Uue maailma ehitajad

Torontos töötanud eesti arhitektide looming ja elulood toovad kodu-Eestisse tüki vähe teatud ajalugu. Pilt on kirju, aga muljetavaldav.

EMIL URBEL

Näitus „Uude maailma! Eesti arhitektid Torontos“ Eesti arhitektuurimuuseumis kuni 27. V. Kuraator Jarmo Kauge, kujundus Lembit-Kaur Stöör, graafiline disain Laura Pappa, fotograaf Kaido Haagen.

Avastasin, et ei tea Torontost suurt midagi. Ainus tuttav ehitis on CN Tower. Ontario järve kaldale rajatud teletorn kandis alates 1975. aastast maailma kõrgeima ise püsti seisva ehitise tiitlit, kuni arhitektuuribüroo SOM kavandatud Burj Khalifa Dubais selle 2008. aastal üle lõi. Arhitektid teavad, et sünnipärane torontolane on ka muidu Californias elav ja töötav Frank Gehry. Maailmanimega arhitektidest on Torontosse ehitanud I. M. Pei, Norman Foster, Will Alsop, Daniel Liebeskind ja Mies van der Rohe.

Toronto on mitmekultuuriline linn. Alla poole linna elanikest on sündinud Kanadas ja vaid veidi üle poole neist kõneleb inglise keelt emakeelena. See on Põhja-Ameerika suuruselt viies linn ja üks tihedamini asustatud piirkondi New Yorgi ja Mexico City järel. Linna kiire kasv algas pärast Teist maailmasõda, 1950.–1960. aastatel suurenes Toronto elanikkond ühelt miljonilt kolmele. Praegu arvatakse elanike arvuks Suur-Torontos üle 6 miljoni ja linna mõjupiirkonnas üle 8 miljoni. Ja kasv jätkub – Toronto on jäänud tänapäevani uusasukatele atraktiivseks, samal ajal kui 200 miili kaugusel asuv Detroit on üldtuntud näide kunagise pulbitseva tööstuslinna hääbumisest. Kas mitmekultuurilisus ongi Toronto edu saladus?

Sõjajärgsest Euroopast saabunud migratsioonilaine tuules algas linna kiire laiendamine, taristu moderniseerimine ja äärelinnade sidumine keskusega. Ehitusbuum koos autostumisega tõi kaasa valglinnastumise – aedlinnade rajamine Sir Ebenezer Howardi ideede vaimus algas bangalo-laadsete eramute ehitusega. Et linna planeeringupoliitika soosis tihedamat asustust, tekkisid satelliitlinnadele ka kohalikud keskused koos kaubanduse, ärihoonete ja töökohtadega. Head kasumit teeninud ehitusettevõtjad haarasid kinni vabaplaneeringulisest Le Corbusier’ kontseptsioonist „tornid pargis“. Kõige selle koosmõjuna on Toronto võrreldes teiste Põhja-Ameerika linnadega palju tihedam. Vaesemaid piirkondi heakorrastati, paraku läks valimatult buldooseri alla ka palju XIX sajandi väärtarhitektuuri. 1980. aastatel alanud deindustraliseerimine jättis vabaks suured ajaloolised tööstusalad ja lõi võimalusi seal elamupiirkondade arendamiseks.

Suure sõja eest pagenud eestlased jõudsid Kanadesse 1940. aastate lõpul ja 1950. aastate algul, just õigel hetkel, kui oli algamas tollal eurooplaste silmis veidi provintsliku linna pöörane areng. Kanadasse saabus sõja jalust üle 20 000 eestlase, neist enamik Torontosse. Märkimisväärselt palju oli nende hulgas arhitekte ja insenere. Nendel erialadel oli mujalt tulijatel lihtsam kohaneda ja sooritada vajalikud kutse­eksamid kui näiteks head keeleoskust nõudvas advokaadiametis.

Vanemad eesti arhitektid olid saanud hariduse valdavalt Saksamaal ja töötanud juba ka kodumaal, nooremad olid õppinud pärast sõda paguluses, peamiselt Rootsis. Paljud jätkasid haridusteed Kanadas. Mihkel Bach, Ants Elken ja Taivo Kapsi tegutsesid lühemat või pikemat aega õppejõududena ka Torontos.

Ants Elken (1917–2011) töötas büroopraktika kõrvalt üle kolmekümne aasta Toronto ülikoolis õppejõuna ja lõpetas professorina. Ainsa eestlasena osales ta aktiivselt ka kohaliku arhitektuurielu kõrgliigas ehk kuningliku arhitektide instituudi töös ja oli tegev selle ajalehe toimetamises.

Mihkel Bach (1916–1972) oli esimene eestlane, kes astus Ontario arhitektide ühingusse. Koos vanema kolleegi Viktor Tretjakevitšiga kavandatud ja 1952. aastal valminud kaks eestlaste tellitud kooperatiiv­elamut Queeni tänaval äratasid laialdast tähelepanu. 1955. aastal valminud kõrge viiluga Peetri kirik tunnistati kohe pärast valmimist moodsa arhitektuuri meistriteoseks.

1956. aastal toimunud Toronto uue raekoja arhitektuurivõistlusest võtsid osa ka eestlased, viiesaja töö hulgast valiti välja soomlase Viljo Revelli oma. Tema büroos töötas noor Taivo Kapsi (1935–1967), kes juba õpingute ajal Toronto ülikoolis pälvis Ontario arhitektide ühingu auhinna ja kelle 1968. aastal Richard Mauranile valminud maja valis arhitektuuriajakirja Canadian Architect toimetus järgmisel aastal 1960. aastate kümne kõige olulisema hoone hulka. Paraku jäi autoril nii maja valmimine kui ka suur tunnustus nägemata.

Ühena esimestest eesti arhitektidest 1953. aastal Kanadas õpingud lõpetanud ja eduka büroo omanikuna jõukaks meheks saanud Elmar Tampõld (1920–2013) pühendus pensionipõlves Kanada eestlaskonna elu arendamisele. Suuresti tema tegevuse viljad on eesti õppetool Toronto ülikoolis, väliseesti muuseum ja ajaleht Eesti Elu, samuti Tartu kolledž. Kultuurisildade ehitajana on ta Tartu ülikooli auliige ja Valgetähe IV klassi teenetemärgi kavaler.

Enim tuntud eesti soost arhitekt Kanadas oli Uno Prii (1924–2000). Eluajal kolleegide poolt tunnustamata ja veidrikuks arvatud pöörase töövõimega Prii kavandas üle 250 hoone ja „avastati“ alles 1990. aastatel. Uno Prii alustas poola päritolu ehitusettevõtja Harry Hilleri tellimusi täites, tema töölaualt on tulnud mitmed linna väljapaistvad ja ka paljukirutud elamukompleksid. Alles tänapäeval uuritakse ja hinnatakse teda kui elutu ja inimvaenuliku rahvusvahelise stiili isikupärastajat. Praegu on kuusteist tema kavandatud hoonet kantud Toronto ehitusmälestiste nimekirja.

Ühe suurima Kanada arhitektuuribüroo B+H Architects asutaja oli baltisakslaste järeltulija George Hamann ja partnerite hulgas 1955. aastal firmasse asunud Kalju Voore (1923–1999). Tema töödest on väljapaistvaimad Niagara joa vaatetorn Skylon ja Scarborough’ Centenari haigla. Büroos on töötanud teisigi eesti päritolu arhitekte, Eestis vahest enim tuntud Tõnu Altosaar (1943) on tänini firma seeniorpartner.

1980. aastate lõpul jõudsid mõned Kanadas alustanud arhitektid ka kodu-Eestisse. Mul on õnn olnud kohtuda muheda Henno Sillastega (1936–2013), kel Vabaduse platsil ka maja püsti – Kawe Plaza. Palju vaeva nägime paarkümmend aastat tagasi tellijat esindanud nõudliku ja täpse Harry Kiviloga (1929), noorematest on kodu-Eestis end edukalt tõestanud Lembit Tork (1959).

Arhitektuurimuuseumi näitus lõpebki 1980. aastatega, kui ükshaaval lahkusid vanemad arhitektid. Noorem põlvkond aga peab end rohkem kanadalasteks, läbi on löönud Alar Kongats (1963). Eestlaskond enam nii hästi kokku ei hoia ja seda illustreerib hästi Toronto Eesti Maja ümber toimuv kemplemine.

Näitusele koondatud kümmekonna Torontos tegutsenud arhitekti tööde järgi on raske öelda, kas nende loomingut ka miski ühendab. On kvaliteetsemat ja ka raha pärast tehtud tööd. Näituse koostaja on olnud siin raskete valikute ees ja otsus on langenud selgelt arhitektuuri kvaliteedi järgi. Piltidelt vaatab vastu palju tuttavat, mõnigi maja meenutab omaaegset Eesti Projekti või EKE Projekti toodangut. Aga eks kogu maailmas jälgiti nii siis nagu ka praegu valitsevaid trende ja moode, paljuski mõjutasid ehitatavat tollased ehitustehnoloogiad. Ja kas suudabki keegi sõnastada, mis on eesti arhitektuur. Usun, et ka selle perioodi läti, rootsi või itaalia arhitektidest oleks sarnase näituse saanud. Võib-olla on Toronto eestlasi ühendavaks lüliks skandinaavialikkus, skandinaavia- ja soomepärane olid sel ajal nagunii moes.

Kahjuks ei toeta näituse rikkalikku fotomaterjali ja mõne arhitekti skitse-visualiseeringuid majade joonised – plaanid ja lõiked. Kuid arhitektuurist saab haaravalt rääkida ka ilma „mahtude mängu“ ja „linnaehituslikke aktsente“ analüüsimata. Näitusel ongi mulle majadest olulisem iga arhitektiga kaasas käiv lugu. Isikulugudega on ladusalt põimitud lood elust paguluses, eesti kiriku- ja seltsielust, kooperatiivelamutest, Eesti Kodust ja Ehatarest vanadele. See on tükk meie ajaloost läbi arhitektitöö.

Näituse kuraator Jarmo Kauge on ära teinud suure töö. Kanada poolt oli koordinaatorina abiks Piret Noorhani väliseesti muuseumist. Muljetavaldav on tänatavate nimekiri, see annab aimu milline hulk materjali tuli läbi töötada ja kui paljud selle juures abiks olid. Eraldi märkimist väärivad Kaido Haageni kvaliteetsed originaalfotod. Näituse kujundus on kergelt haaratav ning graafiline kujundus suurejooneline ja arusaadav. Ruumi keskel trooniv Paco Ulmani eelmisest näitusest maha jäänud installatsioon toimib ekspositsiooni siduva blackbox’ina, milles saab vaadata-kuulata arhitektide meenutusi.

Mai lõpuni arhitektuurimuuseumi suures saalis avatud näitus väärib vaatamist kui vähekajastatud lõik meie arhitektuuriloost. Jääme põnevusega ootama peatselt valmivat põhjalikku kataloogi, mis paraku ei taha kunagi koos näitusega valmis saada. Tänuväärt ettevõtmine arhitektuurimuuseumi poolt – kui meie siin seda ei tee, siis ei tee seda keegi.

Praegu on kuusteist pöörase töövõimega Uno Prii kavandatud hoonet kantud Toronto ehitusmälestiste nimekirja. Pildil Toronto Lastehaigla õdede elamu (1983).

1955. aastal valminud kõrge viiluga Peetri kirik tunnistati kohe pärast valmimist moodsa arhitektuuri meistriteoseks (arhitekt Mihkel Bach).

2 × Kaido Haagen / Arhitektuurimuuseum

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht