Vaba ruum. Esseed digitaalsest & avalikust

Mario Carpo: „Mulle meeldib eestlaste optimism, et tehnoloogia abiga suudame luua parema homse päeva.”

VERONIKA VALK

Veneetsia XIV arhitektuuribiennaali Eesti väljapaneku kataloogi „Vaba ruum. Esseed digitaalsest & avalikust” ühe ilmekama teksti autorit, tuntud arhitektuuriteoreetikut ja -õppejõudu Mario Carpot huvitab digitaalne pööre arhitektuuris. Kui kataloogis on ära trükitud Carpo ettekanne Yale’i ülikooli arhitektuurikoolis selle aasta alguses  ehk essee, mis kirjutatud enne Veneetsia arhitektuuribiennaali algust, siis nüüd – Eesti väljapanekut näinuna – kinnitab Carpo, et Eesti eristub tänavusel biennaalil oma suhtumise ja sisuga märgatavalt teistest väljapanekutest. Carpo arvates on digitehnoloogiad arhitektuuri juba üksjagu muutnud, s.t kogu vormiloomet ehk kõike seda, kuidas arhitektuuri kavandatakse ja ehitatakse. „Eesti väljapanek on eriline. Kogu biennaalil pole uutele tehnoloogiatele just kuigi palju tähelepanu pööratud, veel vähem ollakse selle suhtes optimistlik – enamik biennaalist on vanale tehnoloogiale keskendatud. Peakuraator Rem Koolhaasi biennaali keskne ekspositsioon on déjà-vu – mõte, mida Sigfried Giedion oli väljendanud juba 1948. aastal oma raamatus „Mehhaniseerimine võtab võimust” („Mechanisation takes command”). Koolhaasi agenda tugineb mehhaniseerimisele, mis oli tõesti oluline välja tuua 1948. aastal, kuid praegu, 60 aastat hiljem, paistab see pisut konservatiivne,” ironiseerib Carpo. Või siis reaktsiooniline. See vähene, mida biennaalil tehnoloogia vallas esitletakse, on kui ripats: praeguse mehaanilise tehnoloogia allviide – biennaali keskmes on ju modernism. „See on kummastav, sest modernismis ülistati tööstusrevolutsiooni. Ja modernismi aeg – kui Koolhaas pole märganud – on ümber saanud. Selle järel tuli postmodernism. Praegune digirevolutsioon on siiski midagi muud ega ole modernismi jätk. Ja eesti kuraatorid olid ühed väga vähestest, kes on seda mõistnud ja biennaalil teistega jaganud. Kõik muu tähistab seal mehhaniseerimise võidukäiku, miskit, mis on vähemalt sajanditagune. Põhi-ideoloogia kohaselt on vaadatud asjakäiku mehaanika vaatepunktist: standardiseerimine, rasketööstus, armeeritud betoon … Kujuta pilti, nad ehitasid elusuuruse Le Corbusier’ „Maison Domino”!,” on Carpo biennaali peale nördinud. Eestlaste „Vaba ruum” on seevastu digirevolutsiooni suhtes tõepoolest värskendavalt positiivne.
Eestlaste kataloog ehk esseekogumikki on toonilt üldjoones elurõõmus, prantslaste paviljon Veneetsias keerleb aga Carpo sõnul vaid 1950-1960ndate ümber ehk ei räägi nüüdisarhitektuurist, vaid ajaloost, sellest, mida tegid meie vanavanemad ja mis on möödas. Carpo arvates vastandub eestlaste lähenemine biennaali üldisele nostalgianoodile: „Eesti paviljon on seetõttu biennaalil üsna omaette nähtus.”
Seetõttu tasubki ehk kataloogist kaasa võtta tulevikkuvaatavamad palad, kus pole sealjuures ära unustatud arhitektuuri ja elukeskkonna inimlikku poolt. Eriti tahan siinkohal esile tõsta Ranulph Glanville’i teksti. Selle kõrval on mõjus ka Mart Kalmu sissevaade valitsenud võimukordade ruumilisse manifestatsiooni.
Siin tekib seos Carpo arutlusega sellest, kuidas kaasav elukeskkonna kujundamise protsess ehk osalusplaneerimine on tihedalt seotud kaasava autorsuse nähtuse ja kaasava avalikkuse, kaasava avaliku ruumiga, mis ongi Eesti väljapaneku tuum. Datapõhises ühiskonnas hakkab linnaruumi arengut suunama laiem avalikkus ja elanikkond palju otsesemal ja käegakatsutavamal viisil, kui oleme seni harjunud. „Eesti väljapaneku info kogumiseks kasutati põrandat, maapinda. Kui maapind on dataväli, siis pole piire, milliseid andmeid sealt koguda. Inimeste liikumine jätab maha jälje, mida sensorite abil jälgida, ja sensorid võivad paikneda nii põrandas, toolis, kõnnitees vm. Nii saab avalikuks kuidas inimesed käituvad ja mingit ruumi kasutavad. Andmeid saame koguda nii era- kui avalikus sfääris,” ütleb Carpo. Tehnoloogia on ju olemas, kuid seda saab kasutada mitmeti, ka (eba)eetilisel eesmärgil: korporatsioonid tahaksid kasutada kogutud infot, et ükskõik mida inimestele maha müüa. Tehnoloogid võiksid nt olla huvitatud keskkonna energiakasutuse optimeerimisest. Data kogumine tagasiside ja kaasamise eesmärgil on huvitav idee, kuid seotud poliitilise otsusega, mida mitmed riigid pole nõus tegema. „Kui rääkida teoreetiliselt, siis ei peaks ideaalset elukeskkonda määrama poliitilised valikud või ideoloogilised piirangud, samas kui paljud ühiskonnad on täna autoritaarsed ja demokraatias määravad liberaal-demokraatia traditsioonilised vahendid, mille aluseks on sedelid hääletuskastis,” arutleb Carpo, kelle arvates peegeldab parlamentaarne kord vana tehnoloogiat. Uus tehnoloogia räägib aga algoritmika, mimikri, parveloogika keelt, kuid me ei oska seda (seni veel) ühiskonnana avaliku ruumi arengu üle otsustamisel, s.o elukeskkonna osalusplaneerimisel teadlikult rakendada.
„Kuid pidagem meeles, et oleme Euroopas õnnelikus seisus, et meil on avalik ruum kui selline veel seni olemas –
peame seda kaitsma ja seda uue tehnoloogia abil parandama. USAs näiteks on avalik ruum mitmel pool kadunud. Euroopas on avalik ruum olemas ajaloopärandi tõttu – linnu lihtsalt ehitati nii. Kaitskem siis seda! Täna on meie kasutuses mitmeid, arhitektuurilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja poliitilisi vahendeid, et avalikku ruumi olulisena, kasutuses hoida,” teeb Carpo üleskutse. Ei tea ju keegi, mida interaktiivsemat sorti avalik ruum meile ühiskonnana tähendab, kuidas see meie ruumikasutust muudab, kuid Eesti ekspositsioon on vähemalt üks tõhus katse nende teemade üle mõelda. Eesti väljapanek ja selle kataloog ongi kui mõtteline katselabor, mis ütleb: avalik ruum on olemas, me tahame seda alles hoida, kasutada, edendada, uuendada nii tehnoloogia kui interaktiivsuse abil. Carpo arvates on Eesti seda sorti eksperimentide läbiviimiseks paremas positsioonis kui nn vana Euroopa, kus päritud institutsionaalne taak on hulga rusuvam ja kus arvatakse, et tänapäeval on kõik palju hullemini kui minevikus. „Mulle meeldib eestlaste optimism, et tehnoloogia abiga suudame luua endale parema homse päeva,” kiidab Carpo Eesti väljapanekut.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming