Tühermaadest

Merle Karro-Kalberg, EKA linnamaastike magistrant

Aga ikkagi. Miks valitseb suurim mõeldav raugusjust nende koledatel raudtee-tühermaadel, kuspujud ja orashein kasvavad läbi roostes rauakola,kus pleekinud paberipraht valendab nagulaialipillatud luud, kus läigivad tühjad pudelid,kus pulstis isakrants kargab emast ... Miks upuvadjust need paigad kõige unistavamasse, kõigemagusamasse kevadpäikesesse, miks lõhnabjust õliste liiprite läheduses õhk kõige uimastavamalt.Tõnu Õnnepalu Michel de Certeau kirjeldab World TradeCenteri tippu jõudmist linna haardest pääsemisena.Ka tühermaale sattumine võib ollasamasugune linnakogemus. Linn ei kammitseenam, liiklusvoog ei möödu. Hoopis linnudlaulavad, kuidagi kõhe on, et taamal on vanalinnasiluett ja see kõik toimub keset südalinna.See on maailm, mis elab täiesti omastempos, maailm, mille kontrast ümbritsevagaehmatab ja hirmutab. Tavaline linnaelukäib de Certeau’ mõistes nähtavuse levialastväljas.

Tühermaa võimaldab paljut, mis teeb ta
poeetiliseks, temas peitub rohkem küsimusi
kui vastuseid. Deleuze’i järgi: korratuse idees
on korra idee pluss selle eitus pluss eituse
motiiv. Samuti on tühermaal võimalus saada
milleks tahes, tuleb lihtsalt koha potentsiaal
üles leida ja seda rõhutada.
Tühermaa mitmetähenduslikus korras on
palju rohkem võimalusi kui ühemõttelises
korrastatuses. Korras saavad asjad olla ainult
ühtemoodi, segamini olekul on aga määramata
hulk võimalusi. Seega pakub tühermaa
palju rohkem võimalusi ruumikasutuseks kui
ametlikult linnakaardile kantud pargid, skväärid
ja väljakud.
Tallinna tühermaade pindala on 9,26 km², mis
moodustab 7% linna üldpindalast. See on peaaegu
sama suur maa-ala kui Ülemiste ja Harku
järve pindala kokku. Tallinna ülikooli vastas,
Tuukri tänava EuroPargi parkla taga on väike
tühermaa, mida raamivad ühelt poolt sadam
ja teiselt poolt Tallinna vanalinna tornid. Ja
sellises suurepärases kesklinlikus asukohas,
vaatega vanalinnale, on keegi endale kodu
ehitanud ja ehtinud: tühermaa kaugemas
otsas on vana, poollagunenud maapealne kelder,
mille ette on püsti pandud säravoranžist
plastmassist uus tuulelipp. Keldri sissepääs
on palistatud vaiba ja mõnusasti sisseseatud
istumise ja lõkkekohaga. Ja paplid lõhnavad
varakevadiselt, linavästrikud viibutavad sabasid
ning rästad laulavad …
Kalasadama tühermaal jagavad hingematvat
merevaadet kajakad ja kolm joodikut,
kes kastanipuu varjus vanal riidekuivatusrestil
omi hilpe pleegitavad. Nad istuvad lõkke
ääres, kust avaneb vaade Tallinna lahele. Taamal
on Niguliste kiriku torn ning uimastav
sirelihõng …
Suvisel ajal on tühermaa koht, kus segamatult
suvemõnusid nautida. Kuigi siin puudub
ametlik liivarand ja jahutamiseks vesi,
kihavad põõsad emadest ja kilkavatest lastest.
Ühes kohas jalutab päevinäinud härrasmees
aluspükste väel varjava heina vahele,
teisal on terve pere autoga põõsa varju sõitnud,
laua ja päikesevarju üles seadnud. Koos
veedetakse lõbusalt aega. Kolmandas kohas
paistab võsast vene proua maniküüritud käsi,
sigaret punaste küüntega sõrmede vahel.
Keegi ei kergita kulmu valge maasturi peale,
mis seisab põõsaste vahel, uksed lahti, ja mille
istmel jumekas näitsik päikest võtab. Sealsamas
kõrval on järgmine auto, mille omanik
väikeste kaskede vahel paekivi murrab ja selle
autosse tõstab. Mööda sissetallatud rada jalutab
vanaema vankris lapselapsega. Ja see kõik
mahub ühte ruumi, tingimusteta ja küsimusi
esitamata.
Tühermaa ei ole probleem, tühermaa on
lahendus. Keset linna laiuv tühi väli lokkava
illegaalse tegevuse ja vohava võsaga ei ole
taunimisväärt. See on kohaspetsiifiline lahendus,
vihje, mis laseb aimata koha iseloomu.
Taimestik, mis on tühermaale tekkinud,
sobib sellesse kohta just kõige paremini, on
kohaspetsiifiline, tegevus ja tekkinud teerajad
viitavad kasutajaskonna huvidele ja liikumissuundadele.
Tühermaa pole linnamaastiku
auk, vaid ühenduslüli, mille pinnal kõikvõimalikud
struktuurid ja tegevustik kokku traageldatakse.
Tallinn on hõre. Eesti on hõre. Kasutuseta
kohad kasvavad võssa ja ükskõik, kui palju me
ka ei muretseks või kurdaks võsastuva keskkonna
üle, seisame silmitsi faktiga, et väheneva
rahvaarvu juures ei ole lihtsalt piisavalt
inimesi, kes võsa asemele põllu rajaksid, selle
asemele rajatud elamispinda ostaksid või seda
katvat infrastruktuuri kasutaks. See käib meile
üle jõu ja ei ole kestlik. Et vähenevate ressursside
tingimustes ellu jääda, tuleb koonduda.
See tähendab suuremate asulate tihenemist,
mistõttu hõredad asustusaugud jäävad veelgi
hõredamaks. Tihedad kohad muutuvad veelgi
tihedamaks, ent vahele peab mahtuma ka
õhku. Tühermaad võimaldavad sellist õhulisust.
Ja nii tulebki tõdeda – võsastumine on
lahendus. Antud olukorras kõige säästvam
lahendus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming