Uus Ehituskunst ehk Ajakiri meedia digitaalse reprodutseeritavuse ajastul

Triin Ojari

Ajakiri Ehituskunst on 1981. aastast ilmuv arhitektide erialaliidu väljaanne, mis on aastate jooksul käest kätte liikunud ja nüüd jõudnud Eesti Kunstiakadeemia (EKA) arhitektuuriosakonna hõlma alla. 1980ndatel jõudis rohkearvuline toimetajaskond vaevalise koostamis- ja trükiprotsessi kiuste kokku panna neli numbrit, uue iseseisvuse tulles jäi missioonist ajakirja vedama Leonhard Lapin ainuisikuliselt. Ehituskunst oligi tema loominguline, igasugusest turudiktaadist vaba kunsti- ja kirjastusprojekt kuni uue sajandi alguseni, mil ajakirja väljundit pikalt vaaginud arhitektide liit andis Ehituskunsti 2004. aastal koostada-toimetada kunstiteadlase taustaga Ingrid Ruudile. Muutus nii väljaande sisu, sõnum kui kujundus: ajakiri muutus minimalistlikumaks, teoreetilisemaks, paksemaks, arhitektuuri kui sotsiaalset ruumi organiseeriva valdkonna piire kompavaks. Ajakiri oli arhitektide kultuuriline südametunnistus, mõnda aega sai iga liidu liige uue numbri koos liidu infolehe Teatajaga oma postkasti. Alanud olid ehitusbuumi aastad, avanesid euroraha kraanid ning (eelkõige linliku) elukeskkonna muutuste tuhinas eskaleerus päevameedias kriitika arhitektkonna kui uue ruumi kõige lihtsamini tuvastatava autori aadressil. Arhitektuurist kui ruumikultuurist, kui kontseptuaalsest ja sotsiaalsest praktikast rääkimine jäi kitsaste erialaajakirjade ampluaaks ja nii meediatasakaalu hoidmise, erialateooria arengu kui omakeelsete teooriaartiklite lugemisharjumuse seisukohast on selliste väljaannete kestmajäämine oluline. Tõsi, formaat või väljaandja võib muutuda: möödunud aasta algusest otsib Ehituskunst EKA arhitektuurikooli väljaandena lihtsalt laiapõhjalisest teooriaajakirjast veidi konkreetsemat nišši. See ei tähenda, et algusaegade üllad ambitsioonid oleksid väga muutunud: „... ta tahab olla mitte ainult tutvustav-esinduslik, vaid eelkõige mõtisklev-teoretiseeriv. Kindlasti ka poleemiline. Olles kunstilembene, ajalugu austav ning võimalikult humanitaarse kallakuga, püüab väljaanne leida kontakte teiste kultuuri- ja teadusaladega. Oleks vaja hakata kirjutama arhitektuurist endast, selle tähendusrikkast ja spetsiifilisest keelest, mis on rikas väljendamisvõimalustest ning mis peaks julgustama arhitekte töötama arhitektuurivormidega kui sõnumitega ...” – nii on kirjas esimese Ehituskunsti toimetajaveerus aastal 1981. Kulunud väljend „ajakiri, mida saab riiulisse panna ja alles hoida”, on kultuuridokumendi tüüpi väljaannete puhul igati omal kohal ja ilmselt tuksub see missioon ka tänases „loe ja unusta”-tarbimisühiskonnas toimetavatel toimetajatelgi kuklas.

Tekstimõnu ja uus materiaalsus

Uue Ehituskunsti avanumbri pealkiri „Arhitektuuriharidus oma digitaalse reprodutseeritavuse ajastul” paneb esmalt mõtlema, kuidas on lood arhitektuuriajakirjanduse endaga digitaalsel ajastul. Populaarsete arhitektuuri- ja disainiportaalide tegijad ei jäta asjade seisu kommenteerides kahtlust: laiatarbe tulevik on kiirelt seeditava internetimeedia käes,1 „kus kõik olevused on totaalselt ja alati võrdsed, narratiiv ilma alguse ja lõputa. See on post-kuraatorlus ja post-toimetus”.2 Ka läikpaberil kogutud teosed (arhitektuuriajakirju on Avery indeksi järgi maailmas umbes kolmesaja ringis) ei kaduvat kuhugi ja ajakirjadel on võimalus oma digitaalseid väljaandeid arendada (nagu teevad Domus, 2G jt) või ollagi väike, lokaalne ja spetsiifiline. Internetimeedia ja tehnoloogiliste abivahendite kiire arengu tõttu tajutakse aina enam aja mõiste suhtelisust tänapäeva kultuuris. Meisse pidevat kiirustamist sisendava ajakirjanduse kõrval on traditsioonilise suunitlusega väljaanded teadlik valik: neis voolabki aeg teistmoodi, nende lugemisprotsess on aeglane. Need on Roland Barthes’i parafraseerides tekstimõnu ajakirjad. Maineka arhitektuuriteooria-ajakirja Log toimetaja Cynthia Davidsoni sõnul loodi väljaanne kümme aastat tagasi kirjandusajakirjade eeskujul trükisõna iseloomu silmas pidades. Oma tagasihoidliku kujunduse ja väheste piltidega on Log „vastuhakk meediakujundite ahvatlevale võlule. Sest kirjandust ja arhitektuuritekste loetakse samal põhjusel: mitte loo enda pärast, mitte tähenduse pärast, vaid kirjutatud teksti pärast. Pildid võivad meenutada meile meie kogetud elamusi, tekst viib meid sellest kaugemale”.3 Ka inglaste arhitektuuriühingu kooli ajakirja AA Filesi, kahtlemata Ehituskunstile eeskujuks olnud nn kooliajakirja toimetaja hoiab ranget joont: artikli asemel eelistab ta kasutada essee mõistet ning keele ilu ning lauseehitus on tema arvates antud väljaande põhiväärtus.4

Digitaliseerumisel on ka teine kaasmõju: esile on kerkinud trükis kui esteetiline tervik, hoolikalt pakendatud sõnumiga esemeline toode. Arvukate väikeste arhitektuurikirjastuste tegevusest on saanud Euroopas omaette uus suund, publitseerimine on lihtsam kui iial varem ja raamatuid, ajakirju, kogumikke ja muud toodangut käsitletakse „projektina”, tihti keskkonnast arutlemisele ja selle kujundamisse aktiivselt sekkumisele suunatud tegevuse osana (nt hollandlaste ajakiri kui tegutsemisplatvorm Volume). Palju on räägitud tänapäeva ühiskondliku ruumi pihustumisest, nn ideaalse lugeja, kellele arhitektuurist või disainist kirjutaja oma sõnumi saaks suunata, kadumisest. See ruum ja see publik on vaja endale luua ning (arhitektuuri)trükiste füüsiline väljanägemine, nende kujundus ja toimetaja-nägu pole siin kaugeltki tähtsusetu, õieti on see sõnumi lahutamatu osa. Trükis kui „päris asi”, paberkandja materiaalsus, selle visuaalne ja miks mitte ka taktiilne võlu on paradoksaalsel kombel digitaalse reprodutseeritavuse ajastu teine külg, mis tõotab loovalt pakendatud trükisele meie vahetut (lugemis)kogemust ja esemelist (disaini)kultuuri väärtustavas maailmas pikka eluiga. Nii pole viimases Ehituskunstis kaugeltki juhuslik ajakirja graafiliste disainerite Mikk Heinsoo ja Kaarel Nõmmiku veerg: kirjatükist kumab läbi nende hoolikas ja eksperimenteeriv lähenemine ajakirja visuaalsel kujundamisel. Tekstipõhises esmanumbris, mis kuulub selgelt süvenemist nõudva ajakirjanduse hulka, on kujundus olnud paras väljakutse ning tegijate kollektiiv on sellest auga välja tulnud.

Ideoloogiat levitamas

Kahtlemata on ühe kooli ajakirja tegemine eksklusiivne võimalus ja ka väljakutse samast EKA arhitektuurikoolist välja kasvanud ajakirja toimetajatele Kadri Klementile ja Aet Aderile. Nende sõnul on koondatud esiknumbriga (tegelikult on ajakirja seljal küll väikselt number 55, aga kusagilt mujalt seda seerianumbrit ei leia ja mulje uuest algusest on seda täiuslikum) tähelepanu mitmele juba õhus küsimusele: mida tähendab hariduse mõiste sisu muutumine arhitektuuriõppele, millised on võimalikud alternatiivid õppekeskonnas, millise mudeli järgi ehitatakse üles uus EKA arhitektuuriosakonna doktoriõpe? Nii on uuenenud Ehituskunsti roll (vähemalt mingil määral) representeerida arhitektuurikooli kontseptuaalset ja praktilist poolt, tutvustada õppestuudioid, kus kateedri juhataja Toomas Tammise sõnul „saavad kokku erinevates ainetes omandatud teadmised maailmast ning teadmised ja oskused sellest, kuidas maailma sekkuda, mil viisil seda muuta. … Stuudiotööst on hea mõelda kui pidevalt toimuvast revolutsioonist, mis püüab lõputult sekkuda parasjagu kehtivasse asjade seisu”.5 Tundub, et kooli baasilt sündinud töid on ajakirja esmanumbris, mis ometi räägib arhitektuuriharidusest, isegi vähe ära kasutatud: rubriik „Kool” võtab enda alla vaevalt veerandi kogumahust, ainsana leiab põhjalikumat tutvustamist Mari Rassi magistritöö tänapäeva vanglast kui parandavast ruumist. Samas pole kahtlustki, et Ehituskunstist saaks vähemalt tulevikus suurepärane areen praktikapõhise doktoritöö suunal, mis rajaneb nn loomingulisel uurimistööl. Vastavad näited on maailmas mitmel pool olemas. Sisuliselt tähendab see loomingulise professionaali uurimust oma töövahenditest, oma töös olulise mõtestamist ning selle alusel ka oma töö paremiku koondamist doktoritööks. Tänase seisuga on ka EKA arhitektuurikool akadeemilises plaanis sellise õppe avamise sihi endale võtnud.

Tänapäevase artikleid indekseeriva teadusbürokraatliku maailmaga on seotud ka ajakirja kiiduväärt samm integreerida oma struktuuri (esialgu) üks pikem eelretsenseeritav teadusartikkel. Ehkki toimetajad sedastavad, et see kõige pikem ja kõige ette paigutatud artikkel ei pea edaspidi olema seotud ajakirja põhiteemaga, on siinses numbris publitseeritud Maarin Ektermanni „Kõrghariduse kriitika ja võimalikud alternatiivid” otseselt haridusteemaline ja häälestab lugeja omal kombel õigele lainele ka kogu numbri sisu suhtes. Ajakirja toimetajad kirjutavad eessõnas, et ülikool on muutunud digitaalselt reprodutseeritavaks, teadmised on seinte vahelt välja voolanud ja on nüüd kõikjal. Lineaarsest kooliteest on saanud elukestev ringrada: „Mida tähendab arhitektuuriharidusele ruumi kadumine haridusest?” küsitakse retooriliselt. Ülikoolihariduse „lahtikoolistamine”, suundumine e-õppesse või omaalgatuslikesse vabakoolidesse on meil vähe räägitud teema. Tavapärase akadeemilise institutsiooni raamistiku asemel lasub siin vastutus õppijal endal, ta on iseenda hariduse kuraator. Ehkki Ektermann ei tee ühtki viidet arhitektuuriharidusele, painab arhitekte alati äärmiselt interdistsiplinaarse eksperdi roll, mis nõuab teadmiste laia ampluaad ja ehk ka paindlikumat õppesüsteemi. Siiski ei saa praegust õpet asendada päris kindlasti hobikorras hariduse omandamisega, pigem peavad aktiivsemaks ja kaasavamaks muutuma nii kooli füüsiline ruum kui õppemetoodika. Teiselt poolt, nagu kirjutavad Alvin Järving ja Mari Hunt, on sama aktuaalne spetsialistist arhitektide subkultuur. Näited on markantsed: lumelausõitja-arhitekt, programmeerija-arhitekt ja linnaosaelu-arhitekt, kes valdavad täiuslikult teadmisi, mida ametlikust õppekavast ei leia (siia võib lisada ka ajakirja arhitektidest toimetajad ise!). Autoritel ei ole kahtlust, et just üldhariduse baasilt võrsunud spetsialistikultuur avab tulevikus muu hulgas arhitektuuriekspordi kraanid.

Aruteluga hariduse haakumisest ühiskondlike protsessidega haakub suurepäraselt Peterburis tegutseva arhitektuuriteadlase ja toimetaja Vladimir Frolovi artikkel arhitektuuriharidusest tänapäeva Venemaal. Erasmus tudengeid sinna ei vii ja nii on meil õigupoolest vähe infot idanaabrite juures toimuva kohta, kuigi Moskvas loodud Strelka-nimelisest arhitektuuri-management’i koolist olnud kuulda üle maailma. Tegu on uut tüüpi kooli kui moodsa sündmusruumiga, mis toimib ühtviisi edukalt nii haridus- kui peomaastikul. „Industriaalajastu arhitekt kui tootja asendub loomingulise mänedžeriga, kellest saab multifunktsionaalsuse ja mobiilsuse ideoloogia vahendaja,”6 diagnoosib Frolov uut loojatüüpi arhitektuurimaastikul. Samast hariduslikust suunast, millel on kindel ameerikalik, suurkorporatsioonide toiduahelat teenindav tagapõhi, rääkis muide ka staažikas koolijuht Alejandro Zaera-Polo, kes külastas mõni aeg tagasi Tallinna: majade muutudes aina keerukamaks tahavad tellijad arhitektidelt üha paremat juhtimist ja erialast integreeritust, arhitektuur ei moodusta enam isegi 10% nn professionaalsest teenuste paketist.7 Ehkki Frolov tõdeb, et kohalik nõudmine Strelka lõpetanute nõustamisteenuse järele on esialgu kaduvväike, on kooli roll meedia ja ühiskonna mõjutajana väga oluline: haridusest endast tähtsamaks on saanud loominguline keskkond, sündmuste tootmine ja ideoloogia levitamine. Reservatsiooniga võiks öelda, et Ehituskunsti uus positsioon arhitektuurikooli väljaandena on samm samas suunas.

Lõpetuseks tahan Maja kui teise regulaarselt ilmuva, ehkki noorema arhitektuuriajakirja toimetajana Kadri Klementit ja Aet Aderit loomulikult õnnitleda. Olen pidanud arhitektide uurimisalaseid teaduslikke ambitsioone ning tekstipõhist jutustamisoskust aastate jooksul nii ilusaks müüdiks kui ebasobivate kasvutingimuste (praktiline projekteerimistöö, see alatine segaja) tõttu kiduraks jäänud taimeks, mis siiski aeg-ajalt ja seda väärtuslikumana õitseb. Seda enam hindan ajakirja iseendale esitatud väljakutset tõestada end akadeemilise ja range väljaandena, loodetavasti selle kutsele vastatakse vääriliselt.


1 Vt näiteks Triin Ojari intervjuu arhitektuuriportaali ArchDaily asutaja David Basultoga, Klikid, kommid, laigid, tviidid – uus arhitektuurimeedia. – Sirp 25. I 2013, nr 4.

2 Sam Jacob, How can culture exist in a stream of Photoshopped incontinence? http://www.dezeen.com/2013/01/24/how-can-culture-exist-in-a-stream-of-photoshopped-incontinence-sam-jacob/.

3 Cynthia Davidson, LOG. – 20/20:Editorial Takes on Architectural Discourse. AA Publications, London 2011, lk 59.

4 Thomas Weaver, AA Files. Samas, lk 129.

5 Toomas Tammis, Arhitektuur kui praktika ja uurimus. – Ehituskunst 2012, nr 55, lk 38–39.

6 Vladimir Frolov, Strelka suund. Arhitektuuriharidus tänapäeva Venemaal. Samas, lk 60.

7 Triin Ojari, Kaasaeg vajab pragmaatikuid. Vestlus arhitekti ja koolijuhi Alejandro Zaera-Pologa. – Maja 2012, nr 2.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming