Üks maja: Le Dôme, Beirut

Siiri Vallner

Tuhande kohaga kinosaal Beirutis, väike osa endisest ostu-, kino- ja bürookompleksist, mis kandis nime Beirut City Center Building. Ehitatud 1965, arhitekt Joseph-Philippe Karam.  Pärast trendikaid baare, šikke butiike ja konserveeritud Rooma terme seisame ühe pooleks rebitud maja ees, mille arhitektuur on kaduma läinud osadele vaatamata hoogsa joonega. See on modernistlik kino, kohalike hulgas tuntud mitme nime all: kuppel, seep, mull, muna ... Üks väike osa optimistlikult ambitsioonikast projektist. Sellest pidi saama tähtsaim Lähis-Ida ärikeskus, läks aga teisiti: kompleks jäi täpselt viieteistkümneks aastaks  kodusõja tulejoonele. 

Beiruti roheline tsoon lõikas linna pooleks keskkohast; kesklinna jäi vaid sõjategevus. Tänavakivide ja varemete vahel hakkasid aegamisi  kasvama puud. Sõja ajal kujunes välja uus linnastruktuur, kesklinna asendasid linnaosade keskused. Linnaosadesse jaguneti usukuuluvuse järgi ja nende vahel läbikäimist polnud. Praegu, 20 aastat hiljem, on pea kogu kesklinn uuesti üles ehitatud. Beirutis on üsna tõsiselt võetud soovi unustada, sukeldutud uude ellu. Sõjajälgedega kino on paljudele liiga valus minevikupilt, mille koht ei ole luksuslike poodide ja restoranide vahel. Teistele on see aga  kadunud aegade innovatiivse arhitektuuri näide, monument Liibanoni ajaloo parimatele ja halvimatele aegadele. Kino jääb otse taastatud kesklinna kõrvale ja on tegelikult alles üsna juhuslikel asjaoludel. Tema tähendus avaldub eelkõige võrdluses muu arenguga linnas.       

Linna külalisena on mul taastatud linnasüdames jalutada lõbus ja turvaline. Ja kõik nagu isegi klapiks siin, kui poleks mõningaid  veidraid nihestusi: ootamatult võib täiesti soliidne tänav lõppeda tühermaal või üüratul parkimisplatsil. Ühest linnaosast teise minnes tuleb läbida kõhedaid tühje vahealasid. Tekitame kohalike arhitektide seltskonnas sensatsiooni, sest keegi pole kunagi proovinud ühest linnaosast teise jala minna. Kummastav asjaolu, et kogu kesklinna on taastanud erafirma Solidere, kes on ka selle omanik, väljendub linnaruumi erakordses turvalisuses.  Suur osa Beiruti kesklinnast on jalakäijate ala, selle planeering on intelligentne, majade vaheruum on detailideni läbi mõeldud. Kaasatud on tuntud arhitektid, kes on teinud tähelepanuväärset ja kontekstitundlikku tööd.       

Tänavad on puhtad, muljetavaldavalt valgustatud, mängib vaikne muusika. Muusika valib Solidere, sest talle kuuluvad lisaks hoonetele ka tänavad. Kogu arenduse planeerimisest ja arheoloogilistest kaevamistest kuni hea disainiga pinkide ja tänavalaternate paigaldamiseni on Solidere läbi viinud PPP -projekti  (avaliku ja erasektori koostööprojekt) raames, tema järgi kutsutaksegi seda ala nüüd rahvasuus Solidere’iks. Solidere ei ole siiski tavaline ehitusettevõte nagu näiteks Merko. Sellel on ligi 100 000 aktsionäri, kellest paljud on ennesõjaaegsete hoonete omanikud. Tänu arendusskeemile, kus on vaid üks arendaja (80 000 omanikku oma probleemidega redutseeriti üheksainsaks) on saanud võimalikuks ala tohutu kiire ja ühtne taastamine.     

Projekti vaimne isa (ja ka suurim aktsionär) oli endine peaminister Rafiq al-Hariri. Arenduse eesmärk on õilis: taastada Beiruti sõjaeelne identiteet Lähis-Ida Pariisina ning luua ühtlasi  uus kosmopoliitiline Beirut, mis on inspireeritud Manhattanist, Hongkongist ja araabia naftalinnadest. Kõige sellega tahetakse anda tõuge kogu Liibanoni majandusele. See ülesanne on suurepäraselt täidetud, sõnum Beiruti uuestisünnist on kohale jõudnud. Kuid ka küsimärke on rohkesti. Vääramatult käib sellise arenduse juurde teatav ühekülgsus: uus keskkond on eelkõige orienteeritud elitaarsele tarbimisele. Aga kui üldse kuskil, siis  Beirutis peaks kesklinn olema kõige erinevamate inimeste kokkusaamispaik, koht, kus sünnib sallivus.   

Vana kinohoone on kogu kesklinna arengule omamoodi vastaspoolus. Pärast sõda sai ehitisest alternatiivkultuuri keskus, seda kasutatakse nii filmide näitamiseks kui pidude, kunstinäituste ja teatrietenduste tarbeks. 2006. aasta Iisreali pommirünnakud lükkasid lammutamise edasi. Uues kesklinnas on kultuurirajatisi väga vähe. Endine seis piirkonnas enam ei taastunud ja nii sai näiteks vanast  ooperimajast Virgin Megastore’i keti pood. Läbisõidul turist nagu mina ei pane sellist vahetust pahaks. Milline muu koht reedehommikuses väljasurnud linnas lahti oleks? Paljudele on vanast kinost saanud justkui sümbol, mis võtab kokku Beiruti olemuse ja mille säilimise eest tasub võidelda. Kohalikud näevad linna kiires arengus n-ö abudhabistumist: selle asemel, et ära kasutada oma eripära ja ajalugu, ehitatakse kontekstivabu  uusehitisi, mis võiksid asuda ükskõik millises maakera punktis. Autentseid, aja jäljega hooneid aga lammutatakse tempokalt. Uue kesklinna atraktiivse imago juurde kuulub küll ka ajalugu, sest ajalugu on Beiruti trumpäss võistluses regiooni teiste linnade, näiteks Dubaiga. Aga see on kõigest häirivast välja puhastatud ajalugu. Linna taastamisel on selgelt eelistatud periood, mille suhtes pole kellelgi vastuargumente ja mida üsna üheselt  peetakse Liibanoni kuldajastuks: see on möödunud sajandi 20ndad-30ndad ehk nn Prantsuse mandaadi periood.        Inimene unustavat halva. Eestis puhkevad veel siiani arutelud, kas ja kui palju nõukogudeaegset keskkonda alles jätta. Liibanoni teemad on teravamad ja sellega koos ka poolt- ja vastuargumendid. Kohalikud arhitektid, kes meile linna näitavad, on veendunud, et mõned sõja jälgedega hooned tuleks jätta meenutuseks. Konflikt ise pole ju kuhugi kadunud. 

Siiri Vallner pälvis 2008. aastal Eesti parima noore arhitekti tiitli, millega kaasnes maailmareis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming