Üks väike detail võib avada kogu maailma

Veronika Valk: „Mis on meie arhitektuuris maailma mastaabis sedavõrd relevantne, kõnetav, mõtlemapanev ja intrigeeriv, et seda tasub Veneetsiasse maailmale näha viia?“

Triin Männik

Johanna Jõekalda, Johan Tali ja Siim Tuksami kureeritud Eesti ekspositsioon „Vaba ruum“ („Interspace“) eelmisel Veneetsia arhitektuuribiennaalil keskendus avalikule ruumile kui keskkonnale, kus segunevad ametlik ideoloogia ja selle isiklikud tõlgendused.

Johanna Jõekalda, Johan Tali ja Siim Tuksami kureeritud Eesti ekspositsioon „Vaba ruum“ („Interspace“) eelmisel Veneetsia arhitektuuribiennaalil keskendus avalikule ruumile kui keskkonnale, kus segunevad ametlik ideoloogia ja selle isiklikud tõlgendused.

Arhitektuurikeskus

Hiljuti avalikustati järgmisel suvel toimuva XV rahvusvahelise Veneetsia arhitektuuribiennaali peakuraatori nimi. Maailma kõige pikema ajalooga ja mainekaima arhitektuurisündmuse etteotsa asub Tšiili arhitekt Alejandro Aravena. Eesti osales arhitektuuribiennaalil oma ekspositsiooniga esimest korda juba 2000. aastal. Eesti ekspositsiooni kuraatorikonkursi esimene etapp lõpeb 31. augustil, mil konkursitööde seast valitakse kolm parimat, mille märgusõnad avalikustatakse hiljemalt 22. septembril. Teise etapi tööde laekumise tähtaeg on 19. oktoobril, lõplikud tulemused teatatakse ja võitja avalikustatakse hiljemalt selle aasta 10. novembril.

Võistluse eesmärk on leida parim ideekavand, mis tutvustab Eesti arhitektuuri ja linnaehitust ning parandab meie arhitektide ja arhitektuurimõtte nähtavust maailmas. Võistlusele oodatakse kunstiteadlaste, kunstiajaloolaste, arhitektide, disainerite, sisearhitektide, ajaloolaste jt arhitektuurivaldkonnaga seotud kuraatorite töid.

Žüriisse kuuluv kultuuri­minis­teeriumi arhitektuurinõunik arhitekt Veronika Valk avab siinkohal arhitektuuribiennaalil osalemise tausta.

Mida on Veneetsia arhitektuuribiennaalidel osalemine andnud Eesti arhitektuurile ja meie arhitektidele?

Veronika Valk: Veneetsia biennaali on võrreldud arhitektuurimaailma olümpiamängudega ja väidetud, et kui me sinna ei lähe, siis meid ei nähta, me ei lähe n-ö kirja, meid pole pildil. Aga see on ainult asja üks pool. Tõsi, biennaali avanädalal on Veneetsias koos kogu maailma arhitektuuripress ja kui Eesti on oma näitusega biennaalil väljas, siis on Veneetsiasse lennanud alati ka kümneid erialainimesi, s.o arhitekte, kuraatoreid jt, mis on meie arhitektuuriruumile samuti väga oluline.

Olulisemgi veel on aga see, et oma väljapaneku kureerimise, koostamise ja teostamisega saavad meie arhitektid-kuraatorid väga väärtusliku rahvusvahelise kogemuse, kuidas niisuguseid suursündmusi korraldatakse, kuidas mujal väljapanekute eesmärke ja teemasid püstitatakse, mil moel end esitletakse. Võrdlusmoment aitab mõista seda, mille poolest erineb meie arhitektuuriloome ja viis elukeskkonda arendada sellest, kuidas seda tehakse teistes riikides.

Tähtis on ka see, et nt eelmisel Veneetsia arhitektuuribiennaalil olid Eesti väljapanekuga seotud ka meie arhitektuuritudengid, kes pidasid kultuurilehes Sirp Veneetsia päevikut ja mõtestasid süstemaatiliselt enesele ning Eesti auditooriumile Veneetsia arhitektuuribiennaalil kogetut.*

Mida on eelmistest aastatest kõrva taha panna nendel arhitektidel ja arhitektuuriteoreetikutel, kes plaanivad kuraatorikonkursil osaleda?

Oluline on väljapaneku rahvusvaheline läbilöögivõime ja ka see, et näitus saaks edaspidi Euroopas tuuritada ning et seda oleks hõlbus Eestisse tuua ja siinsele auditooriumile lähemalt tutvustada.

Kuidas on Veneetsia arhitektuuribiennaal ajas muutunud?

Veneetsia arhitektuuribiennaali ametlikuks alguseks peetakse aastat 1980, kui seda kureeris Paul Portuguese ja biennaali läbivaks teemaks oli postmodernism. Järgmine biennaal keskendus II maailmasõja järgsele islamimaade arhitektuurile, kasutusele võeti ka monograafilise näituse formaat (nt toimusid Fernand Pouilloni ja Louis Kahni isikunäitus). III biennaalil tegeldi Veneetsia linnaruumi arendamisega, IV aga Hendrik Petrus Berlage pärandiga. V biennaal tõi kaasa arhitektuurikoolide näituse Arsenales, kus oli esindatud 43 kooli.

Sealt edasi on biennaalid muutunud hulga kontseptuaalsemaks: nt VI biennaal võttis vaatluse alla n-ö tuleviku­sensorid, arhitekti kui seismograafi. Biennaali kureeris Austria arhitekt Hans Hollein ning elutöö Kuldlõvi võitsid Ignazio Gardella, Philip Johnson ja Oscar Niemeyer. VII biennaali (2000) kuraatori Massimiliano Fuksase püstitatud teema „Vähem esteetikat, rohkem eetikat“ pööras seni arhitektuurikeskse sündmuse põhitähelepanu juba laiemalt keskkonnale, sotsiaalsetele ja linnaehituslikele muutustele ning tehnoloogia, informatsiooni, kommunikatsiooni, võrgustumise ja virtuaalse esiletõusule.

VIII biennaal ühisnimetajaga „Järgmine“ („Next“) jätkas aga teatud mõttes VI biennaali tuleviku-uuringuid, tehes seda kategooriate kaupa: elamuehitus, muuseumid, sõlmpunkt, koolitus, tornide linn, töökohad, ostlemine, meelelahutus, kirik ja riik ning linnaehituslikud kavad. IX biennaali „Metamorf“ („Metamorph“) sektsioonid kandsid aga taas hoopis ambivalentsemaid märksõnu: transformatsioonid, topograafia, tehisloodus, pind, atmosfäär, ahistav linn ja hüperprojektid.

2006. aasta X biennaali keskmes oli globaliseerumine ja megapolide (linnade, kus elab üle 3-4 miljoni inimese) probleemistik: migratsioon, kontrollimatu ja ülikiire kasvamine, liikuvus ja kestlikkus. Kui X biennaal tõstatas küsimuse arhitektuuri ja arhitekti rollist uues olukorras, kus tuleb suhestuda demokraatia, kestliku linnaehituse, poliitika kujundamise ja sotsiaalse sidususe väljakutsetega, siis XI biennaalil mindi tagasi arhitektuuri juurde selle traditsioonilisemas mõttes ja küsiti, kuidas tekib n-ö kodutunne. Publik nägi eksperimentaalse arhitektuuri näitust ning esile tõsteti Gehry, Herzog & de Meuroni, Morphosise, Hadidi, Koolhaasi Himmelb(l)au looming.

Nii on biennaalijada jätkanud pendeldamist traditsioonilisema arhitektuuriläheduse ja terviklikuma keskkonnakäsitluse ehk laiema maailmapildi loomise vahel. 2010. aasta XII biennaalil käis rekordarv külastajaid – 170 801 inimest sai osa sündmusest, mille keskmes oli inimene ja arhitektuur kui kohtumispaik. XIII biennaalil prooviti David Chipperfieldi juhatusel mõista, mis on arhitektuuris meie n-ö ühisväli (common ground). 2014. aasta XIV biennaal „Põhitõed“ oli tõsiseim katse uurida arhitektuuri kui sellist tema ehedal, konventsionaalsel kujul.

Kui Eesti konkurss välja kuulutati, ei olnud järgmise suve biennaali peakuraator veel teada. Nüüd teame, et ohje hakkab hoidma Alejandro Aravena. Kas kuraatorinäituse teema on üldse rahvusekspositsiooni puhul oluline?

Veneetsia arhitektuuribiennaali peakuraatori sätitud rõhuasetus on kahtlemata oluline, kuid selle, mismoodi Eesti arhitektuuri maailmas efektselt tutvustada, saab välja pakkuda enne, kui biennaali ametlik teema või juhtfiguur on välja valitud. Päris mitmed riigid üle maailma korraldavad oma rahvus­ekspositsiooni võistluse tükk maad enne peakuraatori ja tema teemapüstituse teatavakstegemist.

Võistluse peamine eesmärk on ju leida parim ideekavand, mis tutvustab Eesti arhitektuuri ja linnaehitust ning parandab meie arhitektide ja arhitektuurimõtte nähtavust maailmas. Ent loomulikult aitab meie nähtavusele kaasa see, kui käime sama sammu biennaali rahvusvahelise kuraatorinäitusega, mistõttu lootsimegi, et kuraatorivõistluse ajal selgub ka biennaali põhiteema, mis aitab võistlejal paremini ja täpsemalt ekspositsiooni fookust seada.

Eestist on Veneetsias arhitektuuribiennaalil käidud nii tugevate kontseptuaalsete ja poliitiliste projektidega kui ka mingist konkreetsest Eesti arhitektuuri (ajaloo)nähtusest ülevaadet andvate ekspositsioonidega. Mitmel korral on proovitud vaadata arhitektuurielu tulevikku. Kui kitsalt või laiapõhjaliselt võiks Veneetsia biennaali Eesti ekspositsiooni teemale läheneda?

Vahel võib üks väike detail avada kogu maailma, nii nagu arhitektuuribüroo Salto kollane gaasitoru Saksamaa ja Venemaa paviljoni vahel avas omal ajal ühtäkki Euroopa rahvusvaheliste suhete ruumilise mõõtme ja tegi seda vägagi konkreetselt, täpselt ning teravalt. Mis võiks tänast arhitektuuripublikut kõnetada? Küllap ikka globaalsete mustrite nägemine ja oskus neid oma väljapanekuga – läbi Eesti filtri – ilmsiks teha. Teisisõnu, loevad näituse fookuse fenomenaalsus ja uurimistöö tase.

On üsna tõenäoline, et meie oma kohapealsed probleemid ei köida maailma, kui me ei suuda teemat rahvusvahelise kontekstiga veenvalt siduda. Selleks peame me ise maailma vastu huvi tundma, olema uudishimulikud mitte ainult selle suhtes, kuidas meie arhitektuurilugu on kujunenud ja kuhu on meie elukeskkond teel, vaid ka selle suhtes, kuidas see kõik kõlab kokku mujal maailmas toimuvaga. Mis on see, mis on kõikjal ja ei kusagil, ning millest me teame Eestis arhitektide ja kriitikutena üht-teist paremini kui teised? Mis on meie arhitektuuris maailma mastaabis sedavõrd relevantne, kõnetav, mõtlemapanev ja intrigeeriv, et seda tasub Veneetsiasse maailmale näha viia?

Veneetsia biennaali peapreemiaid Kuld- ning Hõbelõvi pole siiani Eesti ekspositsiooniga koju toodud. Millised projektid on žürii tavaliselt esile tõstnud?

Küllap on iga auhind andja ehk oma žürii nägu, nii et üht retsepti on raske anda, küll aga võib viimase kümne aasta kohta täheldada seda, et hinnatakse probleemipüstitusi, mis lähtuvad globaalseist väljakutseist. 2006. aastal pälvis tähelepanu Taani paviljon väljapanekuga, kus oli käsitletud Taani-Hiina koostööd kestliku linnaehituse vallas. 2008. aastal pärjati Poola paviljon, mille keskmes oli hoonete järelelu. 2010. aastal said Kuldlõvi hoopis Bahreini urbanistid rannikualade muutuste uurimise eest. 2012. aastal võitis tsunami järellaines Jaapani paviljon, 2014. aastal aga sõjajärgse polarisatsiooni ruumilist tulemit esitlev Korea väljapanek.

Kategooriaid on mitmeid, Kuld- ja Hõbelõvi saajate kõrval tunnustatakse ka parimat-lootustandvamat noort arhitekti või bürood, antakse välja elutööpreemia ja samuti in memoriam lõvi. Seega on piisavalt variante, mille vahel valida, et võit koju tuua.

* 21 sissekandest koosnev Veneetsia päevik ilmus Sirbis 2014. aasta juunist detsembrini.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht