Uue Narva vanalinna otsingud jätkuvad

MADIS TUUDER

Pärast pikka ootust ja otsustamatust jõudis EV 100 arhitektuuriprogramm „Hea avalik ruum“ lõpuks ka Eesti suuruselt kolmandasse linna Narva, mis hoolimata oma konservatiivsusest on viimastel aastatel üha rohkem silma paistnud mitme põneva nüüdisaegse arhitektuuriobjektiga. Teisalt on tegu siiski üksikute märkidega (nt kolledži- või rannahoone), mis senist võrdlemisi stoilist ja kivistunud linnakeskkonda üldises plaanis vähe mõjutada on suutnud. Erand on siin vahest jõeäärne promenaad, mis on olnud esimene viimastel aastatel realiseerunud katse komplekssemalt avalikku ruumi sidusamaks ja kasutatavamaks muuta. Olgugi et mõtteid, mis võiks selle programmi raames kujuneda Narvas võistluse objektiks, oli mitmesuguseid, nihkus suund siiski vanalinna kui seni kõige segasema ja mitmes plaanis kõige arusaamatuma ala poole. Narva vanalinna kui ajaloolise linnasüdame reanimeerimist näeb ette ka kehtiv üldplaneering, mille üldsuunised raamisid ka seda võistlust.

Narva traagika

XX sajandil on Narva vanalinna ilme ja ülesehitus teinud läbi radikaalsed muutused. Tragöödia, mis sai osaks II maailmasõja ajal ja selle järel – linna puruks pommitamine ja varemete maatasa lükkamine – on suurim muutus, mis läbi kogu ajaloo seda linnakeskust on puudutanud. Ala hoonestati suuresti vabaplaneeringu põhimõttest lähtuvalt ja sellega maeti sajandite jooksul üksteise peale ja kõrvale tekkinud kihistused. Vanalinnast kujunes anonüümne tüüpmajadega magala, mis lülitati muust linnakeskusest sisuliselt välja.

Selleks et Narvast teha taas sidusa kesklinna, ajaloolise järjepidevuse, mugava ja väärika ruumiga linn, on ilmselge, et alustada tuleb vanalinna reanimeerimisest. Selleks et ajaloolisele linnatuumikule tagasi anda tema algne funktsioon ja roll linna visiitkaardina, tuleb seda ala hakata uuesti muu linnaga kokku õmblema, lisades sellele sisu, mis räägiks nii linna ajaloost kui ehituslikust kujunemisest. Sekkumine peaks lisama ka uut kvaliteeti ja nüüdisaegset iseloomu, nii nagu seda omal ajal tegi barokklinna rajamine varasema hävinud keskaegse linna müüride vahele.

Võistlusala

Arhitektuurivõistluse võistlusala kasvas välja seni hoonestamata tühermaast raekoja taga, kuhu üldplaneeringuga on ette nähtud rajada uus Stockholmi nime kandev linnaväljak. Võistlusülesannet ette valmistades liideti sellele ajutise asfaldiga kaetud ajalooline Raekoja plats ning sellest ida poole jääv kaua kasutuseta, räämas pargiala. Nii viimase kui ka kavandatava Stockholmi platsi asemel olid enne sõda tiheda struktuuriga kvartalid, praegu käsitatakse neid pigem hoonestamata avaliku ruumina. Perspektiivis peaksid nimetatud kolm eri taustaga osa moodustama vanalinna keskse ruumitelje, mis seob üheks nii olemasoleva – raekoja, kolledžihoone, jõeäärse promenaadi – kui ka nende äärde ehitatavad uued objektid – linnavalituse hoone, raamatukogu ning kindlasti ka äri- ja eluhooned, mida vanalinna tihendamiseks ja elushoidmiseks kindlasti vaja on.

Kogu ala dominandiks, millega tuli esmajoones arvestada, on mõistagi monumentaalne, justkui skulptuurina mõjuv raekoda. Olgugi et hoone asub Stockholmi väljaku ja ajaloolise Raekoja platsi vahel, peab see nii emotsionaalselt kui ka logistiliselt need kaks väljakut omavahel tervikuks siduma. Hoone sümboolsust rõhutab ka asjaolu, et tegu on Euroopa idapoolseima raekojaga ja nii on see justkui mälestusmärk ja piiripost euroopalikule linnakultuurile. Ühe vähese säilinud Narva vanalinna sõjaeelse hoone sel viisil keskse skulptuurina väljaku keskel esiletoomine on võimas linnaruumiline manifest, millega eksponeeritakse hävinud linna ajalugu.

Võistlustööd

Kokku laekus võistlusele viis tööd, millest preemia vääriliseks tunnistati neli. Nii visuaalse kui ka sisulise kontseptsiooni mõttes leidus väga eriilmelisi lahendusi, mitu tööd jäid siiski ideoloogiliselt trafaretseks, pakkumata uut kvaliteeti või suutmata veenvalt ülesandes määratud kolme eri iseloomuga ala ühtseks tervikuks siduda. Üheks võtmeküsimuseks tööde hindamisel kujunes ka see, kuivõrd on neis välja toodud sidusus tänapäeva ning Narva heitliku, värvika ajaloo ning varasemate kihistuste vahel. Ülesanne oli seda keerulisem, kuna silmanähtavat ja käegakatsutavat varasemat kuigipalju alles ei ole, kui raekoda ning oma äraspidisel moel ajalugu taaskehastav kolledžihoone välja arvata. Kui Stockholmi väljaku ja Raekoja platsiga suutsid tööd enam-vähem oma tee leida, siis hapralt kukkus välja arheoloogiapargi esiletoomine re­kreatsiooniala ja haridusliku (õpi)keskkonnana. See on ka mõistetav, kuna ala on mentaalselt hoomamatu ega „räägi“ oma võimalustest kuigi palju. Samuti puudub Eestis sääraste kohtade elustamise kogemus, Harju tänava lugu on hea näide seni lõppemata otsingutest.

Võitjaks osutus töö nimega „Narvainen“, mis pakub alale kõige julgema ja mängulisema lahenduse ning kerkis teiste tööde seas esile just oma originaalsusega. Olgugi et mõnda pakutud elementi ei õnnestu ilmselt realiseerida, loob see keskkond kindlasti visuaalselt võimsa emotsiooni, mida senises Narva kesklinnaruumis on piinlikult vähe. Märkimist väärib ka see, et töös ei ole ajaloo eksponeerimisega keeratud vinti üle, vaid tuuakse see esile kelmikas ja lõdvalt mahlakas võtmes.

II koha vääriliseks tunnistati töö nimega „Estamp“, mis paistab silma küll võistlusala põhjaliku läbitöötatusega, kuid on lähtunud liiga kiivalt ning selgepiiriliselt varasemast hävinud ruumist ega paku nüüdisaegsele moodsale ruumile iseloomulikke üllatusi. Teisalt suudab see töö vahest kõige ilmekamalt kurameerida sõjaeelse Narva kadunud pärandiga, ka on arheoloogiapargi kontseptsioon „Estampis“ kõige õnnestunumalt lahendatud.

III preemia sai töö „Mälupiksel“, mille peamiseks puuduseks on liigne tagasihoidlikkus, nõrgalt esitatud seos olemasolevate maamärkide ja linna ajalooga. Ometi kumab selle töö ettevaatlikkusest läbi pieteeditunne, mida vanade hävinud linnade taaselustamisel kindlasti tuleb arvestada.

---

EV 100 arhitektuuri­programmi „Hea avalik ruum“ võistlus Narvas

I preemia – „Narvainen“, Andrus Kõresaar, Raivo Kotov, Eleriin Tekko, Liis Uustal, Lisete Kivimägi, Lilian Männikust, Sirkka Siimso, Tõnis Malkov (Koko Arhitektid)

II preemia – „Estamp“, Annika Laidroo, Joanna Kordemets, Illimar Truverk (Arhitekt 11), Kerli Irbo ja Liisa Sekavin (Tajuruum Maastikuarhitektid) ning Peeter Tambu

III preemia – „Mälupiksel“, Helen Rebane, Kaie Kuldkepp, Kadi Paluoja (Nüüd Arhitektid)

Ergutuspreemia – „Jõesööt“, Johannes Madis Aasmäe, Liis Juuse, Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Paulina Pähn, Juhan Rohtla, Marianna Zvereva (Kuu Arhitektid)