Turisti lahkumine

Kümme aastat tagasi taheti endise valuutapoe asemele ehitada kõrghoone. Nüüd on Turisti lammutamine ja 42 korrusega pilvelõhkuja ehitamine reaalsus.

KARIN PAULUS

Viimastel aastatel olen sattunud kahele matusele, kus lohutuseks öeldi, et kadunukesed olla nüüd teisel pool tähti, seal, kus õõtsuvad palmid, ehk on leidnud tee taevasesse Sharm el Sheikhi. Mida öelda kosutuseks lammutatavale arhitektuurile ja selle sõpradele? Taaskasutatult näeme?

Heas konditsioonis eakaaslase hävitamine on kohatu. Kas nõukogude aja majad ja inimesed on automaatselt ebausaldusväärsed, sest on pärit ühest teisest, kahtlasest ajastust? Kas see teeb meid kohanemisvõimetuks?

Minu isa oli meremees, kuid nii eksootilistesse paikadesse nagu Angola või Kanaari saared ta ei jõudnud. Kuna ta püüdis kala põhiliselt Läänemerel, sai ta eksootiliste boonide eest (üks valuuta aseainetest) soetatavaid asju kiigata vaid läbi poeakna. Ka ei hangeldanud seaduskuulekad inimesed Viru Aabrami või mõne tulevase suurettevõtja kombel hotelli ümbruses ja seega jäi defitsiitsetes tarvikutes ja söökides avalduv õnn õuele tulemata. Kui välismaal sugulasi polnud ning väljavalitud seltskonnaga (teiste seas arhitektid) lääneriikidesse ei sattunud, oli sealpoolsus sama muinasjutuline ja rikas nagu ristisõdijatele püha maa või eurooplastele Ameerikaks osutunud India. Ka välisturistidele mõeldud mitte just kuigi nutika nimega kauplus Turist, kus müüdi tavapoodidesse mitte kunagi jõudvaid tooteid, oli justkui kindlus: salapärane tükk välismaad, paik, kuhu sureliku jalg astuda ei tohi.

Ilmselt võib väita, et Balti ketis ja öölaulupidudel ei möllanud me ainuüksi seetõttu, et meile oma kultuur ja teisiti mõtlemine kallis oli, aga enamgi ehk seepärast, et vabadus tähendas head elu ja Soome moodi elamist: tarbimisvabadust, seebioopereid ja võimalust avalikult rikastuda. Mõneti olid valuutapoed omamoodi Pandora laekad, mis lõid koos ülespuhvitud hotellidega turistile küll Potjomkini küla laadis pildi normaalsest riigist, kuid tekitasid oma inimestes suurt kadedust ja ebavõrdsustunnet, mis ei sobinud kuidagi kokku sotsialistlikku vendlust rõhutava ideoloogiaga.

Kui veel 1980. aastatel elati suures kitsikuses ning omaette mugavustega korter jäi suurele osale rahvastikust unistuseks, siis välismaalasi ümmardati ka arhitektuuriga. Soovi tõttu pakkuda toonase kehva ehituskultuuri asemel tõelist tipptaset ehitas Turisti Soome firma Keskus-SATO. Ilmselt püüdest vältida kiivust sai maja suletud ja akendeta, meenutades oma imeilusate klinkertellistest kumerate seintega kindlust. Justkui Soome klientidele meeldimiseks võeti eeskuju Alvar Aalto loomingust nii loomulikku kulgemist markeeriva vormikeele kui ka materjalivaliku osas. Lehvikukujulise põhiplaaniga kolmekorruselises poes oli läbi hoone kõrguse ulatuv kaldlaega müügisaal, müügipinnad paiknesid rõdudel ning kaht ülemist korrust läbis väikese baariga kunstimüügisalong.

Juba kümme aastat tagasi tahtsid ärimehed endise valuutapoe asemele ehitada kõrghoone nimega Titanic, kuid muinsuskaitseamet võttis Turisti ajutiselt kaitse alla. Tegu on tähelepanuväärse arhitektuuri ning majaga, mille otstarve ilmestab oma aega. Heas seisus valuutapood on Tallinna kesklinnas üks vähestest autentse välisilmega modernistlikest ühiskondlikest hoonetest. Hoone uuele omanikule muinsuskaitse sekkumine muidugi ei meeldinud.

Ühel 2006. aasta kohtuvaidlusel toimus tõeline väärtuste kokkupõrge. Praegune omanik Viis Veeringut sai maja endale 1998. aastal ja tegu oli väga hea investeeringuga, sest piirkonnast on XXI sajandil saanud Tallinna uus city, kuhu linn on üsna lahkelt lubanud ehitada meie mõistes pilvelõhkujaid. Sestap oli hoone alleshoidmise soov ebameeldiv üllatus. „Minu klient sai sellest asjast üldse lugeda ajalehest Postimees. Ärkab hommikul üles ja ei tohi telliskivigi liigutada. Niimoodi koormava haldusakti menetlus ei käi,” rääkis advokaat Mikk Lõhmus. „Klient on kulutanud sadu tuhandeid kroone, kui mitte miljoneid.“ Ja lisas: „Palun kohtuorganitel jõuliselt sekkuda ja seda praktikat muuta! Muidu on nii, et see sama DOCOMOMO esindaja Epp Lankots käib, märkmik käes, ringi, et see ja see maja tuleb kaitse alla võtta! Teeme kirja kultuuriväärtuste ametile ja muinsuskaitsele ja kui vaja teatakse omanikule ka. See on ennekuulmatu!“

Ka kohtunikule jäi toona üsna mõistetamatuks, miks pole kõik huvitavad majad muinsuskaitse all ja kuidas saab mõne hoone võtta kaitse alla „äkki“, ainult esteetilistel põhjustel ja omanike huve kahjustades. Võime siiski küsida, kas mäletamist väärt ajalugu sai Vabadussõja võiduga tõesti otsa? Ja alalhoidmist väärivat väärtuslikku ei saagi enam juurde tulla?

Hoone kaitse alla võtmine tühistati muinsuskaitseameti haldusmenetluse vigade tõttu, kuid kohus ei seadnud kahtluse alla maja väärtust. Kuigi protsessi oleks saanud korrektselt korrata, ei pidanud ameti endine direktor seda vajalikuks.

Nüüd, kümme aastat hiljem, pärast pikki vaidlusi, on aga kunagise valuutapoe lammutamine ja 42 korrusega pilvelõhkuja ehitamine saanud reaalsuseks ning linnavalitsus algatanud detailplaneeringu, mida krundi omanikfirma on aastaid taotlenud.

Ometi on Turisti hukatusloost ka abi olnud. Muinsuskaitseamet on selle aja jooksul väga põhjalikult analüüsinud ja kaardistanud XX sajandi arhitektuuri, millega on välja valitud säilitamisväärsed, miljööväärtuslikud või lihtsalt korralikku dokumenteerimist vajavad hooned. Omanikele on aga välja antud mitmesuguseid juhiseid, mis aitavad neil oma vara hinnalisust mõista ning sellega oskuslikumalt ümber käia.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht