Töö ei räägi alati iseenda eest

Taevo Gans: „Interjööri peetakse ajutiseks nähtuseks. Pidev uue otsimine on meile kultuuriliselt omane, kuid uus tuleb iga generatsiooniga niigi.“

Andrea Tamm

Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemia pälvisid sel aastal Helle ja Taevo Gans, kes peavad sisearhitektuuris kõige olulisemaks ruumi terviklikkust.

Piia Ruber

Kultuurkapitali elutööpreemiaga pärjatud sisearhitektid Helle ja Taevo Gans on 1960. aastate keskpaigast märkimisväärselt panustanud Eesti sisearhitektuuri ja tootedisaini kujunemisse. Kõige olulisemaks on nad pidanud ruumi terviklikkust ja seda, et nende looming lülituks peenetundeliselt keskkonda ja konteksti. Ganside käe all on valminud Viru hotelli restorani ja banketisaali sisearhitektuuri lahendus (1970), Ranna sovhoosi (1976), Eesti NSV Ministrite Nõukogu Valgeranna (1980) ja Narva-Jõesuu puhkehoone (1981), Eesti Panga vahehoone interjöör (1998), kuid ka mitmed omaaegsed üleliidulised näitusekujundused. Tänapäevani on sisearhitektidest paar aktiivne erialaliidus ja panustab nii selle juhatuse kui ka nõukoja tegevusse.

Kui vaatate praegu tagasi oma karjäärile, siis milliseid aastaid peate kõige kuldsemateks?

Helle Gans: Mina pean oma elu kõige kuldsemaks EKE projektis töötamise aega. Olin seal 1967. aastast, kokku kümme aastat, ja sain hea kooli: nägin praktikas, kuidas sisearhitektuur arhitektuuriga sümbioosi moodustab. Koostöö tollaste noorte arhitektidega nagu Toomas Rein, Vilen Künnapu, Harri Šein ja Ell Väärtnõu oli tohutult huvitav. Põnevamate projektidena toon siin välja näiteks Pärlselja pioneerilaagri (arhitekt Ell Väärtnõu), mis oli üks minu esimesi projekte, ja Tsooru kolhoosikeskuse (arhitekt Toomas Rein). Selle interjöör on kahjuks praeguseks peaaegu täielikult hävinud.

Paralleelselt erialase tööga panustasin ka „Ruumi ja vormi“ näitustesse (I näitus 1969. aastal). Need olid kui vahepala, mis tuulutas tavapärasest sisearhitekti tööst. „Ruumi ja vormiga“ sain end täiesti välja elada, sest näituse realiseeris ARSi meistrite kollektiiv, kes teostas ka meie kõige pöörasemad fantaasiad.

Taevo Gans: EKE projektis töötamine oli tõesti põnev ja kaunis aeg, kui õppisime peale arhitektide koostööd tegema ka inseneridega. Kui EKE projektis alustasime, olime alles noored, 30. aastates vähese kogemusega sisearhitektid. Me kasvasime koos EKE projektiga, alustasime väiksematest hoonetest ja liikusime aina suuremate ja suuremate ehitisteni. Nii saime järk-järgult kogemusi aina keerukamate projektidega ja töötasime koos omaealiste andekate arhitektidega.

Erakordselt põnev oli ka ARSi aeg. Projekteerisime ja ehitasime mitu rahvusvahelist väljapanekut: İzmiris, Thessaloníkis, Brüsselis, Tōkyōs, Venezuelas, 1974. aasta EXPO USAs (koos Mait Summatavetiga) ja Sojuz-Apollo ühislennu keskuse ruumid Tähelinnas. ARSis kavandasime ja ehitasime välja ENSV Ministrite Nõukogu puhkehoonete interjööri Valgerannas ja Narva-Jõesuus. ARS kindlustas ideaalse teostuse, neil oli tehniline võimekus ning meisterlikud töötajad.

Arhitekti ja sisearhitekti koostöö on terviklikult projekteeritud hoone puhul esmatähtis. Kus lõpeb arhitektuur ja algab sisearhitektuur?

Taevo Gans: Sisearhitektuur algab juba enne hoonesse sisenemist, õues, edasi kulgeb see ruumist ruumi ning moodustab terviku. Oleme projekteerinud väikevorme, valgustust ja mööblit ka terrassidele. Ääretult oluline on ruumi psüühiline mõju, mis koosneb paljudest komponentidest, nagu proportsioon, mööbli valik ja valgustus. Väljastpoolt mõjutavad maja ilmet näiteks ka kardinad, see, kas valgus ruumis särab või on tuhm, milline on välisuks ja kuidas see sulandub fassaadiga. Osaliselt tungime küll maastikuarhitektide kapsaaeda, aga eramuprojekti puhul tuleb sageli kujundada ka aed, kõnniteed ning valida materjalid. Minu meelest on kõige olulisem siiski terviku tunnetamine. Tulemus võib olla vähem või rohkem atraktiivne, kuid see peab olema kompaktne ja veenev.

Kas valdkondade piiritlemine on üldse vajalik?

Taevo Gans: Kui piir sisearhitektuuri ja arhitektuuri vahel on hoones tajutav, siis viitab see ebakõlale. Muidugi on võimalik, et arhitektuur on väga neutraalne ja tagasihoidlik ning sisearhitektuur mõjub eristumise tõttu positiivselt. Kui arhitektuur on aga juba iseenesest väga silmapaistev, siis peaks sisearhitekt selle voorusi tajuma ning looma arhitektuuri toetava lahenduse.

Helle Gans: Sisearhitekt loob elamuse. Interjööri kontseptsioon lähtub ennekõike arhitektuurist. Arhitekt loob ruumi, sisearhitektuur toob ruumi rütmi mööbli, valguse, värvi ja liikumiste abil.

Olete praeguseks aktiivsest erialasest tööst tagasi tõmbunud, kuid teie loodud sisearhitektuuri büroo Stuudio Gadis tegutseb endiselt. Kuivõrd tagas projektide edukuse töö tandemina?

Taevo Gans: Pigem tegime projektidega tööd omaette, kuid töö algas alati ühise aruteluga. Hellega kahasse oleme projekteerinud näiteks Pärnu Tervise sanatooriumi ja ka Tallinna näidislinnuvabriku interjööri, mille eest anti meile erialapreemia. Helle kavandas interjööri, mõtles läbi värvilahenduse ja materjalid, mina kavandasin mööbli. Nii oli sageli. Eks me ole kõike proovinud, kuid ratsionaalsem on töötada üksinda.

Stuudio Gadise asutasime 1990. aastal ning toona oli see üks esimesi sisearhitektuuri erafirmasid. Meil töötasid ka assistendid: meie mõtlesime projekti kõik aspektid läbi, visandasime need käsitsi üles ning andsime projektid edasi tehnikutele, kes tegid arvutijoonised. Arvutis hakkasime projekteerima 1990. aastate teises pooles. Meie stuudios on kõige rohkem olnud kümme töötajat. Pärast kriisiaega, 2008. ja 2009. aastal, kui loobuti 80% tellimustest, tõmbusime tööst tagasi. Täna juhib bürood meie tütar Riia Oja, samuti sisearhitekt.

Helle Gans: Ka ühiste projektide puhul jaotasime töö osadeks: üks tegi kohviku, teine numbritubade kujunduse, mööbel omakorda kasvas välja ruumist, koos moodustasid need detailid terviku. Tervise sanatooriumi sisearhitektuuriga olime seotud kaua, üle 40 aasta. Nüüd töötab selle kallal juba Riia.

Kuidas suhtute sisearhitektuuri ajalikkusesse ja trendidesse: mil määral peab ruum olema pidevas muutumises, mil määral jääma oma aega peegeldama?

Taevo Gans: See on mentaliteedi küsimus: praegu suhtutaksegi interjööri kui ajutisse nähtusesse. Näiteks viie aasta eest valminud avaliku ruumi interjööri peetakse juba aegunuks ning arvatakse, et see vajaks justkui uuendamist. Mõnes mõttes on see õige, aga on kahju, et aja märke jääb sisearhitektuuris nii vähe järele. Olen tähele pannud, et kui põlvkonnad vahetuvad umbes 25aastase intervalliga, siis interjööride puhul on see tihedam: maitse muutub suhteliselt kiiresti, lausa viie kuni kümne aastaga. Tundub, et kultuurikiht on seetõttu üsna õhuke – meil on lühiajaline kultuurimälu. Mäletan oma noorusajast, 1960. aastatest, hullumeelset eestiaegse mööbli hävitamise perioodi, kuigi mööbel oli iseenesest palju parema kvaliteediga kui hilisem saepuruplaadist ja puitkilbist toodang.

Pealegi on tänapäevased materjalid juba loomult lühiajalised, vastupidavaid ja kvaliteetseid materjale kasutatakse aina vähem. Põrandate puhul kasutatakse viimasel ajal taas selliseid väärikaid materjale nagu graniit või puit, sama põhimõtet võiks kasutada ka mööbli tootmisel: teha kvaliteetmööblit, mis ei peaks vastu mitte viis või kümme, vaid vähemalt paarkümmend aastat. See pidev uue otsimine on meile kultuuriliselt omane, kuid uus tuleb iga generatsiooniga niigi.

Helle Gans: Minu meelest on paratamatu, et ruumid meie ümber pidevalt muutuvad. On interjööre, mis võiksid puutumata jääda, kuid lõppude lõpuks on see siiski omaniku ja tellija, parimal juhul muinsuskaitse otsustada.

Sisearhitekti töös on oluline nii oma ideede müümine kui ka kliendi mõistmine. Kas tunnete, et aastakümneid kestnud töö on teis arendanud ka psühholoogi oskusi?

Helle Gans: Sisearhitekt on tõesti kohati ka psühholoog. Tellija soovid tuleb ära kuulata ning leida ühine nägemus. Mulle meenub küll paar juhtumit, kui tellija ideed olid vastuvõetamatud ning pidin tööst loobuma. Kui rääkida eramajadest, siis tuleb see tasakaal ikkagi leida, sest inimene teab ise, millises kodus ta elada tahab. Mis puutub esteetikasse, siis minu meelest loodab tellija tervikliku tulemuse osas ikkagi sisearhitekti peale. Minul on tellijatega vedanud ja me oleme enamasti ühise keele leidnud.

Taevo Gans: Meie noorusajal oli puudu ideede selgitamise oskusest, praegune noorte sisearhitektide generatsioon oskab seda see-eest hästi. Töö ei räägi alati iseenda eest, sest tellija ei pruugi osata lugeda sisearhitekti mõttekäiku. Lausa psühholoog ei pea olema, aga tellija nõudmisi peab järgima ja tajuma, peab aru saama, kui põhjendatud need on ja kui kaugele on sisearhitektil oma ideedega võimalik minna. Mina olen küll mõnest pakkumisest loobunud, kui individuaalmaja tellijal on liiga jabur idee ja ta eeldab, et sisearhitekt on lihtsalt tema hullumeelsete soovide täitja. Sisearhitekt peab arvestama sellega, kui tellijal on põhjendatud erisuhe mingisse materjali või vormi, ning tellija võiks omakorda aru saada, mis suunas liigub sisearhitekti mõte.

Olete mõlemad aktiivselt seotud erialaliiduga. Kuidas on teie hinnangul sisearhitektuuri eriala viimastel aastakümnetel arenenud?

Taevo Gans: Mulle meeldib meie eriala stabiilsus. Mul on väga hea meel, et sisearhitektide liidul on nüüdisaegne loomeliidu struktuur ning seda paljuski tänu uuele juhatusele. Hoitakse neutraalset joont ning erimeelsustest hoolimata liidu liikmete töid väga ei kritiseerita, erimeelsustesse suhtutakse tolerantselt. Esindatud on kõikide generatsioonide sisearhitektid, ka üliõpilased. Ühised üritused koos arhitektide liiduga – neid korraldatakse aina tihedamini – on koostöö arendamiseks äärmiselt vajalikud. Praegused igasuvised ruumiprobleemide arutelud ja arhitektuurist rääkimine on eriala mõtestamiseks üleüldse väga oluline.

Kui vaadata erialaliidu aastapreemiat saama nomineeritute nimekirja, siis objekte on palju ja üldjuhul on need väga heal tasemel. Sisearhitektuuri tähendus on ühiskonnas kasvanud: sisearhitektid saavad palju tellimusi ning eriala peetakse vajalikuks.

Helle Gans: Urmo ja Tüüne-Kristin Vaikla on teinud tõesti suurepärast tööd: korraldanud loenguid ja sümpoosione ning viinud liidu tegevuse rahvusvahelisele tasemele.

Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakond on viimastel aastatel väga palju pildil olnud eriala piire nihutavate projektidega. Kuidas suhtute uutesse tuultesse sisearhitektuuri õpetamises Hannes Praksi juhtimisel?

Helle Gans: Veidi kahju on sellest, et üliõpilased ei saa enam niivõrd konkreetset erialast kogemust. Väike hirm on sees, kas üliõpilased end pärast kooli lõppu arhitektuuribüroos ikka tõestada suudavad. Sisearhitektil on aga tänapäeval palju suurem loominguvabadus kui meie noorusajal ja see on tõesti kadestamisväärne.

Taevo Gans: Mulle tundub, et äsja eriala omandanud sisearhitektil on ikkagi kasulikum asuda tööle väljakujunenud büroosse. Mina näiteks olen väga tänulik, et sain omal ajal võimaluse töötada koos Vello Asi, Väino Tamme ja Bruno Tombergiga. Ja mitte ainult oma ala professionaalid, vaid kogu bürookeskkond kujundab noort sisearhitekti.

Sisearhitektuuri kateedrit on juhtinud väga erinevad professorid, kuid minu meelest on see positiivne. Toivo Raidmets oli järjepidevuse kandja ja eks järjepidevus ole erialaõppes väga vajalik, kuid ka praegu osakonnaga seotud atraktiivsed sündmused on olulised. Vähemolulised pole aga ka tehnilised oskused ja nende õpetamine.

Kuidas hindate Eesti sisearhitektide viimase aja taset?

Taevo Gans: Mina hindan väga kõrgelt Pille Lausmäe loomingut. Tema projekteeritud interjöörid on suurepärased tervikud ja tal on imeline värvitunnetus. Väga tugevad on ka Urmo ja Tüüne-Kristin Vaikla, Tarmo Piirmets, Tiiu Truus, Jan Skolimowski ja Eero Jürgenson, vanema põlvkonna sisearhitektidest on edukad Maile Grünberg, Mait Summatavet, Aulo Padar, Juta Lember, Ivi-Els Schneider jt.

Neil sisearhitektidel on muidugi ka väga erinev stiil: kui Maile Grünbergi looming on ülemeelik ja kirev ning mõni detail võib küsitav olla, siis Pille Lausmäe looming on alati väga väljapeetud. Eks ruum ole alati ka sisearhitekti nägu. Igal aastal kerkib esile uusi andekaid sisearhitekte. Parim viis uute interjööridega tutvumiseks on sirvida igal aastal sisearhitektide liidu väljaannet „Ruumipilt“.

Helle Gans: Viimasel ajal valminud muuseumid on tõeliselt heal tasemel, alates vesilennukite angaarist kuni Tartu ülikooli muuseumideni välja. Üks uhkem kui teine, seejuures ei puudu ruumidest mängulisus. Muuseumide projekteerimine on väga keerukas ülesanne.

Millised elemendid iseloomustavad Eesti ruumi ja disaini?

Taevo Gans: Väljapeetus. Mäletan, et ka meie professorite Vello Asi ja Väino Tamme interjöörid olid ratsionaalsed: viimse detailini läbi mõeldud, ei midagi liigset. Võtkem näiteks Tuljaku restoran, lillepaviljoni baar või Kurtna linnukasvatuse katsejaam – kõik need on ehtsa minimalistliku ja väljapeetud sisearhitektuuri näited. Ratsionaalsus, liigse dekoori puudumine on rehielamust saati meile iseloomulik. Minimalism on mulle endalegi südamelähedane.

Helle Gans: Lisan veel ka värviga ümberkäimise. Eestlase värvitunnetus on minu meelest väga peenetundeline. Värviga saab ruumis luua rütmi ja elamust.

Sisearhitektuuril on teie elus oluline roll, kuid kas suudate oma eriala vahel ka ära unustada või vaatate ruumi alati kriitilise pilguga?

Helle ja Taevo Gans: Ei saa erialast välja, ümbritsevat ruumi vaatame alati uudishimuga, mõnel juhul ka kriitiliselt.

Helle Gans: Ruumi sisenedes täheldan ikka üldmuljet ning siis lööb eriala välja ning silma hakkavad arhitektuuridetailid.

Taevo Gans: Esimese asjana jääb silma, kas ruumielemendid räägivad kõik ühte keelt. Detailid ei tohi häirida. Kui need negatiivses mõttes silma hakkavad, siis ei ole suudetud luua terviklikku interjööri.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming