Vabaduse viljad

Eve Komp, Heleri Nõmmik

Norras saab arhitektuuri eriala õppida kolmes kõrgkoolis: AHOs, Trondheimi teaduse ja tehnika ülikoolis ja Bergeni arhitektuurikoolis. AHOs koolitatakse ainult arhitekte ja disainereid ning seal õpib ligikaudu 600 tudengit. 30% üliõpilastest on teistest riikidest, mistõttu magistriosas käib õppetöö peamiselt inglise keeles. Esimese ja teise aasta magistrandidel vahet ei tehta ja nii on kursustel koos erineva taustaga inimesed. Bakalaureuse- ja magistriõpe eristuvad AHOs selgesti. Kui esimene on struktureeritud õppeprogrammiga ning annab laiapõhjalised erialased baasteadmised, siis magistriõppes piiravad üliõpilaste valikuvõimalusi ainult kooli enda ressursid.

Kuigi bakalaureuse- ja magistriõpe on ühendatud, eeldatakse, et magistrantuuri tasemele jõudnud tudengil on olemas tehnilised oskused ning arusaamine, mida ta ise õppida tahab. AHOs tähendab ise arhitektuuri õppimine seda, et tudeng saab magistriõppes vabalt valida umbkaudu 15 kitsama teemakäsitlusega stuudio vahel, mis kuuluvad nelja instituudi alla: arhitektuuriinstituut, disainiinstituut, vormi-, teooria- ja ajalooinstituut ning urbanistika ja maastikuarhitektuuri instituut. Stuudiote valikul tuleb olla tähelepanelik. Läbitud stuudiod annavad kas kitsamad või laiapõhjalisemad teadmised ning suunavad magistritöö sisu valikut. Ka stuudiote teemakäsitlus varieerub igal semestril, mistõttu võib tahtmise korral terve magistrantuuri läbida ühes stuudios samade õppejõudude käe all.

Igal stuudiol on tavaliselt 2-3 vastutavat juhendajat, kes kujundavad stuudio näo. Vastavalt vajadusele on stuudiotes lisaks kas assistendid või külalisjuhendajad välisülikoolidest või arhitektuuribüroodest. Stuudiopõhine magistriõpe võimaldab ühest küljest väga põhjalikult projekti süveneda, kuna pole lisakohustustusi. Kui Eesti Kunstiakadeemias on ühel semestril peale arhitektuuriprojekti veel kuni kümme kõrvalainet, siis AHOs tuleb sellised lisateadmised üliõpilasel endal juurde hankida või jääda lootma, et stuudio juhendaja on stuudio jaoks kokku pannud piisavalt mitmekülgse kava. Seega lasub AHOs eneseharimise vastutus suures osas tudengi enda õlul ja kooli ülesanne on luua võimalikult head õppetingimused. Norra ühiskonnale omaselt iseloomustab kooli töist õhkkonda võrdsus ja tolerantsus, nii et igaühel on võimalik tegutseda oma äranägemise järgi. See peegeldub stuudiotöös näiteks konkurentsi puudumises, pole oluline kellestki parem olla. Hindamine on pigem stuudiosisene ning kursus kas läbitakse või mitte.

Sellises õhkkonnas tekib kergesti mugavuseoht ning parema tulemuse nimel tuleb ületada ennekõike iseennast. Ilma selgema arusaamise ja ambitsioonideta on siin lihtne ennast kaotada ning arhitektuuristuudio (semestri töö) lõpphindamisel põruda. Tudengite enda initsiatiivi oodatakse ka tehniliste küsimuste lahendamisel. Näiteks töötab koolis mitu täiskohaga inseneri, kelle poole saab vajadusel pöörduda. Mõnes stuudios keskendutaksegi just tehnilisema külje arendamisele (akustika, energiatõhusus, konstruktsioonid jms). Stuudiote sisu ja programm on olenevalt juhendajatest kas vabam või reguleeritum.

Näiteks Per Olaf Fjeldi, Rolf Gerstlaueri ja Lisbeth Funcki stuudio B3 piirangud on minimaalsed. Kuigi igal semestril käsitletakse kindlat teemat, on tulemused väga erinevad, kuna nii arhitektuuriprojekti sisu kui konteksti loob ja leiab iga tudeng protsessi käigus ise. Mõnele inimesele sobib selline vabadus rohkem, mõnele jälle vähem, kuna keegi justkui ei nõua midagi konkreetset. Teistest stuudiotest erineb rohkem ka Michael Henseli juhitav arhitektuuri ja tektoonika uurimiskeskus ehk RCAT  (Research Center for Architecture and Tectonics), kus lähtepunktiks ei ole mitte konkreetne situatsioon või programm, vaid hoopis arhitektuuri „tööriistade” väljamõtlemine, teadlik uurimine ja arendamine nii digitaalsete kui reaalsete mudelite ning katsetega, et uurimistöö tulemusi hiljem vajadusel arhitektuuriprojektis rakendada. Leidub ka stuudioid, kus keskmes pigem enese väljendamine sõnas. Vormi-, teooria- ja ajalooinstituudi raames toimunud Thordis Arrheniuse stuudios „Taastus. Muutus kui mõttevahend” („ReStore. Alteration as a Critical Device”) anti tudengitele juba esimesel loengul mõista, et tavapärase arhitektuuriprojektiga kursust lõpetama ei pea – lõpp-produkt oli väga tugevalt seotud filosoofiliste teadmistega ning teoreetilise baasi loomisega oma tööle.

Huvitava õppeprotsessina toimib ka Neven Fuchs-Mikaci stuudio, kus töömeetodid on iga kord isemoodi, kuna järgitakse küllaltki rangelt külalisõppejõudude ja -büroode praktikat. Nende hulka on läbi aegade kuulunud tuntud nimed nagu Jun Igarashi, Harry Gugger, Kumiko Inui, Anne Lacaton, Philippe Rahm, Ai Weiwei jt. Kooli magistritasemel on suurim huvi ja mure heade diplomitöödeni jõudmine. Magistritöö on kui võti, mis avab pärast lõpetamist edasised karjäärivõimalused. Seetõttu on oluline nii teema valik kui töö kvaliteet. Koolile tähendab see aga võimalust rahvusvaheliselt paremini silma paista. AHOs väärtustatakse diplomitööd väga ja püütakse aasta-aastalt nende tegemise protsessi täiustada, et tudengitööde sisu oleks omanäoline ja uudne, aga sisaldaks ka kooli väärtushinnanguid. Muuseas, AHOs lubatakse magistritööd teha kahekaupa, mistõttu jõutakse väga põhjaliku ning läbitöötatud lõpptulemuseni. Diplomitööd hakatakse tegema paralleelselt neljanda semestri stuudioga.

Semestri lõpus tuleb esitada diplomitöö tegemise kava nädalate kaupa ning lõpphindamisele esitatava materjali sisu ja formaat. Viies ehk diplomisemester kuulub vaid lõputööle. Peale mahuliste piirangute pole diplomitöö esitlusmaterjalidele ette antud ühtset vormistust, mistõttu saab hindamisel välja tuua iga tudengi loovuse. Hindamisprotsess on küllaltki pikk ja jaguneb kolmeks: kinnine kaitsmine retsensentidega, avalik retsensentide hinnang koos tööde tutvustamisega ning diplomitööde näitus vähendatud kujul. Selleaastasi diplomitöid hindasid retsensendid kõrgelt, kuid ka seekord jäi kõlama mure, et tudengid astuvad lõputöödes liiga ohutut rada. Nad on küll professionaalsed, kuid puudu jääb isikupärast ning piiride kompamisest. Arutlusring, mis leidis aset kohe pärast lõpphindamiste tsüklit ning oli avatud kõigele lõppnäituse külastajatele, tõi esile mitmeid küsimusi Norra arhitektuuriõppes üldisemalt. Millega paista silma rahvusvahelisel tasandil?

Kuidas saada üle kultuurilisest probleemist olla liiga kriitikavaba? Kuidas õhutada ja aidata tudengeid diplomitöödes rohkem riskima, et mitte olla keskpärane või suisa igav? AHO õppejõud on oma töös ausad ning probleemidest teadlikud. See on väärt tunnustust. Kõlama jäi eesmärgina küll rahvusvaheline konkurentsivõime, kuid tuleb toetada ka kooli ning otsida selle tudengite isikupära. Iga semester lõpeb nädalase näitusega „AHO tööd” („AHO Works”), kus saab korraga näha kõikide tudengite loomingut. Valikut ei tehta ja nii on kogu stuudiote kirev spekter oma puuduste ja õnnestumistega kõigile vaadata. AHO magistriõppe programm annab suure vabaduse, mis eeldab magistrandilt enesekindlust ja ambitsioonikust. Kuigi kool pakub igakülgset toetust, peab arhitektuuritudeng ise vastama küsimusele, milliseks arhitektiks ta tahab saada.

Vabalt tegutseval magistrandil tuleb eesmärgid ise püstitada ja need ka täita. Vabadus on korrelatsioonis vastutusega. Iga tudeng on ise vastutav selle eest, kui teadliku ning kui suure kvaliteedimärgiga arhitektina ta magistrantuuri lõpetab. 

Heleri Nõmmik lõpetas 2013. aasta kevadel AHO magistrantuuri diplomitööga „Võimalik patarei” („Possible Battery”). Eve Komp õpib Eesti Kunstiakadeemias viiendal kursusel ja oli AHOs vahetusüliõpilane 2012/2013. õppeaastal. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming