Vabaduse väljak I

Martti Preem

Iseseisvuse taastamise kahekümnenda aastapäeva eel on õige hetk heita veel kord pilk ruumile, mis loodud vabadusele mõeldes.        Kolmandat suve saavad jalutajad Tallinna kesklinnas nautida kaasaegset linnaväljakut. See suur, tuulte eest varjatud ja lõunakaarde avatud trepistik, mille suures osas on küll haaranud rulatajad, kuid kus jätkub ruumi ka niisama hängijaile, on väga õnnestunud: trepistik ja kaldtee võimaldavad liikuda mitmes suunas;  trepid lõpevad teaduskeskuse Ahhaa klaasseinaga, mille läbi on huvitav jälgida teaduskeskuse sisemuses toimuvat. Ahhaa-keskuse ülaltvalgustusega saal on vägagi efektne. Trepi kõrval kulgeb veekaskaad, mis on kena, kui seda muidugi märgata. See võinuks ehk poole laiem olla, et rohkem mõjule pääseda. Maa-aluses parklas eksponeeritud bastioni XVI-XVII sajandist pärit eskarpmüürid nagu ka läbi parkla bastionipoolse klaasseina avanev  vaade lisavad kogu rajatisele tõeliselt ajaloolise dimensiooni. Klaassein laseb ka parklasse päevavalguse.      

Müüritisi markeerib väljaku graniitkattes tumeda kiviga sillutis. Müüri kohal võinuks siiski kas või mingis väikeses lõigus olla ka ülavalgus ehk klaaskate nagu näiteks Harju tänava otsas välja kaevatud eeltorni vundamendi  kohal. See juhtinuks väljakul jalutajate tähelepanu rohkem maa-alusele ehitisele. Ilmselt kardeti, et selline kõrgendus võib takistada paraadide pidamist, kuigi on päris selge, et kolonnide rivistust ja liikumist saab korraldada ka sellise „laeakna” olemasolul. Maa alla on mahutatud ka kohvik, vana jalakäijate tunneli seinad pakuvad head ekspositsioonipinda. Väljakut liigendavad konteinerhaljastus ja sellega seotud istepingid, mis leiavad pidevalt  aktiivset kasutamist. Väljaku n-ö sisemus on ehk siiski veel liig tühi: siia võiks konteinerhaljastust veel vabal konfiguratsioonil juurde paigutada. Väljakule ulatuvad välikohvikud on aga igati meeldivad ja vajalikud. Väljaku ruumimõju on inimsõbralik ja kujundus õnnestunud. Väga hästi on välja tulnud ka Harju tänava alguse ümberehitus. Korrastatud väljaku taustal tulevad paremini esile ka Leonhard Lapini hästi proportsioneeritud  arhitektoonid – vabadusekellad.   

Sammas     

Vabadussõja võidusamba ümbruse kujundus ja trepistik haakub hästi Vabaduse väljaku üldise kujundusega. Kahjuks ei saa seda mööndusteta öelda aga samba enda kohta. Tuleb nentida, et sambas on realiseerunud kõik need hoiatused, mida esitasid konkursi järel professionaalid – arhitektid, monumentalistid, skulptorid ja klaasikunstnikud. Sellel puudub üldistav kunstiline kujund, see ei seostu vanalinna panoraamiga,  lisaks puudub meil kogemus ja oskusteave klaasi sel kombel kasutamise kohta. Otsustajad, kelle puhul eelkõige domineeris ideoloogiast lähtuv poliitiline tahe, pidasid esile toodud ohte paraku teisejärguliseks. Lapidaarse, kunstilise kandvuseta kujundi kasutamisel tuleb eriti tähelepanelik olla proportsioneerimisel ja asukoha valikul, et tekiks vähemalt korralik arhitektoon õigele kohale.   

Vabadusesambale on vaid kaks mõjusat vaadet – Jaani kiriku ja Vabaduse väljaku põhjakülje hoonetefrondi eest, ülejäänud vaatepunktidest ühelt poolt sammas nagu sulaks vanalinna panoraami, teisalt aga domineerib nii Kiek in de Köki, Toomkiriku torni kui isegi Niguliste kiriku torni üle. Samba kujunduslik idee – olla kokku pandud kui jääkuubikuist – ei ole loetav. Klaaspaneele ülal hoidev metallkarkass  kumab klaasist läbi ja loob hoopis mulje pooleliolevast ehitusest, mille ümber on kilesse mähitud tellingud; võiks juba kile eemaldada, et seal all peidus olev ehitis tuleks välja. Nii inseneridest autoritele kui Tšehhi klaasivalmistajale oli see elu esimene seda laadi töö. Nii saime monumendi, millel on küll ideoloogiline, kuid kahjuks puudub kunstiline väärtus. 

Tulevik 

Vabaduse väljaku valmimise järel on rõhutatud, et see on alles väljaku esimene osa ja omaaegse konkursi võidutöö (A. Alver, V. Kaasik, T. Trummal) alusel koostatud detailplaneeringu järgi tuleb väljak venitada kuni Toompea tänavani.  Siinkohal pean vajalikuks märkida, et tenniseväljakud endise vallikraavi kohal olid rajatud XIX sajandil ja et veel 1960ndatel oli seal talviti muusika ja valgusega liuväli, nagu muide ka Tartus Toomeorus. Väga kahju, et üldises e(ä)rastamise laines loobus ka spordiühing Kalev spordiväljakust nii koloriitses ja ajaloolises asukohas. Muuseas, ülikoolilinnas Padovas võib näha bastionide ümber endises vallikraavis samuti XIX sajandist pärit tenniseväljakuid ja nüüd on sinna lisandunud veel jalgpalliväljak. Ja keegi ei kavatse neist loobuda – traditsioon maksab ka midagi. Tallinnas on tenniseväljakud asendunud autoparklaga ja tenniseklubi hoonest saanud kohvik. Detailplaneering näeb ka siia ette maa-alust parklat ja maa peale paraadväljakut, mille rajamiseks tuleb maha võtta ka Kaarli pst ja Toompea tn nurgal olev park!? Sellist lahendust on aktsepteerinud isegi keskkonnaametnikud, kellega üldiselt iga puu-põõsa  pärast sõda käib. Vähe sellest, keskkonnaministeeriumi allasutus maa-amet müüs nimetatud pargi (kinnistu) ühe pakkumisega enampakkumisel, eelnevalt oldi keeldutud seda maad kui parki üle andmast linnale. Kesklinnas haljastuse üleküllusega just hoobelda ei saa. Sel kevadel on vaikselt juba langetatud neli põlispuud, ilma et ükski looduskaitsja või puude kaisutaja seda märganud oleks. Muidugi, lähtuvalt detailplaneeringust väljastas ilmselt keskkonnaamet ka  nende tarvis korrektselt raieload.     

Vabaduse väljaku praegune lahendus on andnud päris inimmastaapse väljaku, mis on elanike poolt hästi vastu võetud. Kellele on vaja aga väljakut laiendada nii, et selle uus pikem külg Jaani kirikust kuni okupatsioonide muuseumini  on kaks korda pikem (ca 300 m) kui praegune Vabaduse väljak? Sellist lahendust oleme harjunud seostama pigem totalitaarse militaarrežiimiga. Linnaruumiliselt on raske ette kujutada, et sellise mastaabiga väljaku lõpetab visuaalselt okupatsioonide muuseum, mis on küll silmapaistva arhitektuuriga ja oluline ideoloogiline objekt, kuid mahuliselt pigem paviljonilaadne pargiehitis. Olemasolev haljastus oleks aga visuaalselt mõjuv lõpetus ja  lühendaks väljakut 50–70 meetri võrra. Tallinna linn ehitas välja hea ruumimõjuga inimsõbraliku Vabaduse väljaku, umbes sama raha eest ehitas riik välja poleemikat tekitanud Vabaduse Võidusamba koos lähiümbrusega. Ehk võiks nüüd hinge tõmmata ja natuke mõelda, mis on järgmised prioriteedid. Siinkohal küsin: kas on lõplikult ära unustatud 1995. aasta valitsuse otsus taastada sõjaväekalmistul Vabadussõjas langenute mälestusmärk, mille  autoriks oli professor E. J. Kuusik?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming