Uued CO2 kasukad vanadele majadele

Margit Mutso

Vabade CO2 kvootide müügist laekunud raha eest rekonstrueeritakse energiatõhusaks 480 Eesti hoonet.        Eesti on loodust hoidev maa, mis on liitunud, nagu umbes kolmandik maailma riikidest, Kyōto protokolliga, mille eesmärk on võidelda üleilmalise soojenemisega kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise piiramise kaudu. Euroopa Komisjoni kliimamuutuse kodulehe andmetel nõutakse protokolli raames tööstusriikidelt kokku esimese elluviimisperioodi 2008 – 2012 jooksul kuue kasvuhoonegaasi (CO2, metaan, dilämmastikoksiid, fluorosüsivesinikud, perfluorosüsivesinikud ja väävelheksafluoriid) heitmete vähendamist umbes 5% võrra alla 1990. aasta taseme. Valitsuse kodulehe andmetel tõi Eestis majanduse põhjalik ümberstruktureerimine, taastuvenergia kasutamine ja säästumeetmete  rakendamine kaasa märkimisväärse kasvuhoonegaaside (KHG) heitekoguste vähenemise. Seetõttu jääb Eestil lubatud KHG heitekoguste ühikuid üle ning neid saab riikidevahelisel heitekogustega kauplemise turul müüa. Heitekoguste ühikute (AAU – Assigned Amount Unit) müügist saadud vahenditest tehtavad investeeringud peavad aga tooma endaga kaasa tulevaste heitekoguste vähenemise – müügist saadud raha tuleb suunata  konkreetsetesse projektidesse. Valitsus on kiitnud heaks riigi kasutamata saastekvoodi müügi Jaapani konglomeraadile Sumitomo Mitsui Banking Corporation ning sealt saadav tulu suunatakse hoonete energiasäästlikumaks muutmise investeeringutesse. Projekti juhtimine on usaldatud Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile (RKAS). Kuna hoonete energiatõhusus on paljuski seotud ka hoonete arhitektuuriga, palus Sirp seda teemat täpsemalt selgitada  RKASi juhatuse liikmel ja haldusdirektoril Elari Udamil.   

Margit Mutso: Oleme seisus, kus 147 miljoni  euro kulutamiseks hoonete energiatõhususe tõstmiseks on aega poolteist aastat. See on väga lühike aeg. Ehitamiseks vajaliku projekti koostamine võtab tavaliselt juba oma pool aastat, siia lisandub veel aeg, mis kulub riigihangete läbiviimiseks ja ehitamiseks. Miks saadud raha paigutamisega nii kiire on?   

Elari Udam: Ma ei ole pädev sellele küsimusele vastama, täpsemalt teab seda keskkonnaministeerium. Arvan et paljud riigid, nende seas ka Eesti, ei müünud varem saastekvoote, sest lootsid, et saavad need üle kanda uude perioodi ja juhul kui oma vajadus kvootide järele kasvab, saab neid ise kasutada. Loodeti ehk, et sõlmitakse uus kliimakokkulepe ja saastekvootide müümisega pole kiiret. Paraku pole sellist kokkulepet siiani sündinud ja vabad AUU d võivad  kaotada 2012. aastaga oma tähenduse. 

Kas ettevalmistustööga ei oleks siiski saanud alustada varem?   

Kogu energiasäästu projekti oleks loomulikult võinud varem ette valmistada, aga see ei ole RKASi otsustada. Me haldame vaid alla kümne protsendi riigi varast, kogu tegevus riigivaraga on killustatud. Kui see oleks tsentraliseeritud, siis oleks võimalik teha pikaajalisi kavasid kümneviieteist aasta peale. Riigi valitsejad ärkavad  pahatihti viimasel hetkel – nüüd on vaja teha seda ja seda … Kuivõrd vara haldamine on killustatud, siis ka rahandusministeerium, kes peab koordineerima riigieelarve koostamist, ei saa aru, millised on hetkel prioriteedid ja millised objektid võivad olla tagapool. Poliitikud aga kemplevad teinekord pikalt ja siis järsku tuleb otsus, et poole aastaga on vaja projekt ellu viia. Siis öeldakse meile, et survestage projekteerijat, et see teeks oma töö valmis kahe kuuga … 

Kahjuks pahatihti ei suudeta näha kaugemale: kui kiirustada projekteerimisel-ehitamisel, siis tuleb see kiirustamine kolmekümne aasta jooksul mitmekordselt kinni maksta. Kahjuks on vist nii, et poliitiline lubadus on teinekord palju tähtsam kui ühiskondlik kasu, kuid selline on olukord, kus oleme sunnitud tegutsema. Kõige probleemsem on aga see, et algandmete kogumiseks anti väga vähe aega. Piltlikult öeldes teatas riik, et ülehomseks on vaja  esitada tööde nimekiri, maksumus, tarbimine, planeeritav energiasääst jne. Paljude objektide puhul tuli see info ei tea kust, me ei oska seda algandmete kvaliteeti hinnata. Nüüd, kui vaatame reaalselt numbritele otsa, selgub näiteks, et ühel hoonel ei saa kogu fassaadi korda teha, saab vaid põhjakülje …       

Jaapanlastega tehtud tehingust saadud raha on otsustatud suunata suures osas hoonete energiatõhususe tõstmiseks. Mille alusel hooned välja valiti?       

2009. aastal töötasime välja RKASile kuuluvate hoonete jaoks energiasäästu meetmed ja pakkusime seda nn greening plan’i projekti kvoodimüügi juhtrühmale. See meeldis jaapanlastele, aga kuna välja pakutud ehitusmaht oli liiga väike, siis laiendas riik renoveerimisprojekti kõigi riigile kuuluvate hoonetega. Siis selgus,  et jaapanlastel on veel suurem huvi Eestilt CO2 kvoote osta. Projekti kuuluvate hoonete ringi laiendati veelgi: lisati kohalike omavalitsuste majad, kirikud, kõrgkoolid jne. Rahandusministeerium kogus kokku kogu info selle kohta, kuhu on võimalik investeerida. Seda tuli umbes kuue miljardi Eesti krooni eest. Nii palju raha aga polnud ning laekunud objektidest tehti valik, mille aluseks oli neli üldisemat põhimõtet: esiteks hinnati hoonete puhul ära raha  kasutamise efektiivsus ehk raha hulk ühele kokkuhoiuühikule (greening factor); teiseks valikukriteeriumiks oli valdkonna prioriteetsus – kui näiteks haridusvaldkonnast esitati neli objekti, siis moodustati järjekord, kus eespool olid tähtsamad objektid; kolmandaks hinnati hoone tehnilist olukorda – kui kriitilises seisus hoone on – ning lõpuks oli määrav hoone renoveerimisest kasusaajate arv – jälgiti, et see oleks suur ja ühtlane ning et raha jaguks üle  Eesti. Kuna projekt on riigile väga oluline, siis suunati see peaministri strateegia büroosse ja sinna juurde loodi kvoodimüügi rahaga tegelev töörühm, kuhu kaasati mitmed spetsialistid. 

Ma saan aru, et seda raha ei saa kasutada  väljavalitud hoonete täielikuks renoveerimiseks? 

Selle rahaga saab finantseerida vaid neid töid, mis puudutavad otseselt energiasäästu: võib vahetada fassaadi, ehitada efektiivsema küttevõi ventilatsioonisüsteemi, aga näiteks seina värvimine ja elektrisüsteemide ehitamine selle  alla ei kuulu. Olukord on väga keeruline, sest paljud objektid vajavad täielikku rekonstrueerimist. Vaja on lisarahastamist. 

Kui maja soojustada, siis on ju selge, et  soojustuse peale tuleb panna ka viimistluskiht? 

Seda küll, see on kompleksne tegevus: kui  paned seina soojustuse, siis peab arvestama terve fassaadi uuendamisega; kui teed ventilatsioonisüsteemi, siis see vajab ka elektritoidet, selleks on vaja kaabel tuua ja see seina sisse panna – see on abikõlbulik tegevus. Aga näiteks ripplage enam selle raha eest paigaldada ei saa. Tuleohutusnõuete täitmine ei ole samuti abikõlbulik kulu, aga pole mõtet ju maja soojustada, kui sellele ei saa kasutusluba! 

Kas pole ohtu, et 2012. aasta lõpuks on meil terve hulk poolikult renoveeritud ehitisi, mis on soojustatud, aga vahetamata on aknad, uksed jne. 

Sellist objekti me ei tee, kus fassaad jääb poolikuks. Kui raha planeeritud tegevuseks ei jätku ja juurde ei leita, siis jääb see sellest projektist välja. 

RKAS on selle projekti raames tööle võtnud oma 30 inimest – projektijuhte ja juriste, aga 480 maja peale ei ühtki arhitekti? 

See, et meil pole oma arhitekti, ei tähenda, et me hoonetele arhitektuurseid nõudeid ei esita. Kui on tegemist fassaaditöödega, siis me nõuame, et arhitekt peab olema kaasatud. Me arvestame seejuures ka autoriõigustega. Kui on vaid ventilatsiooniprojekt, siis seda nõuet muidugi pole. RKAS võiks mõelda oma arhitekti palkamisele juhul, kui meile antaks üle riigivara tervikuna, siis saaksime arhitekti ka koormata. Praegu on RKASil nii vähe objekte, et see ei ole mõttekas. Arutasime hiljuti varianti palgata arhitekt konsultatsioonilepingu alusel, teha  temaga nõustamisleping. See on muidugi jälle keeruline – vaja on läbi viia riigihange, aga mille järgi sa otsustad, kes sel kohal parim on?       

RKASi juhtimisel ehitatud hoonete kohta on kostunud väga negatiivset kriitikat (vt Sirp 3. XII 2010, Ene Läkk, „Riik arhitektuuri tellijana” ), seepärast ollakse arhitektide ringis ka nüüd üsna ärevil.       

Me teeme palju arhitektuurikonkursse, me oleme üle 500 miljoni krooni väärtuses teinud korda muinsuskaitsealuseid hooneid – seda ei pane keegi tähele! Kui üks-kaks objekti ebaõnnestuvad või rahapuudusel lagunevad, siis näidatakse rahulolematult näpuga. Muinsuskaitse enda valitsemisalas on kindlasti rohkem lagunevaid muinsuskaitseobjekte kui RKASil.     

Arhitektid kurdavad, et RKASi suhtumine arhitektuuri on tuntavalt negatiivne …   

See ei vasta tõele!   

Palju kõneainet on arhitektuuriringkondades pakkunud ka jäik riigihankesüsteem, mida RKAS projekteerija valimisel rakendab.   

Riigihangete seadus loodi asjade ostmiseks – asju saab hinnata, aga projekteerimise puhul ei osteta ju valmis asja, hinnata tuleb lubadusi.  Riigihangete seaduses ei ole läbi mõelnud, kuidas hinnata lubadusi. Selles mõttes on arhitektuurikonkurss väga hea ja õige meetod, sest selle käigus oma pakkumine visualiseeritakse. 

Võimalik on teha ka kahe etapiga pakkumisi, valida referentsi põhjal välja bürood, keda saab usaldada, kes on loonud head arhitektuuri. 

Kuidas siis noored pakkuma pääsevad?         

Erapraksise põhjal. Tegijat ei pea ju hindama ainult tehtud riigi objektide põhjal.         

Selle võib vaidlustada.         

Eks see on juristide pärusmaa – teha sellised tingimused, et parim pääseks võidule.         

Kui tahate juristid otsustama panna, siis ei toimu ühtegi arhitektuurikonkurssi. Nemad mõtlevad pigem sedapidi, kuidas ei saa. Vähe on neid, kes lahendavad probleemi. Hea arhitektuur  on tihti kallis. Kui näiteks Jõgeval klient ütleb, et tal on vaja uus kohtuhoone teha ja raha ehitamiseks on täpselt nii palju kui on – kas RKAS maksab siis arhitektuuri eest peale?       

Hea ja viletsa arhitektuuri maksumus ei pruugi tegelikult üldse erineda. Projekteerijale saab aga ette anda piirsummad. Kogenud arhitekt oskab ligikaudselt hinnata, kui palju üks või teine lahend hoone kallimaks teeb.       

Selles osas on meil teatud skepsis küll Eesti projekteerimisturu suhtes.       

Küsinud Margit Mutso

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming