab ka liikumine mööda treppi ülespoole, pimedusest valgusesse. Esmapilgul tundub see isegi sobimatu paralleelina, aga kui veidi edasi mõelda, siis on religioon täiesti asjakohane võrdlus. Näitus räägib muu hulgas inimese üksindusest siin maailmas, tema võõrandumisest nii loodusest kui ka üksteisest, kuid samal ajal püüdlustest kusagile pärale jõuda, rändamisest enese- ja tõeotsingutel.

Näitus tuletas mulle meelde hiljuti nähtud Andrei Zvjagintsevi filmi „Armastuseta“. Sealne tegevus toimub suures osas „Heitmaa“-sarnastes anonüümsetes paikades, ebamäärastel vahealadel suurlinnas ja selle ümber, kus tegelik peategelane on metsik, võimas ja ükskõikne loodus ning kõrvaltegelased väikesed inimesed oma traagiliste elude ja armastuseotsingutega. Võsastunud loodus on võimas metafoor eksinud inimeste sisemaastike kirjeldamisel. Filmi autor on jälginud inimeste tegevust dokumentaalfilmi võtmes distantsilt, ise sündmustesse sekkumata, samamoodi jälgib ka Paco Ulman inimesi maastikul distantsilt, neid endid näitamata, registreerides aga dokumentalisti rangusega nende tegevuse jälgi. Fotodele püütud detailide abil hakkab kujutlusvõime tööle ja tühermaadest saavad tähendusrikkad paigad.

Lai avar saal on metamorfoosi käigus muutunud kitsaks ja kõrgeks galeriiks, kus ümbritsev ruum on kaotanud oma tähtsuse ja saanud ise perifeeriaks. Katuseakendest voogav päikesevalgus loob omamoodi pühakojaefekti.

Paco Ulman

Soov tühi ruum kodustada on sügavalt inimlik. Piltidelt võib selle kohta leida hulgaliselt näiteid: lõkkease jõekaldal, grillahi keset heinamaad, lemmiklooma matmispaik metsa all jne. Palju jälgi ja radu. Pilt muutub veelgi kirjumaks, kui lisada inimtegevusele teiste liikide elutegevuse jälgi. Sellistest paikadest võib vabalt leida ka rebaste õhtusöögi jäänuseid, kitsede magamisasemeid, kobraste ehitusplatse, sipelgapesi, hiireurge jne. Piirialad on sageli kõige elurikkamad paigad, kus ristuvad eri liikide rajad. Aga Ulman ei ole siiski loodusfotograaf, teda huvitab peamiselt linnaruum ja linnaelu. Kogu see vahepealne ruum tema piltidel on natuke kummaline ja nihkes. Selles on nii poeesiat kui huumorit, mille märkamine ja jäädvustamine eeldab tundlikkust. Kummastavat meeleolu aitab süvendada ka Tanel Paliale ja Holger Looduse loodud helitaust, millest võib aimata küll tuttavlikke helisid, kuid mis kokkusulatatuna mõjub voogava-undava mürana.

Peale ruumi kõneleb näitus ka ajast. Aeg kulgeb siin omasoodu, nii nagu eespool mainitud filmis. Aastaajad vahelduvad, loodus tärkab, õitseb ja närbub – lõputus korduses. Aeg on ükskõikne ja halastamatu inimeste heitluste ja püüdluste suhtes. „Heitmaa“ fotodel kujutatud maastikel tundub aeg kulgevat palju aeglasemalt kui mujal. Võib koguni öelda, et aeg on seisma pandud. Midagi ei juhtu. Fotole on salvestatud igavesti kestev hetk. Aga muidugi on see illusioon. Isegi näitusesaalis ei saa aega peatada. Küll aga võib minna ja ise järele proovida, kogeda neis aeglustatud paikades aega, mis asub väljaspool linnakeskkonna kiirendit. Sealne aegruum võib tunduda isegi ärritavalt igav ja tüütu, sest ei paku igal sammul uusi stiimuleid. Suhtlemine sellise keskkonnaga nõuab harjumatut pingutust, keskendumist, teravdatud tähelepanu ja sisseelamist nii kehaliselt kui ka vaimselt. Vastutasuks pakutakse aga võimalust ümbritsevat sügavamalt kogeda ja teravamalt tajuda, rohkem näha ja (taas)avastada, samuti nähtut-kogetut analüüsida ja lõpuks enesele midagi olulist välja setitada.

Püüdsin näituselt leida kaadreid, kus ei oleks näha inimese jälgi, ja üllatuslikult leidsingi, koguni kolm fotot. Mõtlesin: nii tihedasse võssa satuvad küll ainult orienteerujad ja Paco-taolised uitajad. Selline metsik maastik on suurepärane koht äraeksimiseks ja seega tulvil kõikvõimalikke väikseid avastusi. Kogu näitus on mulle südantsoojendav ja tähenduslik, sest tunnen ära palju tuttavaid (või tuttavlikke) kohti, kuhu olen sattunud mõnel rännakul, tervisejooksul või orienteerumispäevakul. Sellised retked ebamäärastesse paikadesse on ilmselt paljudele otsivatele hingedele eluliselt vajalikud. Huvitaval kombel eriti sageli just arhitektidele, kes iga päev tegelevad väga konkreetselt piiritletud ruumiga. Võib-olla on see omamoodi tasakaalumehhanism, soov kogeda ruumiskaala teist otsa, hajusat arhitektuurivaba ruumi, et paremini mõista tervikut. Või aidata defineerida ruumi ennast – seda kasutatavat, kuid käega katsumatut tühjust, mis jääb seinte, põrandate ja lagede (või maa ja taeva) vahele. Kumb on siis kese ja kumb perifeeria? Kummast on rohkem kasu? Kas saab neid üldse teineteisest lahutada?

Sõna „heitmaa“ on oluline osa näituse tervikust ja ühtlasi veel üks tõend perifeeria loomingulisest potentsiaalist. Selle sõna on Ulman ise oma otsingute käigus tuletanud ja minu arvates on see üks viimase aja põnevamaid sõnaleide – nii ilus ja hämmastavalt loomulik, nagu oleks kogu aeg olemas ja kasutusel olnud. Kui sünonüümid „jäätmaa“ ja „tühermaa“ on pigem negatiivse varjundiga, siis „heitmaa“ kõlab ülevamalt ja avaramalt. Näiteks võib seda tõlgendada õhkuheitmise või lendutõusmisena. Näituse külastajale on igatahes õhku heidetud mõnusalt palju võimalikke mõtte- ja teeotsi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht