Tuletornilugu

Riin Alatalu

Jaan Vali, Eesti tuletornide ajalugu. Toimetanud ja kujundanud Jana Reidla. Tallinn Tulepaak OÜ, 2011. 480 lk. Näitus „Igal majakal oma tuli” Eesti Arhitektuurimuuseumis 9. IV – 5.VI. Koostajad Carl-Dag Lige, Sandra Mälk, Sirli Naska, Matis Rodin, Mait Väljas ja  Leele Välja.        Oled sääl, kus mässab torm:Kes su walgust peab silmas,Ei see ära eksi ilmas,Sest sa saadad sadamaSõnaga. J. Bergmann Eesti muinsuskaitse üks tõsisemaid tegijaid, juba aastakümneid arhitektuuripärandi käekäiku juhendav Jaan Vali sai valmis nii sisult kui ka vormilt kaaluka raamatu Eesti tuletornidest. Tegu on tõelise kaua tehtud kaunikesega, uurimistöö tuletornidest on väldanud kaugelt üle  kümne aasta.      Viimastel aastatel on jõudnud järjest ilmuda õige mitu erinevale sihtgrupile suunatud tuletorniraamatut: Kaido Haageni „Eesti tuletornide lugu”; Vello Mässi „Vana tuletorni jutud: laevad, mehed ja meri”, Hedda Peeti  „Minu tuletornid”, Tiit Einbergi „Kõpu tuletorni lugu”, Peeter Peetsalu „Eesti majakamaailm” ja veel nii mõnedki tuletornidega seonduvad erialased või ilukirjanduslikud raamatud. Tahtmatult tekib küsimus – on nendele veel lisaks tuletorniraamatuid vaja? Valdkond ise on ju üsna spetsiifiline.     

Tuletorn tekitab esmalt ikka helgeid tundeid – rand, meri, silmapiir … Mida vähem neid tehnika edenedes vaja läheb, seda romantilisemaks need muutuvad.     

Omal ajal hädavajalike, karide, tormide ja udu küüsist laevade, meremeeste ja kaupade päästmiseks püstitatud rajatistele lisavad tänapäeval nostalgilist lisaväärtust nii tõestisündinud  kui ka väljamõeldud lood nende ümber. Pilkupüüdvad meremärgid jutustavad lisaks meresõidule ja kaubandusele veel teisigi põnevaid lugusid: jutte sõdadest, piirivalvest, merepäästest, ehitusest ja tehnikast, mereharidusest, merekaitse riiklikust korraldusest, ametnikkonnast, kartograafiast, ilmavaatlusest, looduskaitsealadest jne.   

Raamatu valmimise pikka protsessi kõrvalt jälginuna tekkis mul isegi mure: ega autor liiga ahneks lähe, kas kõik need teemad peab ikka ühtede kaante vahele mahutama? Aga tulemus kõneleb enese eest. Nüüd on meil põhjalik uurimus, kus meremärkidele on 360kraadine ring peale tehtud. Võiks ju norida, et kas tuli põleb ikka igas suunas ühe nurga alt või on kusagil mõni kari leidmata, ehk mõni allikas kasutamata jäänud, aga kindel kurss meie mõneti müstiliste meremärkide mõistmiseks  on igatahes antud. Mitmetahuline ajalooline käsitlus hõlmab vaid poole raamatu mahust, teise poole moodustab üksikasjalik ülevaade kõikidest Eesti meremärkidest, see annab raamatule teatmeteose mõõtme.       

Igal majakal on oma tuli         

Olgugi et Eesti on mereriik, on suur osa eestlastest kasvanud ajal, mil avamere äärde saamine oli piiratud, rääkimata meresõidust või suisa muu hulgas ka militaarse tähtsusega meremärkide uudistamisest. Tänapäeval põhineb suur osa navigatsioonist juba satelliidiandmetel ja tuletornid on pigem tagavaravariant. Kogu süsteemi töökindluse tagamiseks paigaldatakse veel praegugi meremärke – nii näiteks pandi  2008. aastal uus merepaak Aegnale endise „tuulest viidu” asemele.       

Juba Eesti esimese meremärgi, Kõpu paagi rajamise lugu kõneleb mitmete osaliste ehk Hansa Liidu, Tallinna rae, Saare-Lääne piiskopi jt majanduslikest huvidest. Mida aeg edasi, seda poliitilisem oli tuletornide roll. Nii näiteks  lubas Peeter I tuld teha ainult siis, kui merel olid venelaste sõjalaevad. Poliitika on ka põhjus, miks nii paljud meremärgid on ajas kannatada saanud: meremärke demonteerisid või hävitasid vastavalt oludele nii omad kui vastased. Need on enamikus riikliku tähtsusega objektid, mille ehitamist ja haldamist korraldas ja korraldab jätkuvalt riigiaparaat.       

Meremärkide seltskond on kirevam, kui esmapilgul arvatagi oskaks, sestap laseb raamat heita pilgu paakide, tulelaevade, hoiatusluupide, päevamärkide, ujuvpoide jt liigirohkesse maailma. Lisaks erinevatele märgitüüpidele pidi igal majakal olema oma tuli, nagu ütleb tuntud laulusalmgi, mis on põlistanud eestikeelse „tuletorni” kõrval tsaarivõimust jäänud vene laensõna „majakas”. Kõik meremärgid pidid olema selgelt eristatavad ja kaardilt  leitavad ka esmakordselt siinsetes vetes seilavale kaptenile.     

Teaduse ja tehnika arengut on huvitav jälgida erinevate masinate, mehhanismide või miks mitte ka relvade tehnoloogia edenemise põhjal. Hoopis eripärase ja selge ülevaate nii  leiutistest kui ka nende praktikasse jõudmise kiirusest annavad aga tuletornide valgusallikad. Siit koorub ka üks hariduselt teedeinseneri Jaan Vali sõnaseadmise suur pluss – oskus selgelt ja huvipakkuvalt kirjeldada nii valgustehnika kui ehitustehnika insenertehnilisi küsimusi ka selle valdkonna võhikule.     

Tuletorn ja inimene     

Jaan Vali rõhutab oma igapäevatöös igal võimalusel: ükskõik, millisest mälestisest on jutt,  kõige olulisem on selle seos inimesega. Seega pole ka imeks panna, et suure osa tema raamatust täidavad tuletornivahid ja -teenistujad ning nende pered. Lisaks läikivatele nööpidele tähendas töö tuletornis suurt füüsilist koormust, elamist karmides ilmastikutingimustes, eraldatust ühiskonnast, probleeme kaubanduse, laste koolitamise ja seltskondliku eluga. Ometi on see olnud sageli isalt pojale, aga ka tütrele või miniale pärandatud amet. Töö  tuletornis tähendas sageli ka mitmeid muid lisakohustusi, näiteks tööd päästejaamas või sidejaamas. Vahtide seast on võrsunud tegijaid ka muudes valdkondades; kuulsaim on Vilsandi linnukuningas Artur Toom, kes pani 1910. aastal aluse meie esimesele lindude kaitsealale.   

Tuletorn – kultuur ja pärand   

Eesti Veeteede Ametis on navigatsiooniseadmena arvel umbes 500 erinevat meremärki, neist üle 60 on liigitatavad tuletornide alla, lisaks tulepaagid, tulepoid ja päevamärgid. Ja peale selle veel umbes 600 toodrit. Kultuurimälestisena on neist riigi kaitse all Kõpu, Ristna, Tahkuna, Ruhnu, Laidunina, Vilsandi, Mohni, Käsmu, Kunda, Vormsi, Keri, Pakri, Suurupi (ülemine ja alumine) ja Tallinna (punane ja valge) torn, enamasti koos hoonekompleksiga.   

Seda ei ole kindlasti liiga palju, seda enam et ka riiklik kaitse ei ole imerohi. Seda kinnitab näiteks Keri tuletorni katastroofiline olukord. Tühjalt seisvatele tornidele naljalt kasutust ei leia. Võib ju unistada muumitrollilikust õdusast olemisest ja loomingulisest keskkonnast,  aga kui paljud mahajäetud tornidest endale pärisperemehe leiavad, on siiski küsitav. Rahvusvaheline kogemus näitab, et neis nähakse ennekõike turismipotentsiaali. Seda on osatud väga edukalt ära kasutada näiteks Hiiumaal. Aga turism üksi tuletorne püsti ei hoia. Tornid on ehitatud ekstreemsetesse paikadesse, kuhu tormiga või lihtsalt hallil ja niiskel sügispäeval niisama ei kipu. Päris mitmed neist – näiteks Laidunina – on autoreisijale, saati siis reisibussile ligipääsmatud. Rääkimata siis meremärkidest laidudel. Kas nende puhul saab loota ainult ilusa ilma romantikale või on ehk veel mõni lahendus, enne kui meri ja tuuled oma töö teevad?         

Raamatut esitleti koos arhitektuurimuuseumi uue näituse „Igal majakal oma tuli” avamisega. Näitus põhineb Jaan Vali ja ka teiste tuletorniuurijate materjalidel. Siinkohal tuleb kindlasti märkida ka näitusega kaasnevaid trükiseid: lisaks raamatule on tuletornid jõudnud ka postkaartidele ja laste värvimisraamatusse, samuti on muuseumis väljas Eesti Posti meremärkidega postmargid.         

Näitusel tuleb eriti mõjusalt esile, et meremärkide ligi 500aastane ehituslugu on jätnud meie rannikule eri ajastutele iseloomulikke ja samas väga omapäraseid arhitektuuri ja ehitustehnika  jälgi. Tuletorne on ehitatud paest, tellistest, malmist, katlaplekist ja puust, nende arhitektuuris võib kohata näiteks historitsismi, funktsionalismi, stalinismi jne. Aga jällegi – oluline ei ole ainult arhitektuur, ka näitus räägib ennekõike tuletornilugusid. Tuletorn oli ja jääb elupäästja sümboliks ja on ühe mereriigi ajaloo lahutamatu osa.       

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming