Trepi tänavast ja Nõelasilmast

Jaan Tamm

9. märtsil möödus 68 aastat Tallinna linna XX sajandil tabanud suurimast katastroofist – Nõukogude lennuväe korraldatud õhurünnakust, mille peamine sihtmärk oli elurajoonid. Rängalt sai kannatada üks Tallinna hansaperioodi pärlitest Harju tänav seda ümbritsevate kvartalitega. Süttis ka Niguliste kirik ja palju teisi vanalinna hooneid. Kahes rünnakulaines hävis kokku 1549 hoonet ning 3350 sai kahjustada. Ligi 20 000 elanikku jäi ilma oma kodust. Rünnaku tagajärjel hukkus 554 Eesti kodanikku, neile lisandus veel 50 Saksa sõdurit ning 121 Nõukogude sõjavangi. 1989. aastal alustas Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS) 1944. aasta 9. märtsi suurpommitamise ohvrite mälestamist hingepalvega nende kesksel matmispaigal Aleksander Nevski kalmistul, mälestusüritusega Niguliste kirikus ning küünalde süütamisega kiriku ümbruses Harju tänava haljasalal ja seda ümbritsevatel müüridel. Samuti helisesid kurva sündmuse mälestuseks vanalinna kirikukellad. Lisaks kalmistule paigaldatavale hukkunud kaaskodanike hauamonumendile on EMS alates 1992. aastast taotlenud ka Vana-Posti tänava pikenduseks olnud Trepi tänava rusudest puhastamist ja selle külgmüüride ehk tänavaseinte konserveerimist koos siia nii lõuna- kui põhjaküljelt avanenud ukse- ja aknaavade eksponeerimisega. Arhitekt Raul Vaiksoo kavandas ka mälestusrajatise põhilise aktsendi Nõelasilma taastamise (vt Jaan Tamm, „Ruins in the Histric City.Rmt: Alternatiivid ajaloolisele rekonstruktsioonile UNESCO maailmapärandi linnades.” Tallinn 2002, UNESCO ERK väljaanne) Trepi tänava ja Niguliste kirikut sajandeid ümbritsenud kalmistu vahelise värava ehk Nõelasilma alusmüürid, sillutised ning trepiastmed olid paljandunud esmakordselt juba arheoloogiliste kaevamiste käigus 1979. aastal. Kahjuks ei olnud varasematel aastatel linnal võimalusi realiseerida kõike kavandatut. Nii jõuti alles 2004. aastal mälestusehitise rajamiseni Aleksander Nevski kalmistul. 2007. aastal, pärast linna korraldatud rahvaküsitlust Harju tänava saatuse teemal, alustati aga Harju tänav 36-46 kinnistumüüride uuesti katmise ja haljasala taastamisega. Oli ju viimane koos Niguliste kirikuga meenutus traagilistest 1944. aasta sündmustest, aga ka mälestusmärk Tallinna elanike ühistegevusele 1940. aastate teisel poolel, mil likvideeriti Nõukogude armee purustuse jäljed. Selle aasta märtsipommitamise mälestuspäeva raamidesse mahtus ka seda kurba päeva ning sellele järgnenud Harju tänava muutusi meenutavate pilditahvlite (tellija Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, teostaja OÜ Mari Kadanik) avamine Harju tänavat rekonstrueeritud haljasalast (autorid Ülle ja Urmas Grišakov) eraldaval tugimüüril.

Kuivõrd tähtsaks tollased Eesti okupeerinud nõukogulikud võimud pidasid enda tekitatud purustusjälgede võimalikult kiiret peitmist, näitab EK(b)P Keskkomitee büroo 1944. aasta 11. oktoobri (seega kõigest üheksateist päeva pärast Tallinna hõivamist selle hävitanud punavägede poolt) istungil arutatu. Nimelt kohustati seal EN SV Rahvakomissaride Nõukogu lisaks muudele tegemistele koostama nimekirjad nendest objektidest, mis kuuluvad lammutamisele. Ning veel kolm päeva anti aega vastava määruse koostamiseks, millega kohustati kogu Tallinna elanikkonda, asutusi, ettevõtteid ja organisatsioone võtma osa Tallinna taastamistöödest. Sellele korraldusele vastavalt tuli kõigil Tallinna elanikel (mehed 16–60, naised 16–55 eluaastat) töötada mitte vähem kui 15–25 tundi kuus sõltuvalt päeva pikkusest eri kuudel. Ettevõtetele seati kohustus tagada sellele tegevusele transport, tehnika ja tööriistad, korrastamistöödest osavõtjatele seati sisse aga erilised tööraamatud. Tollal Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitusteaduskonnas õppinud tuttav rääkis, et nad ei saanud instituudis teatud arvestusigi sooritatud, kui neil ei olnud ette näidata sedasama tööraamatut ette nähtud tundide arvuga.

Lisaks praegu vaidluse all olevale haljasalale, mis hõlmas ka Trepi tänavat ja Nõelasilma vanalinna 37. kvartalis, kujundati samalaadne haljasala samadest korraldustest lähtuvalt ka praeguse Kirjanike Maja kohale. See likvideeriti alles maja rajamise käigus 1958. aastal. Vilde monument ja seda ümbritsev skväär pärineb Eduard Vilde 100. sünniaastapäeva tähistamise ajajärgust 1965. aastal.

Trepi tänava pommitusrusude eemaldamine ning üle 60 aasta suletud olnud ajaloolise linnaruumi taasavamine Harju tänava ja kunagise Niguliste kalmistu vahel teenis eelkõige muinsuskaitselist ja memoriaalset eesmärki: anda linnale, linnakodanikele ning Tallinna kui maailmapärandi nimistusse kuuluvat linna külastavatele turistidele tagasi killuke neilt pommirünnakuga jõhkralt ära võetud hansalinna miljööst. Trepi tänava (ehk avaliku linnaruumi) avamise käigus paljandunud ja konserveeritud müürid on ka viimasteks tummadeks tunnistajateks Tallinna vanalinna 1944. aastal tabanud kultuurigenotsiidist. See oli ka üheks teemaks 2002. aastal Tallinnas toimunud UNESCO ja Maailmapärandi Komitee organiseeritud rahvusvahelisel konverentsil.

Eesti Muinsuskaitse Selts on veendumusel, et linnaruumi taasavamine teenis juba nimetatud rahvaküsitlusel tuhandete linnakodanike poolt väljendatud avalikku huvi. Selle realiseerimise käigus tuli aga mööda Trepi tänavat liiklevatele inimestele tagada ka turvalisus, mida ka tehti kohati kahe meetri kõrguselt säilinud Harju tn 30 põhjamüüri muinsuskaitselist metoodikat järgiva konserveerimisega.

Mitmesugused vanalinna 37. kvartali hoonestuse tervikliku või siis osalise taastamise kavad ei ole meeles mõlkunud mitte ainult kinnisvarafirmal Uranos ega selle omanikul Heino Viigil. Jättes kõrvale 1980ndate lõpus kooskõlastusküpseks saanud arhitektide Peep Jänese ja Rein Kersteni kunstikeskuse projekti (selle käigus kaevasidki arheoloogid välja Harju tn 36–46 asunud kinnistute alusmüürid), tuleks eelkõige meenutada norralasi, kes 1996. aastal siia Radissoni hotelli ehitada soovisid ja ostsid selleks kokku kinnistuid aadressidel Harju 32–46. Kuid ka nende ind vaibus pärast paari vestlust muinsuskaitseametis, kus arendajatele sai selgeks, et kallimaks ja ajaliselt palju pikemaks kui hoonete ehitamine läheb kvartali funktsioneerimise tarbeks vajalike kommunikatsioonide rajamine (eraldi alajaam, veevarustus, kanalisatsioon jm vajalikud taristuelemendid) ning sellele kõigele eelnevad arheoloogilised kaevamised mitte ainult 37. kvartalis, vaid ka sadadesse meetritesse ulatuvate ja vanalinna kaitsealale jäävate trasside alal väljaspool kvartalit. Olgu lisatud, et Harju tänava kinnistuid ei tagastatud omanikele mitte täpselt krundipiire järgides, vaid Harju tänava poolses küljes kunagise haljasala tugimüüriga arvestades. Selle tulemusena ongi osa Niguliste kiriku poolsest kõnniteest reformimata riigimaa, mille piire igaüks võib tuvastada ümbritsevast tumedama siksakiliselt kulgeva kattekivi järgi.

Eks lähtuti Tallinna linnavalitsuse otsuses siin hoonestust mitte taastada ja rekonstrueerida haljasala talupoja tarkusest: väljaspool kvartalit tehtavad tööd, mis tuleb selle elu- ja ärikeskkonnana funktsioneerimiseks teha, on protsentuaalselt liiga kallid ja aeganõudvad.

Kultuuriväärtuste ameti finantseerimisel taastati Trepi tänava ja Nõelasilma avamisega ajalooline linnaruum, aga peale selle osaliselt ka tänavat kahelt küljelt palistanud tänavasein. Seejuures kuulus lõunapoolne sein siinse kinnistu omandanud OÜ Uranosele. Tõenäoliselt ei meeldinud selle omanikule, et kukkus läbi tema äriplaan müüa kinnistu linnale ja seeläbi kopsakas vaheltkasu lõigata, ning algas aastaid kestnud kohtujada. 2010. aastal jättis maakohus maaomaniku hagi rahuldamata. 2011. aastal jättis ka ringkonnakohus tehtud otsuse jõusse. Sellele järgnes aga kaebus riigikohtusse, kes suunas asja tagasi ringkonnakohtusse ning 9. veebruaril otsustas ringkonnakohus, et Trepi tänava OÜ Uranosele kuuluva osaliselt säilinud tänavaseina peale rajatud uus seinaosa tuleb lammutada.

Kuna Tallinna vanalinn on alates 1997. aastast ka maailmapärandi nimistus, siis on otstarbekas enne võimalikku Trepi tänaval kõndivate inimeste turvalisuse tagamiseks konserveeritud ja osaliselt uuesti ehitatud tänavaseina lammutamist nõudva kohtuotsuse langetamist taotleda ka rahvusvaheline ekspertiis UNESCO ekspertorganisatsioonilt ICOMOS, mille liige on Eesti 1992. aastast. Vanalinna puudutavaid analüüse on tehtud varemgi, näiteks 1998. aastal seoses Vanalinna Stuudio kavandamisega Sauna tänavale, Tallinna vanalinna arengukavaga jm. Ka praegu on Pariisis ekspertiisis Tallinna uue linnavalitsuse hoone, mis on kavandatud vanalinna kaitsealale Kultuurikatla kõrval.

Kuna kohapeal võib otsustajatel nappida vastavat oskusteavet, siis võiks tutvumine analoogsete probleemide ja nende lahendustega teistes maailmapärandi nimistu linnades tuua vaid kasu. Me keegi ju ei taha, et korduks maailmapärandi nimistus olnud Dresdeni linna ja selle lähiümbruse pretsedent, kus Saksi Liidumaa kohus oli andnud õiguse kaunist Elbe jõe orgu Dresdeni linna vahetus naabruses jõhkralt purustava silla ehitamiseks ning UNESCO maailmapärandi komitee maailma muinsus- ja looduskaitse südametunnistusena arvas Dresdeni ja külgneva Elbe jõe oru vastavast nimistust välja.

Praegust kohtuvaidlust jälgides tuleb mõnetise kahtluse alla seada ka Tartu Jaani kiriku 29. juunil 2005. aastal toimunud pühitsemisjumalateenistusele järgnenud vastuvõtul Vanemuise kontserdimajas Eesti Vabariigi presidendi Arnold Rüütli sõnad: „Teine maailmasõda on Eestis lõppenud”. Ehk kehtib see 100% Tartu kohta, kuid Tallinnas tuleb selle kinnituseks eelkõige ära oodata riigikohtu otsus.

Eesti Muinsuskaitse Selts koos ICOMOSi Eesti rahvuskomiteega on nõus probleemi lahendamisele kaasa aitama, organiseerima Euroopa muinsuskaitse päevade ajal septembrikuu teisel nädalal analoogiliselt 2002. aastal toimunud rahvusvahelise konverentsiga „Alternatiivid ajaloolisele rekonstruktsioonile UNESCO maailmapärandi linnades” varemete eksponeerimist ja ajaloolise linnaruumi taastamist käsitleva konverentsi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming