Uue Maailma lainel

Laur Laanemaa

Erko Valk: Asumiseltsi tööpõhimõte on kõikjal sama.”

Laur Laanemaa: Inimesed teavad sind Prussakovi rattaühingust (PRÜ). Tulid ka siia rattaga?
Erko Valk: Hea meel, et keegi veel 90ndatest seda Prussakovi rattaühingut mäletab, mis 2007 otsa sai.

Pidasite ka „matuseid”?
Ei, meile lihtsalt saadeti kiri äriregistrilt, kuna MTÜ polnud juba mõnda aega tegev. Mõtlesime, et mida vastata. Pole ju vaja hoida elus ühingut vaid registri pärast – ikka sellepärast, et on mingi idee, midagi, mida öelda. Tekkis küsimus, kas meil on veel midagi öelda, kas on keegi, kes võtab MTÜ enda kanda. Kuna kedagi polnud, siis saadeti meile järgmine kiri, et ongi kõik.
Aga suuri matuseid me ei pidanud. Asjad tulevad ja lähevad.

Kuidas nüüd Uue Maailma seltsiga (UMS) läheb?
Selts oli teatud moel PRÜ jätk, tegutsenud nüüdseks viis-kuus aastat. PRÜ oli rohkem provokatsiooniüksus: tõstatasime küsimusi ega lahendanud neid, kuna meil polnud selleks aega. Need pidid lahendama teised (selleks me valimegi omavalitsusi ja riigikogu). PRÜ lõpus lihtsalt protestisime, tõime sellise protestimise vaimu Eestimaale.

Teadvustamaks, et on võimalik midagi teha?
Jah, enamik inimesi on terve mõistusega. Saadakse ju aru, mis on õige, mis on vale. Kogusime Rahva Raamatu poe (mis muudeti Hugo Bossi poeks) toetuseks esmakordselt Eestis internetis allkirju, saime kokku üle 10 000 allkirja sellises internetikeskkonnas, mis praegu tundub täielik kiviaeg.

See ongi ju tegelikult linnaruumi otsene mõjutamine. Üks osa on poe imagoloogiline – kaubandus versus etnograafiline – taust, teine aga see, et selline aktsioon mõjutab linnaruumi. Rääkides asumitest, siis mis on uusasum – s.t mitte põllupealne uus-agul, vaid kui Uue Maailma uuele elule ärganud asum?
UMS põhineb seal elavate inimeste mõtteviisil – osa inimesi on sinna just sellepärast kolinud, et seal tegutseb UMS. Praeguseks on seal kinnisvara hind kõvasti tõusnud.

Siis see ju on muutnud midagi ka peale mõtteviisi?
… arhitektuuri mõttes või?

Ei, üldse, et kuhu me lähme ja …
See on tunnetuspõhine. Linnaruumi mõttes ei ole me midagi muutnud peale selle, et seal toimub igal aastal festival, mille jooksul peatame autoliikluse ja avame tänavad inimestele. Võib-olla on Telliskivi selts eesmärkidega hoopis paremini hakkama saanud, kui mõelda praeguse Soo tänava lahendusele, kus õnnestus ideid paremini läbi suruda. See on nüüd selline tänav, millesarnaseid võiks olla vanades asumites mujalgi. Soo tänaval on küll palju asju puudu, mis teeks tänava elavaks, aga muidu on seal nüüd korralik euroopalik klassikaline tänavaruum, mis on inimeste (loe: liiklejate) vahel võrdselt jagatud. Võideti Soo tänav, aga kaotati Kultuurikilomeeter, mis tehakse maanteeks.
Asumiseltsid ajavad oma asja: nad tahavad tekitada teatud sorti idülli, mõnusat kohta, kus autoliiklus rahustatud ja lärmi võivad teha vaid need, kes seal elavad. Vanalinnaseltsil on seetõttu raske: seal teevad lärmi võõrad, kes tulnud nädalavahetuseks nagu Disneylandi: joovad, lärmavad, tarbivad kõike ja siis panevad minema. Vanalinna kui linna südant on seepärast väga raske muuta idülliliseks.

Kas UMSi asja ajamisel on teil olnud eeskujusid mujalt: Helsingist, Berliinist, New Yorgist?
Teeme oma asja, kuigi oleme muidugi ringi käinud, aga otseselt üle pole võtnud midagi. Asumiseltsi tööpõhimõte on kõikjal sama: oma naabruskonda turgutatakse ju puhtast südamest. Iseasi, et pärast teeb keegi selle rahaks – see on igal pool nii. Berliini näited on selles osas kõige konkreetsemad, kuidas mõni vaene piirkond saab hästi popiks ja siis ostavad kinnisvarategelased maju kokku, teevad need korda, müüvad maha. Misjärel inimesed, kes on asumi popiks muutnud ja pannud sinna oma energia ja elu, ei saa enam seal elada – lihtsalt (rahaliselt) ei jaksa. Piirkonna võlu oli ju selles, et sinna kolisid kunstnikud ja teised, sest seal oli odav elada. Tänu nendele muutuski linnaosa niisuguseks, kuhu kõik tahtsid minna, ka elama, mitte ainult pidutsema. Eks see loov seltskond koli siis mujale ja mõni teine piirkond saab popiks.

Tegu on siis n-ö ringkäiguga: Kassisabast Kadriorgu ja tagasi. Kas ajaraam on 25 või 250 aastat, on iseküsimus.
Küsimus on selles, mida jõutakse vahepealse ajaga ehitada ja kuidas ruum füüsiliselt muutub. Mõnel juhul võib muutus tähendada seda, et piirkonda ei minda enam tagasi. 25 aasta ajaraam ei pruugi lihtsalt töötada: keegi ei taha enam kunagi sinna linnaossa elama minna, sest see on ära situtud.

Vahel on vastupidi: Singapuris on 30 aastaga tehtud slummidest pilvelõhkujad. On ju erineva tasemega arendusi: mõni tõstab krundi väärtust kaks, mõni kümme korda. Meil on mägedele kortermajade vahele aeg-ajalt uusi maju ehitatud. See on koha- ja objektispetsiifiline, kas arendus tõstab keskkonna väärtust või ei.
Toon Uuest Maailmast näite. Ehitati üks uus maja (kortermaja Koidu 100 – L. L.): võeti maha kahekorruseline puumaja ja ehitati asemele viiekordne kivimaja, mille lahendus kopeeriti 1930ndatest. Vaatad seda ja mõtled, et „noo, okei …”. Ta on ikkagi äärmiselt igav. Hoone püüti sobitada keskkonda, aga arhitekt pole mitte midagi omalt poolt teinud – ta ei ole sinna juurde mõelnud midagi, mis teeks maja lahedamaks. Kui lood midagi uut, ei pea kopeerima midagi vana. Pole mõtet teha uut vana maja.
See on stilistiline absurd nagu mõne teisegi ehitise puhul. Saab valmis: tore, uus ja puhas, funktsioon toimib, ent väljanägemine pole see. Tegelikult, isegi ülekäiguraja kallal saab norida – alati saaks ju paremini.
Ülekäiguraja puhul saabki just teha palju paremini. Ülekäigurada on ikkagi asi, mis on mõeldud jalakäijatele – koht, kust saad kohe otse üle. Kogu liiklusele on parem, kui jalakäija ei pea ootama, jalakäimise mõte on jõuda kiiresti kohale. Autoga liiklemise mõte ei ole linnas jõuda kiiresti kohale, sest see on või-ma-tu! Ei saa autoga linnas kiiresti kohale jõuda. Niisuguse autode hulga juures pole võimalik teha sellist linna, kus saad – sipsti! – autoga igale poole.
Oled näinud seda uut Ülemiste mitmetasandilist rägastikku? Tore, et saab sõita mööda siledat teed: kiiresti aga ainult öösiti, sest ummikute probleem pole lahendatud.

Mis on siis etem, kas jalakäimine või jalgratas? Ühistransport?
Minu meelest jalgratas. „Velosoofide” filmis räägib Fred Jüssi väga hästi jalgratta geniaalsusest. Sõiduvahendi valik pole küsimus sellest, mis on praktiline. See on mugavustsooni värk. Mul ei ole linnas autot vaja, saan kõik oma asjad tehtud rattaga ja jala. Linnades nagu New York ja Moskva – eriti Moskva – pead olema idioot, kui hakkad seal autoga sõitma. Mõnel tõesti võib-olla pole muud valikut või nad pole piisavalt loomingulised, et leida rongi-auto või rongi-ratta kombinatsiooni.

Ratta ja bussi variant tihti ei tööta, sest rattaga ei lasta bussi sisse. Karjutakse näkku:„Ega see veotakso ei ole!”
See on asi, mida tuleks muuta. See on ka arusaamise küsimus: meil võiks olla selline linn, kus võib rattaga minna igasse ühissõidukisse.

Kõrghooned on ka mugavus – kõik funktsioonid ühes kohas koos.
Absoluutselt, võtavad väga vähe ruumi. Mõni pilvelõhkuja ehk ei häiri ka esteetilist kogemust linnaruumist ega võta ka ruumi. Näiteks Viru hotell ei võta ruumi, aga Viru keskus võtab.
Kuidas korraldada praegu asjad kasutajasõbralikult ja mõistlikult, nii et otsad jääksid lahti? Tallinnal pole sellist asja nagu idee või visioon, seda pole poliitilisel ega ametnike tasandil. Korraldatakse Tallinna tulevikuvisiooni konverentse, mis on täielik jama. Me ei oska selgelt välja öelda, mis Tallinn on või mis ta võiks olla, mis me tahame, et ta on. Isegi aasta-kahe lõikes.  Selleks on vaja loomingulist protsessi, mis viib tunnetuslikult õiges suunas – Tallinna puhul ma seda ei näe. Tallinna visioon oleks justkui menetleda detailplaneeringuid.
Asumiseltsid teavad täpsemini, mida nad tahavad oma asumi sees. Nad võivad sarnaneda, aga olla ka piisavalt erinevad. Linna idee ongi see, et peaaegu kõik on võimalik. Isegi kui sul midagi ei ole, saad selle siia tuua. Linn on nagu turg. Isegi kui ta on tarbimiskoht, siis ta võiks olla keskkonnana tõesti m-õ-n-u-s tarbimiskoht.
Vabaduse puiestee, Narva maantee ja Mere puiestee on kolm näidet, mis ei toimi äriliselt. Kas oled tähele pannud, kui palju on Narva maanteel neid pisipoode, mis järjest pankrotistuvad? Kui vaatad kinnisvarakuulutusi, siis seal müüakse neid kui „200 meetrit Viru keskusest!”. Tänaval on aga inimesed, kes ei taha midagi tarbida – nad ootavad bussi, et minna Lasnamäele koju. Kui sel tänaval oleks trammid, üks autorida ning laiad kõnniteed, siis tahaksid teisedki inimesed seal käia ja nende äri läheks paremini. Tekiks elav tänav.

Kas rõhk on sõnal „mõnus”, mitte „tarbimiskoht”?
Täpselt. Mäletan, et kunagi märkis Jan Kaus kaardil ära ühe autovaba ala Tallinnas: tegi seda oranži täpiga ja see oli Katariina käik. Vanalinn on ses mõttes arenenud, et Raekoja plats, Viru tänav, Harju tänav jms on kuulutatud autovabaks. Suur-Karja ja Väike-Karja sissesõitudele on pandud „tuvid” ette. Võib panna märgi „Jalakäijate ala!”, aga kui ei pane „tuvi” ette, siis keegi ei saa aru. See on kultuuri küsimus. Me paneme igale poole sildid, et siin on 50-ala, aga kõik sõidavad 70ga. Kui panna 30 märk, siis sõidetakse 50ga. Näiteks Soo tänaval ei saagi enam sõita kiiresti, sest seal on piisavalt kitsas ja palju ülekäiguradasid – pead olema tähelepanelik. Rootsis tehti üks katse: ühes väikelinnas võeti ära kõik liiklusmärgid. Oluline on, et see, kes läheb üle tee, jääks ellu. Ja enam polnud õnnetusi, tekitati n-ö loov teadmatus. Polnud võimalik vaid märkide järgi käituda, tuli keskenduda sisulisele. Autoliikluse piirid saab paika timmida vastavalt vajadusele igasugu tänavamööbliga, mis pole liiklusmärgid.
Oled kindlasti märganud, kuidas rattateed iga ristmiku juures lõpevad ja siis jälle algavad. See on puhas juriidiline käik, et kui autoteel midagi juhtub, on jalgrattur süüdi, sest rattatee lõpeb vahepeal ära. Kui rattatee on peatee ääres, siis peaks ka seal olema pidevalt peatee. Rattatee on sõitmiseks ja seal sõidetakse, kui seda mööda ka tegelikult kuhugi jõuab, kiiresti. Ma ei sõida rattaga spordi pärast. Selliseid inimesi on muidugi ka, aga nad treenivad mujal ja kindlasti ei tee nad trenni rattateel, sest seal ei saa seda teha. Kui me tahame, et rattasõitjad sõidaksid eesmärgipäraselt, punktist A punkti B, võimalikult kiiresti või omas tempos (aga kiiremini kui jalakäijad), siis peab ka peatee ääres olev rattatee olema peatee. Seal ei ole mingit muud lahendust.

Siit hargneb linna tihendamise teema. Kaubanduspind peab olema jalakäigutsoonis. Kesklinn peaks olema tihe Viru keskuse tagant Kadrioruni välja. Ma ei räägi 30-kordsetest kortermajadest, vaid hoonetest nagu see, kus oli varem Kodutarve (Narva mnt 21/23, arhitekt Paul Madalik, 1975. a projekt, valmis 1982. a – toim), mille elanikele on Viru keskus ja südalinn jalutuskäigu kaugusel.
See ei ole praegu meeldiv läbimise ots. Kui käia Tallinna ülikoolis ja jalutada kellegagi koos mööda Narva maanteed, siis seal ei saa juttu rääkida: liiklusmüra pärast.

Jah, praegu on see nii, aga kui saaks tihendada neid krunte, mis on tüh-jad – kontsentreeriks elanikke.
Nõus, aga see, mida „aukudesse” ehitatakse, on täna suvaline ega aita kaasa piirkonna arengule. Neid juhtumeid ei lahendata tervikuna. Näiteks Uues Maailmas on lastestaadion, mis asub rahandusministeeriumi taga. Ministeeriumil on kavas teha tohutu „superministeerium”. Riigimaad pole aga piisavalt, et ehitada suurhoonet – nii kavatsetakse hammustada ära staadion, kus me käime jalgpalli mängimas, ise niidame muru, ise koristame. Samal ajal on staadioni servas, Toom-Kuninga ja Suur-Ameerika tänava ääres, suur maalapp, kuhu saaks ehitada igasuguseid asju. Või ka mitte ehitada, olenevalt nägemusest. Kuid nägemus puudub. On lihtsalt üks hiigelauk keset asumit, mis justkui areneb mitte-nägemuse järgi. Linn aga saaks siin dikteerida …

… mis eeldaks naabrite kaasamist, dialoogi tekkimist.
Täpselt. Planeeringute ümber toimuvat ei avalikustata piisavalt, menetlemine käib nii vaikselt, et seda on raske jälgida. Avalikustamisest ei pruugi asjaosalised teadagi saada. E-riigis peaks kõik olema avalik, planeering peaks olema kõigile näha. UMSis printisime välja kõik planeeringud, mis meie kandis kehtestatud ja kehtestamisel, ning panime need suurelt üles kohtadesse, kuhu need tulevad. Kõik uued asjad, mis ehitatakse või planeeritakse, tulevad millegipärast inimestele üllatusena.

Millised olid su väljakutsed professionaalses võtmes kümme aastat tagasi, millised täna?
Mul seda professionaalset võtit ei ole, ei ole ühtegi professiooni omandanud. Olen aru saanud, et võin käivitada ükskõik mille. Iseasi, et mida järgmisena.

Kas need algatused jõuavad ka nii-öelda kohale? Kas või osaliselt?
Ei pruugi jõuda. Siinkohal võiks tuua näite, et poolik lahendus pole piisav. Kui lähed Vabaduse väljakule, mille auto­vabaduse eest on ka PRÜ võidelnud, ja näed seda risti seal, siis midagi on nagu ikkagi ära situtud, kuigi kõik on justkui väga hästi. Kuidas jõuda olukorrani, kus kõik on hästi? Linnaruumi kunstiteos võiks olla puhas kunst. Praegusel monumendil pole mingit pistmist ei Vabadussõja ega vabadusega, eriti selle viimasega. Üüratu kogus pappi pandi magama – võime välja arvutada, mitu kilomeetrit rattateid oleks võinud teha selle eest … Samba iga-aastane hooldus maksab ka juba liiga palju.

Rattateid on ju ka vaja hooldada?
Kusjuures remondi mõttes eriti pole, lund on vaja lükata.

Meil lükatakse lumi rattateele.
Täpselt. See on stiili küsimus. Oled näinud ühtegi stiilset poliitikut? Kes käiks riides ja sa vaatad – „vau!”. Kes tooks kuuldavale mingeid mõtteid, mis oleks sellised, mis arvestaks kogu kontekstiga, oleks teravad ja isikupärased? Näiteks Reykjavíki linnapea, kes võtab kodanikke vastu gorillamaskis. Hea on kuulata teravat teksti, mis on mõtestatud, et mõelda kaasa. Vot sellist poliitikut oleks vaja.

… või mitut.
On vaja seda täiesti värsket lehte. Inimestel peaks laskma päriselt ka rääkida, neil öelda: „Niimoodi pole aus”. Põhiseadus on puhas ausus. Põhiseadus ütleb, et inimestel on õigus koguneda ja meelt avaldada, täiesti vabalt. Seal ei ole midagi selle kohta, et pead minema linnavalitsusse ja ütlema, millal seda teed, kuskohas, palju rahvast tuleb ja mis meelsus on. See ei ole põhiseaduse punkt. Mitte meie ei peaks käima linnavalitsuse ametniku vastuvõtul, vaid tema käigu meie vastuvõtul. Kodanikualgatust kardetakse – see peaks olema vastupidi, sest me kõik saame siis parema linna. Kodanikuühendused on täna tugevamad kui kunagi varem. Aga olgem ausad, asumiseltside inimesed, kes tulevad linnavalitsusest koosolekutelt, naeravad kogu selle keskerakondliku „stiili” üle. See ei ole tõsiseltvõetav. Kui käime kohtumistel, mida ei saa tõsiselt võtta, siis me ei ole jõudnud kuhugi. Isegi enam ei looda ka, et asi kuidagi kuhugi jõuab. Vot see on halb, kui oled justkui mängus sees, aga reeglid on sellised, et ei taha isegi nende järgi mängida, sest sel pole mõtet.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming