Tšiili kauge betoonivabriku üleilmne kaja

KAUR SARV

Betoonpaneel on kui modernse arhitektuuri rändrahn, mis levinud üle ilma ning mida riikide ehitusstandardid on aja jooksul lihvinud nagu jääaja liustikud Skandinaaviast siia saabunud graniidimürakaid.

Päris nii ei ole Tšiili paviljoni kuraatorid Pedro Alonso ja Hugo Palmarola oma väljapaneku keskel asuvat paneeli kirjeldanud, kuid näituse pealkiri „Monoliitsed vastuolud” („Monolith Controversies”) viitab kaudselt rändavatele rahnudele ja betoonpaneelide vastuolulisele rollile arhitektuuriajaloos. Nende sõnul on keset paviljoni püstitatud räsitud paneel arhitektuurse ja poliitilise modernismi vare, mille ümber esitletakse aastail 1931–1981 üle maailma kasutusel olnud 28 betoonpaneelide süsteemi.

Miks peaksime pöörama tähelepanu nii kaugele riigile nagu Tšiili? Senistes Veneetsia päevikutes on juba mainitud, et sel aastal pälvis see väike, kuid väga mitmekesise ajalooga riik arhitektuuribiennaali Hõbelõvi. Mille eest see anti ja mida on Tšiili paviljon esile toonud?

Veneetsia arhitektuuribiennaali Hõbelõvi tiitel tähendab teist kohta ja see anti Tšiilile seekord žürii hinnangul „modernistliku arhitektuuri peamisele elemendile – eeltoodetud betoonpaneelile – tähelepanu pööramise eest. Paviljonis on kriitiliselt välja toodud arhitektuurielementide olulisus igas ideoloogilises ja poliitilises kontekstis”. Kuraatorite sõnul sümboliseerivad paneelid mõnes mõttes arhitektide ajastu lõppu: isikupära asendus anonüümse projekteerijaga.

Kuid paviljoni keskel seisab kulunud värvilaikude ja roostetavate ühendustrossidega aknaavaga seinapaneel, mille elulugu räägib meile žürii mainitud erinevatest ideoloogilistest ja poliitilistest keskkondadest.

Kõik algas Salvador Allende ja tema kaheaastase võimuvälgatusega aastatel 1970–1973. Kiirkoostöös Nõukogude Liiduga püstitas ta hetk enne ajalukku kadumist suur(betoon)paneelide tehase (vene keeles KPD), mille abil loodeti venelastelt saada lisaraha kommunismiriigi ehitamiseks. Paneel, mis praegu Veneetsias seisab, on pärit tehase avamiselt, kus Allende jäädvustas märjale betoonile oma signatuuri. Varsti saabunud Augusto Pinocheti käsilased puhastasid paneeli varasematest sümbolitest, kuid ei hävitanud seda, vaid lisasid tehaseväravas seisvale elemendile oma märgid: koloniaalstiilis laternad ning neitsi Maarja ja lapse kujud. Pärast sundideoloogiate möödumist mädanes sümbolpaneel ammu kadunud tehase rohtunud tagaaias vanametalli rusude vahel, kuni üks kuraatoritest päästis selle enne hävitamisest.

Tšiili kuraatorite meelest on oluline välja tuua betoonpaneelide kasutamise kui ehitusviisi olulisus, sest ainuüksi XX sajandi teisel poolel ehitati nendest rohkem kui 170 miljonit korterit üle maailma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming