Unustatud agulitänavast uhkeks promenaadiks

Roosi tänava uus kujundus on ebatavaline, sest esimest korda on sel tänaval selgelt eristuv visuaalne identiteet.

MINEA KAPLINSKI

Roosi tänav Tartus. Kontseptsiooni „Mälumeetrid“ autorid Karin Bachmann, Mirko Traks (Kino Maastikuarhitektid) koostöös Eesti Rahva Muuseumiga. Eskiisi autorid Karin Bachmann, Mirko Traks (Kino Maastikuarhitektid), Tõnu Laanemäe, Toomas Paaver (Paik Arhitektid), Terje Ong, Edgar Kaare (maastikuarhitektuuribüroo Tajuruum). Põhiprojekti autor Indrek Lensment (Tinter-Projekt), konsultandid Karin Bachmann, Mirko Traks (Kino Maastikuarhitektid), Tõnu Laanemäe, Toomas Paaver (Paik Arhitektid). Ehitaja: Asfaldigrupp. Tänav avati 2016. aastal.

Praegu on Roosi tänavast valmis füüsiline osa. Milliseks kujuneb tänavaruumi olustik ja kuidas suhestub Roosi tänav kogu Ülejõega, näitab aeg.

Praegu on Roosi tänavast valmis füüsiline osa. Milliseks kujuneb tänavaruumi olustik ja kuidas suhestub Roosi tänav kogu Ülejõega, näitab aeg.

Margo Tõiste

Kui alustada Roosi tänava looga päris algusest, tuleks aastakümnete kaupa kirjeldada üht tavalist unist Tartu kõrvaltänavat. Alles viimase paari aasta jooksul on seni oma vaikses miljöös suikunud Roosi uulits üsna äkiliselt elule raputatud ning tõstetud üldsuse tähelepanu alla. Põhjus on teada: paljude juhuste kokkulangemise tulemusel paigutati üks kümnendi, kui mitte sajandi, suurehitisi just selle väikese kõrvaltänava otsa. Sealt omakorda hakkas lahti rulluma sootuks teistsuguse rõhuasetusega lugu, kust ei puudu heroilised, aastakümnetepikkusi dogmasid ja ruumi­psühholoogilisi barjääre murdvad ideed ning tänava uut hingamist saatvad ohud ja kõhklused.

Kesklinnalähedane perifeeria

Eesti Rahva Muuseumi uus hoone on olnud arhitektuurivõistluse võidutöö väljakuulutamisest saati rahva üks eelistatumaid ilkumisobjekte. Kritiseeritud on hoone kavandamise ja ehituse iga etappi, alustades hoone suurusest ja materjalivalikust ning lõpetades asukohaga. Arhitektuuriteema jätame seekord kõrvale, kuid muuseumi paigutamine kuhugi perifeeriasse näis olevat täiesti õigustatud alus suurele meelepahale.

Alles aegamööda hakkas muuseumi Raadi kodu kaitseks kostma arglikke hääli, mis püüdsid mõista anda, et ERMi uus asukoht jääb Tartu kesklinnast napi paarikilomeetrise jalutuskäigu kaugusele. See tõsiasi jäi esialgu õhku rippuma ning üsna pea võidi sedastada, et Põhja-Tartu ja kesklinna vaheline kaugus ei ole mitte niivõrd füüsiline, vaid tunnetuslik. Omamoodi oli selline avastus muidugi hea, sest kui kahe objekti vahelise ruumigeomeetrilise vahemaa vähendamine kaldub pigem ulmevaldkonda, siis inimeste ruumipsühholoogilisi hoiakuid saab muuta.

Tegu ei olnud lihtsa ülesandega, sest Emajõe põhjakaldal laiuva Tartu osa võõristus kumab läbi nii sealse piirkonna ajaloost kui ka nimeetümoloogiast. Mida muud ütleb Ülejõe, kui et tegu millegagi, mis jääb meist ja meie tegevusest teisele poole, kaugele. Kuvandi muutumisele ei aidanud kaasa seegi, et Nõukogude perioodil suleti suur osa üle jõe jäävast maast kõrge taraga, mille taga tõusid ja maandusid kõrvulukustavate paugatuste saatel helibarjääri ületavad sõjalennukid. Isegi siis, kui tara pärast taasiseseisvumist maha võeti ning sõjalennukid piiri taha pagendati, jäi kogu piirkonna kohale heljuma hääbuva militaarsuse hõng. Suurt muutust ei toonud ka järgnevad aastakümned ning Ülejõe ja Raadiid perifeeriaks.

Niisiis on täiesti mõistetav, miks Raekoja platsilt vaadatuna tundus ERMile valitud koht arusaamatu, kauge ja kõle. Teid sinnapoole justkui viis, need olid kesklinnapoolses osas korrastatumad, kaugemal parajad porimülkad ning lõppesid kusagil võserikus keset roostetavaid okastraadirulle. Üha enam sai selgeks, et kui koos uhke muuseumi väljaehitamisega ei võeta midagi ette sealse ümbrusega ega suudeta murda aastakümnetega juurdunud ruumipsühholoogilisi tõkkeid, poogitakse ERMile külge linnaperifeeria apokalüptiline hõng.

Teistmoodi tänav

Selleks et lootusetuna näivat olukorda kuidagi otsast lahendama asuda, hakati juba mitme aasta eest üha rohkem rääkima Roosi tänavast. Nimelt kulgeb sealtkaudu kesklinnast kõige otsem tee uue muuseumini. Lõpuks jõuti nii kaugele, et Tartu linnavalitsus lükkas käima hooratta lubadusega, et ERMi valmimise ajaks rekonstrueerib linn Roosi tänava. Kogu protsessi teeb Eesti kontekstis ebatavaliseks see, et tavaolukorras oleks selle lubaduse täitmiseks kutsutud teedeinsener, kes oleks võtnud kätte joonlaua, tõmmanud ilusaid sirgeid jutte ning arvutanud välja, kui palju asfalti on vaja selleks, et sõidutee auke lappida.

Roosi tänavaga läks aga teisiti: sealse eskiisprojekti meeskonna moodustasid maastikuarhitektid ja arhitektid. Eeskujuks võeti uue sajandi linnaplaneerimises ja maastikuarhitektuuris üha enam juurduv põhimõte, mille järgi linnatänavate kujundamisele lähenetakse uus­urbanistlikust ja inimkesksest vaatevinklist. Idee tuum seisneb selles, et linna põhikoe moodustav tänavavõrgustik ei pea olema üksnes utilitaarne käiguteede kogum, kus esiplaanile on seatud autojuhtide sõidu- ja parkimismugavus. Selle asemel vaadeldakse tänavaruumi kooskäimis- ja koostegemiskohana, ruumi kasutatakse loovalt ja otstarbekalt, kujundatakse väikesi taskuparke või väljakuid ning tänava kasutajana seatakse esikohale jalakäija.

Arvestades seda, et eelneva poolsajandi jooksul on üle maailma planeeritud tänavaid selleks, et teha teed hoogsale autostumisele, on tegu üsna kardinaalse paradigmamuutusega. Õnnetuseks on praegune olukord, kus linnu läbivad tiheda liiklusega magistraalid, mille ääres on inimesed majade serva kõnniteele surutud, muutunud niivõrd iseenesestmõistetavaks, et tihti ei osata paremat enam tahtagi. Kui planeerijad, linnavalitsus või asumiseltsid on pakkunud välja mõtte teha midagi teistmoodi – ehitada kõnniteed laiemaks ja sõiduteed kitsamaks, tõuseb suur pahameeletorm.

Kardetakse suisa, et kui autodele ei tagata mugav juurdepääsu- ja parkimisvõimalus, peletab see inimesed minema ning toob kaasa halvava liikluskaose. Muu maailma kogemustele ja näidetele tuginedes võib siiski tõdeda, et hirmuks pole suuremat alust ning pigem on kergliikleja eelistamine toonud senistele mürarohketele tänavatele uue hingamise, turgutanud väikepoode ja kohvikuid ning tõmmanud käima linna­asumite kogukondlikku aktiivsuse. Tasub meeles pidada sedagi, et auto omamine ja sellega mugavalt liiklemine ei ole inimõigus ning võrreldes tuulte ja tormide meelevalda asetatud kergliiklejaga on autojuhid juba nii ehk naa privilegeeritud seisuses.

Õnneks on ka Eestis juba inimkeskse linnaruumi näiteid. Jagub meiegi vanalinnadesse jalakäijate tänavaid ning veekogude äärde uusi rannapromenaade. Täiesti eraldi näidetena võib välja tuua asumiseltside eestvedamisel ja kaasamisel tehtud tänavalahendusi, nagu Soo tänav Tallinnas ja Pargi tänav Tartus.

Isegi juba olemasolevate kergliiklejasõbralike tänavate hulgast eristub Roosi tänav pisut omanäolisena. Nimelt on loodud pretsedent, et ühele täiesti tavalisele linnatänavale antakse mitmekilomeetrises lõigus oma selge visuaalne identiteet.

Just seda tuleb pidada valminud Roosi tänava suureks saavutuseks, et peale laia kergliiklustee on kogu tänavaruum taskuparkide, peatuskohtade ja väikeste väljakutega hästi läbi mõeldud. Tegu ei ole enam pelgalt kahe punkti vahelise funktsionaalse otsejoonega, vaid oma selge kujunduskeelega jalutuskoridoriga, kus võib sammu pisut aeglasemaks sättida ning püüda tähele panna detaile, nagu vana linnakaevu asukohta paigaldatud joogiveekraan, või tõsiasja, et romantilise nimega tänav suubub paslikult ERMi ümbritsevatesse roosiväljadesse.

Aeg näitab

Ilusa tänava lummusest hoolimata, tasub aga teadvustada ka kitsaskohti. Nimelt ei ole ega ilmselt ka saa sellest iial Tartu Rüütli tänavaga võrreldavat tuiksoont – selleks pole Tartus lihtsalt piisavalt palju inimesi. On ka selge, et ainult ERMi poole jalutajatega tänavat ei täida ning selleks, et lugeda projekt täiesti õnnestunuks, peab Roosi tänav kinnistuma ümbruskonna elanike ja teiste tartlaste liikumis- ja kooskäimisharjumustesse. Kas sealjuures suudetakse ärksamaks turgutada ka segase ülesehitusega Ülejõe linnaosa ja kujundada seal omanäoline asumiidentiteet, jääb praegu vastuseta. Pole võimatu seegi, et lõplik õigus jääb opositsionääridele, kes mõneti põhjendatult on leidnud, et uue kergliiklustelje loogilisem asukoht oleks olnud ajaloolisel, Raekoja platsi mõttelise pikendusena toimival Raatuse tänaval.

Andkem tänavale ja selle kasutajatele aega atra seada! Praegu on Roosi tänavast valmis üksnes füüsiline osa. Kõik edasine, milliseks kujuneb tänavaruumi olustik, kuidas see kasutusele võetakse, kas tänava äärde kavandatud või seal juba olemasolevad maamärgid tööle hakkavad ning kas ja kuidas hakkab Roosi tänav suhestuma kogu Ülejõega, näitab aeg. Kuigi paljud teeäärsed peatuskohad ootavad kevadet, muru tärkamist, kosumist ja kasvamist ning tänav ise sisseelamist ja sissetöötamist, siis tugev selgroog, mille peale kõik ülejäänu ehitada, on paigas.

Muidugi ei ole Roosi uulits mingi lunastuse allikas, mis suudab ümber pöörata Ülejõe ja Raadi ruumipsühholoogilisi tõrkeid või muuta linnatänavate planeerimise praktikat, aga pretsedent on loodud. On näidatud, et saab ka nii ja ongi vaja julgelt mõelda ja teistmoodi otsustada. Kas Roosi tänava lool on ka ilus lõpp, on veel ebaselge, aga igal juhul on muinasloo esimeses peatükis väikesest okastraadivõserikku sumbunud unustatud agulitänavast saanud uhke promenaad, mille lõpus haljendavad roosiväljad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming