Üleriigiline planeering – kellele ja milleks?

Margit Mutso

Siseministeeriumis koostatakse üleriigilist planeeringut „Eesti 2030”, millest tänavuse Sirbi kaheksandas numbris kirjutas arhitekt Toomas Paaver („„Eesti 2030” kui võimalus”, Sirp 25. II ). Tänases Sirbi vestlusringis jätkavad samal teemal viis üleriigilise planeeringuga seotud inimest: Tallinna  ülikooli Eesti tuleviku-uuringute instituudi vanemteadur Aado Keskpaik, avaliku õiguse professor Ülle Madise, siseministeeriumi planeeringute osakonna nõunik Tavo Kikas, „Eesti 2030” projekti juht Kaur Lass ja kunstiakadeemia professor Toomas Tammis. Vestlust juhib Margit Mutso.    Margit Mutso: „Eesti 2030” ei sünni päris tühja koha peale, sellele eelnes aastal 2000 valminud esimene üleriigiline planeering „Eesti 2010”.  Kui palju sellest on realiseerunud? Kas seda on nende aastate jooksul, mil see kehtis, ka järgitud?  Aado Keskpaik: Mina olin „Eesti 2010” lõppteksti koostaja ja tagasi vaadates on mu hinnang, et „Eesti 2010” ei saanud piisavalt toetust  riigi keskametkondadelt, eelkõige teistelt ministeeriumidelt väljastpoolt keskkonnaministeeriumi ja ka poliitikute huvi selle vastu oli suhteliselt väike. See ei ole osutunud mõjusaks dokumendiks, seda kasutati valikuliselt. Küll aga on realiseeritud mõningad selles planeeringus ette nähtud abinõud, eelkõige just ruumilise planeerimise valdkonnas maakonna planeeringute tasemel: rohelise võrgustiku teemaplaneering, väärtuslike maastike teemaplaneering jt.          Kaur Lass: „Eesti 2010-l” puudus poliitiline toetus ja selle olemasolu ei olnud tõesti väga laialt teada. Ainuke asi, mis sellisele dokumendile jõu annab, on see, kui info selle kohta levib ja inimesed hakkavad küsima, miks ei tehta nii, nagu on planeeritud.   

Mis on üleriigilise planeeringu eesmärk? 

Ülle Madise: Mina näen üleriigilises planeeringus üht kõige tähtsamat riiklikku arengukava. See peab tooma kokku inimasustuse, looduse ja transpordi kõige olulisemad arengusuunad, sellest peavad hargnema teised arengukavad, alates regionaalpoliitikast kuni loodushoiu ja looduskeskkonna arenguni.       

K. L.: Eestil puudub kogemus suunata oma arengut. Kui Eesti iseseisvus taastati, mindi käsumajanduselt üle liberalismile – korraga sai erakapital puutumatuks ja kõik oli lubatud. Ruumiline planeerimine aga vastandub liberalismile, õigemini tasakaalustab seda, reguleerib ruumikasutust. Planeerimise all mõisteti ennekõike detailplaneeringute koostamist, aga seda, mis juhtub siis, kui panna kokku sajad või tuhanded detailplaneeringud – seda ei kujutanud keegi ette. Nüüd, pärast buumiaegset planeerimist ja ehitamist, on tagajärjed hästi näha ja need on üsna sobimatud, näiteks valglinnad põldude peal. Tänaseks on avalikkus  paremini mõistma hakanud, et asustust on vaja suunata, samas ei ole me saanud väga tugevat poliitilist toetust sellele dokumendile.       

Tavo Kikas: Eesti riigis ei ole pikaajalist sihti peetud tähtsaks, pigem on riigil siiani olnud pakilisemaid lühiajalisi eesmärke, alates pääsemisest Euroopa Liitu ja NATOsse. Nüüd võib aga öelda, et Eesti on Euroopa igasugustesse organisatsioonidesse kõige paremini integreeritud riik ja selget arengusihti on palju rohkem vaja kui enne.       

Toomas Tammis: Kui Eestis on olnud üliliberaalne majanduskorraldus, kus riik ja omavalitsus on eelkõige seisnud selle eest, et oleks võimalikult hea äri ajada ja arendada seeläbi riiki, siis praeguseks on ehitusbuum toonud esile sellise mõttesuuna vead. Ühiskond on laiemal pinnal jõudnud selleni, et selline areng ei ole teinud kedagi väga õnnelikuks. Kulutatud on palju ressurssi, inimesed on sidunud ennast  suurte kohustustega, kuid keskkonda, mis arendustulemusena on tekkinud, vaadatakse nõutu ja kurva pilguga. Teine viis liberaalse fragmentaarse arendamise kõrval on keskkonda pikemalt ette planeerida. See on see, mida riigiplaneeringuga peab tegema. Küsimus on aga ka selles, mida me üldse saame planeerida. Väga paljusid asju ei ole võimalik ette planeerida ja seda enam on riigiplaneeringus vaja pakkuda mingid suunised või seisukohad,  mis on meie keskkonnas olulised ja mida tuleb järgida.   

Ü. M.: Minu meelest on üks selliste planeeringute  huvitavamaid osi, kust on võimalik igaühel ise edasi mõelda, valitseva olukorra kirjeldus. Tulevikuplaanid – need võivad saada teoks ja võivad ka mitte. Kui plaanid on inimeste tegeliku liikumise, riigi majanduslike võimalustega vastuolus, siis on selge, et need ei realiseeru, kuid hetkeolukorra fikseerimisel on iseseisev väärtus.   

Millised on praegu planeerimise lähtekohad – kas inimesed kolivad jätkuvalt elama linnadesse? Statistikaameti prognoos ütleb, et 2030. aastal elab Eestis 1 296 382 inimest. Kuhu nad elama asuvad?   

Ü. M.: Meenub üks „Eesti 2030+” esimestest suurtest avalikest aruteludest, kus Jussi Jauhiainen pidas visionäärliku kõne, kus ta ütles, et urbaniseerumisele – Eesti tingimustes saab rääkida siis Tallinnast, Tartust, võib-olla ka Pärnust – ei ole alternatiivi. See ei meeldi meile. Pigem soovitakse, et inimesed pihustuksid laiali üle maa, et oleksid väikesed asulad ja palju puhast loodust ümberringi. See võimalus  on küll suurepärane, aga neid, kes seda kasutada tahavad, on Jauhiaineni hinnangul tulevikus vaid väike vähemus. Ja kui see peaks osutuma tõeks, siis näiteks kõiki plaane, mis eeldavad üle-eestilist kiirrongiliiklust ja võrgustunud väikeasulaid – inimkäitumine tõenäoliselt ei toeta. Võib muidugi öelda, et inimeste käitumist on võimalik suunata. Näiteks kutsuda noori, kes on läinud väiksest asulast õppima või tööle mõnda Euroopa suuremasse linna, tagasi ja mitte ainult tagasi Eestisse, vaid tagasi oma koduasulasse. Inimene aga kipub nooremas ja keskeas olema seal, kus toimub rohkem. Ja sellepärast ma soovitan pigem mõelda sellele, kuidas hoopis need inimesed, kes pensionipõlves tahaksid maale elama minna, saaksid seda teha.         

  K. L.: Üks asi on linnakolimine, teine, meile palju olulisem, on aga elustiili muutus. Neid inimesi, kes tänapäeval elavad maal selleks, et kasvatada lehma ja teenida kogu oma elatis talupidamisest, on järjest vähem. Inimene väiksemas asulas on tegelikult eluviisilt linnastunud kodanik: ta ostab oma toidu valdavalt poest ja tahab saada erinevaid teenuseid, mis tähendab, et see tingib maal suureneva  nõudluse nende järele. Kui seda ei pakuta, siis kolitakse ära. Soome on linnastumist proovinud mingil määral peatada, kuid alla andnud. Eesti riik on aga õnneks väga väike. Kui kaua läheb Soome ühest otsast teise sõitmiseks? Eestis saab juba kolme tunniga ühest riigi otsast teise ja kui liita siia raudtee – siis ei ole asi üldse hull. Raudtee läheb praegu Tallinnast Tartusse, Narva ja Pärnusse ehk ühendab nelja suuremat linna, kus paikneb suurem osa elanikkonnast.  Siseministeerium tegi uuringu, kui palju elanikke elab raudtee tagamaal, kust nad pääsevad kas jala, jalgrattaga või autoga lähimasse rongijaama. Sellise elanikkonna hulk on 80% Eesti inimestest, mis näitab, et ilma ühtegi uut raudteed ehitamata on raudteetransport võimalik teha kättesaadavaks 80%-le Eesti elanikkonnast. Aga keegi ei kasuta rongi, kui see sõidab 40 km tunnis. Kui rong hakkab liikuma 120 km tunnis ja võib-olla kümne aasta pärast  160 km tunnis, siis tulevad Tallinn, Tartu ja teised peamised tõmbekeskused piltlikult öeldes üksteisele lähemale. Enamasti on inimesed oma kodukohaga rahul, kuid nad kolivad sealt ära just teenuste puudumise tõttu. Kui see kompenseerida liikumisvõimaluste parendamisega, siis on see ehk ainuke võimalus pidurdada linnastumist. On muidugi ka vastupidine võimalus, mida Jüri Mõis linnapeana pakkus: viime kogu Eesti elanikkonna kokku. Aga me ei suuda maksta selle eest, et teha kõik lasteaiad, kõik koolid jne ümber Tallinna. Mujal on need juba olemas.         

Eestis on piirkondi, kus elanikkond väheneb kiiresti. Võib-olla mõned külad või koguni linnad, kui nad ei ole kestlikud, peavadki kaduma? Näiteks Ida-Virumaal, kus seni peamiselt töö kindlustanud ettevõtted on tegevuse lõpetanud.   

T. T.: Võib-olla see on üks asi, mida ei saa planeerida. Me ei saa ette näha, milline ruumiline kooslus on elujõuline, milline mitte. See on mõneti isetekkeline, me ei saa välistada, et ühel hetkel tekib mahakäinud linna uus ettevõtlus ja linn hakkab taas elama. Üks teema, mis selles protsessis pinnale tõusis,  on linnade-asulate hierarhia. Küsimus on: kas me nimetame ära, millised kohad on tähtsad ja millised mitte? Alguses oli meil väga selge nimekiri paikadest, mis on olulised, siis kadus see ära ja alles jäi struktuuri enda selgitus, milles see hierarhia seisneb ja millised on selles arenguvõimelised. Riigiplaneering ei saa minu meelest linnadele-asulatele ette öelda, kes nad on või kes nad pole. Pigem peab kirjeldama tingimusi, mille puhul on võimalik olla elujõuline ja millistes tingimustes ootab asustust suure tõenäosusega nukker kahanemine.         

T. K.: Seda tüüpi dokumentide ülesanne peaks olema aidata luua sellised tingimused, et ükskõik milline piirkond saaks kõige paremini omaenda potentsiaali ära kasutada. Kas peaksime pika ajalooga asulad maha jätma? Ma ei ole selles päris kindel. Me ei saa öelda, et siitmaalt me enam ei toeta asustuse jätkamist ja me ei tee teie heaks, inimesed, kes te siin elate, mitte midagi. Ma arvan, et meil ei ole sellist õigust.         

Mis on meie eesmärk aastaks 2030? Mida  peab tegema, et muuta elu Eestimaal õnnelikumaks ja kestlikumaks? Mida me saame planeerida?       

A. K.: Üleriigilises mastaabis ei olegi paljusid asju üldse mõtet käsitleda. Inimesele tajutav keskkond kujundatakse väiksemates territoriaalsetes üksustes: oma linnas, vallas, maakonnas. Üleriigiliselt tuleb aga planeerida eelkõige võrgustikke, mida ei saa maakonna mastaabiga kuidagi piirata: transpordivõrgustikud ja energiavarustus, eelkõige elektri- ja gaasivõrgustik. Ka roheline või ökoloogiline võrgustik. Need tagavad ühtede või teiste asulate arengutingimuste  muutuse paremuse suunas.     

  K. L.: Tartu ja Tallinn on Eesti tuumikkeskused ja ilmselt peab riigi prioriteet number üks olema  nendevaheline kiire ühendus, sest seal paikneb kõige suurem inimressurss. Tartu ülikool on kurtnud, et teaduskonverentsi korraldamine Tartus on probleemne, sest Tartusse hästi ei pääse. Kui inimene saaks Tallinna lennujaamast otse rongi peale ja jõuaks ülikoolilinna tunni ja kahekümne minutiga, siis oleks olukord hoopis teine. Suhtlemisvõimalus ja inimeste liikumise parandamine elavdab majandust. Tartus on olemas teadmisepõhine knowhow, Tallinnas  on olemas äripõhine knowhow. Kui need kaks oskust panna omavahel kokku ja liita kiirühendus, on saavutatud ilmselge võit.   

T. K.: Sama oluline on see, et need kaks punkti  – Tallinn ja Tartu – ei oleks tupikseisus, mõlemast on vaja ka väljapääsu: Riiga, Peterburi, Stockholmi, Helsingisse jne.   

K. L.: Linnadevahelises ühenduses on praegu palju absurdset. Põlvast Võrru ühistranspordiga tööle sõita on peaaegu võimatu. Pärnu ja Haapsalu on turismile orienteeritud kuurordid. Loogiline, et kui turist läheb Pärnut külastama, võiks ta ka Haapsalu vaadata, aga buss nende kahe linna vahel käib üks kord nädalas… Tartu on Lõuna-Eesti keskus ja on selle ühendatus  teiste Lõuna-Eesti linnadega on oluline. Praegu on see puudulik. 

Mulle tundub, et arutelu „Eesti 2030+” üle keerlebki põhiliselt transpordiküsimuste ümber. Kas ei peaks vaatama veelgi laiemalt – milline on see riik, mida me tahame ehitada? 

T. T.: Üks põhiline küsimus ongi see, kuidas, kui tihedalt ja millise paigutusega me siin sellel  territooriumil elame. See on minu meelest üks väga oluline küsimusi, mida planeeringus käsitletakse, ja siin on jõutud lihtsa tõdemuseni, et viis, kuidas me siin hajali asume – see on üks Eesti väärtustest ja seda tuleb hoida. Seejuures peab andma endale aru, et see on väga kallis otsus, sest väikestes külades või kohalikes suuremates keskustes elab vähe inimesi. Me võiksime otsustada, et kuna inimesi on seal nii vähe ja sellise struktuuri ülalpidamine on kallis, siis pigem koondame elanikkonna. Meil puuduvad aga vahendid, et näha, mis selle tühjaks jäänud territooriumiga juhtub, millises keskkonnas me oleksime paari-, kolmekümne aasta pärast. Teine oluline otsus selle juures võiks olla see, et me ei valgu rohkem laiali, hoiame olemasoleva asustuse kompaktsena. Eespool arutluse all olnud transport peab seda hajali elamist võimaldama kõige mõistlikumal viisil. Piirkondades, kus elab vähe inimesi, peab see olema väiksemahuline ja paindlik.         

Ü. M.: Transport ei ole tõepoolest ainus teema ega eesmärk iseeneses, taristu on vahend, mille kavandamisel tuleb lähtuda inimeste vajadustest ja avalikust huvist. Eesti ruumilise arengu  kavas tuleks minu arvates lahendada inimeste paiknemine ja vajadused ning loodust arvestades palju muid üleriigilisi küsimusi. Kuidas me saame selliseid küsimusi nagu tuumajaama, kaevanduste või tuuleparkide paiknemine vaadata ühe maakonna raames? Ega ju ei saa. Energiat tahavad kõik, aga oma tagaaeda kaevandust või ohtlikku tootmishoonet ei ihka keegi. Koormus tuleb jaotada.       

Kas energia planeerimine peaks olema üleriigilise planeeringu üks olulisemaid teemasid?       

K. L.: Esimene küsimus on, milleks Eestis on  üldse energeetikat vaja. Kui me tahame odavat elektrit, siis teeme kümme tuumajaama ja meil ongi väga odav elekter, mida saame edasi müüa. Aga kas see on eesti inimesele vajalik? Eestis on energiat vaja Eesti inimeste ja siinsete ettevõtete jaoks. Energia hind ja tootmise väljaarendamise kulu peab olema mõistlik, mis tähendab, et ei ole mõtet teha kümmet tuumajaama, ei ole mõtet võtta riski, sest see vähendab meie riigi elukõlblikkust. Samuti ei  ole mõistlik teha tuuleparke igale poole, leida tuleb selleks mõistlikud kohad. Eesti-sisese energiavajaduse katab mõne suure tuulepargiga ära, aga alati ei ole tuult. Vaja on ka alternatiivi, kust vahepeal energiat saada. Selleks on vaja muid tootmisviise ja tuleb luua ühendus teiste energiavõrkudega Eestist väljaspool, et vajadusel saaks energiat osta või müüa. Võib ju öelda, et Eestis ei ole sellepärast suurtööstust, et pole odavat energiat, aga tegelikult pole Eestis  suurtööstust sellepärast, et siin pole ühtegi odavat tooret ega ka väga odavat tööjõudu. Meil on asustuse, transpordi ja energeetika teemarühmad. Nende teemade käsitlemiseks on kaasatud Eesti parimad eksperdid ja ka vastavate ettevõtete esindajad. Mis on huvitav – energia tarbimine on läbi ajaloo püsinud suhteliselt konstantne. Leiutatakse viise, kuidas energiatarbimist vähendada, aga leiutatakse ka uusi asju, mis energiat tarbivad. Tuumajaam oleks väga suur objekt, millel on tugevad ruumilised mõjud. Kohti, kuhu tuumajaama saab Eestis teha, võib üles lugeda ühe käe näppudel. Kui vaadata riigi elatavuse vaatenurgast, siis ilmselt on hajutatud energiatootmine, nii et on erinevaid energiatootmisallikaid, palju parem lahendus, sest tagab süsteemi parema toimimise. Sel juhul ei olda sõltuv ühest investorist või ettevõttest ja tagatud on riski hajumine, mitte selle kuhjumine ühte kohta.         

Senise jutu põhjal on mul jäänud mulje, et me loome hajaasustusega riiki, kus on väga hea transpordiühendus ja mis suudab ise toota rohelist energiat. See kõlab vähemalt ideena hästi. Kas on veel olulisi teemasid, mida planeeringus käsitletakse, turism näiteks?       

A. K.: Seni ei ole spetsiaalselt turismitemaatikaga jõutud tegelda, aga üldine mudel, kus püütakse hoida hajaasustus tihedalt vaheldumas rohealadega – see iseenesest loob omalaadse  keskkonna, mida Euroopas palju enam pole. Siin on suhteliselt kergesti ligipääsetavad looduslikud paigad, erinevad vaatamisväärsused, kiiresti saab minna kultuursest keskkonnast looduslikku keskkonda. See on Eesti eripära, mis soodustab eriti loodusturismi. Kultuuriturismile mõjub hästi aga ruumi kokkutõmbamine ja kiire liikumisvõimalus. Üleriigiline planeering otseselt turismiobjekte ei defineeri.       

K. L.: Tallinn on turismi arengu seisukohast sihtpunkt ja selles kontekstis on Tallinna ranna-ala Eesti värav, paraku on see täna korrastamata keskkond.       

Oluline teema on valglinnastumine, mida  Toomas Tammis põgusalt puudutas ja mille negatiivsest mõjust keskkonnale on aastaid räägitud. Kas planeeringuga antakse selle peatamiseks ka mingid suunised?       

T. T.: Üks asi on eespool mainitud kompaktsuse küsimus: kui arendada, siis ikkagi nendesse  kohtadesse, kus juba midagi on olemas, mitte valguda laiali. Me saame oma asulaid tihendada, Eesti linnad ei ole hirmus tihedad. Küsimus on asulate servades. Selle üle oleme planeeringu koostajatega arutanud, aga väga selge seisukohani pole jõudnud. Kompaktsust ei saa luua, kui me ei erista asulat selgelt muust keskkonnast. Mis on juhtunud ümber Tallinna – seal on päris juhuslikud majade parved. See on nüüd olemas. Mis me sellega teeme? Valgaladel  ei ole reeglina head taristut, sotsiaalset struktuuri samuti mitte. Ega siin väga head lahendust ei ole.     

  T. K.: Praegu räägitakse tõsiselt sellest, et laenutingimused  hakkavad paranema, pangad teevad aktiivselt reklaami ja inimestel tekib uuesti võimalus hakata arendama seda, mis omal ajal sai planeeritud ja ka planeerima uusi alasid. Kaootiliste majaparvede teema on jätkuvalt aktuaalne.     

Kas Eesti planeerimise liberaalsust ei saa üldistest huvidest lähtuvalt pisut piirata?     

A. K.: Üleriigilise planeeringu raames võib küll kehtestada printsiibid, aga sellised teemad tuleb lahendada madalamal tasemel, maakonna planeeringu või linna ja selle lähiümbruse üldplaneeringutega.     

Ü. M.: Üks asi, mida mina linnadele ja ka valdadele ette heidan, on see, et tihti antakse kergekäeliselt arendajate survele järele. Kui keegi  ostab näiteks metsamaa, siis ei ole tal mingit õigust eeldada, et sinna võib teha tiheasustusala. Ka kohtupraktikas on juhuseid, kus on leitud, et arendaja ostis küll kalli hinna eest metsamaa, lootes, et teeb sinna uue elurajooni, aga kuna tal pole mingit õigust seda nõuda, siis saab heal juhul õiguse ehitada vaid väikese eramaja enda tarbeks. Teine häda on see, et uusasumeid ei planeerita terviklikult: ei ole jalgrattateesid, suusaradu, kohti, kus lapsevankriga  jalutada, istuda jne. Ja see on vallavalitsuste viga. 

Paljudes linnades ja valdades puudub arhitekt, kes oskaks pöörata tähelepanu ruumi kvaliteedile. Kas sellist ametikohta ei saa kuidagi seadustada?   

Ü. M.: Seadusega võiks selle sätestada, aga ma ei ole kindel, et see aitab. Kui vallavalitsusel või volikogul ei ole julgust öelda, millised peavad olema arendamise põhimõtted, siis on spetsialisti saatus rikutud närvid.   

„Säästlik eluviis” on tänase elu üks märksõnu.  Kas see leiab ka üleriigilises planeeringus kajastamist? 

T. K.: Selle küsimusega jõuame tagasi asulate planeerimise juurde. Planeerimine kohaliku omavalitsuse tasandil on väga tugev instrument, millega energiat kokku hoida.   

T. T.: Üks eesmärk on see, et planeerime elamismudelit kogu oma väljenduses: loome nii elu- kui töökohti selliselt, et me ei pea transporti kogu aeg võimendama.   

T. K.: Ehitamises on mõistlik jälgida kogu ehitustsüklit, materjalitootmisest lammutuseni. Eestisse tuuakse ridamisi elektriautosid, mis tundub olevat väga keskkonnasõbralik. Kui aga mõtleme, et enamik meie energiast tuleb põlevkivi põletamisest, siis ei tundu see enam  nii loodussõbralik. 

Kas planeeringus „Eesti 2030+” on käsitletud  ka riigi eriolukordi? 

 K. L.: Me jõudsime diskussiooniga selleni, et eelkõike peab planeerima rahuaegset normaalset arengut, mis ei tähenda aga, et seda teemat peaks eirama. Üleriigilises planeeringus on oluline,  et suuremate riskidega arvestatakse, aga väga detailidesse ei saa nendega minna. Riik on oma riske arutanud ja me arvestame selle hinnanguga. 

Millises etapis „Eesti 2030+” praegu on, millal see valmis saab?   

T. K.: Planeeringu esimene toorik on peaaegu valmis. On veel lünki, mis tuleb täita, arutelud käivad erinevates seltskondades. Tõenäoliselt jõuab see sügiseks sellisesse faasi, et läheb kooskõlastusringile.   

Kas selle koostamisse kaasatakse ka avalikkus? Kindlasti on paljudel midagi öelda.     

A. K.: Kindlasti ootame arvamusi. Ei lähtuta sellest, et riigis on olemas vaid üksikud targad ja  ülejäänud ei saa midagi öelda. Kodulehel on väga toredaid asjalikke kommentaare ja nii mõnigi on leidnud ka käsitlemist.   

K. L.: Meil on olnud mitmeid avalikke arutelusid ja neid tuleb veel. Infot selle kohta saab planeeringu kodulehelt: www.eesti2030.ee.