Vahekasutus festivali korras. Eeskujulik juhtum Paides

Maailma megafestivalide vahekasutusmeetoditest ja hüpikarhitektuurist on saanud vaatemäng, milles ühismeedial on kandev roll.

KEITI KLJAVIN

Viimastel aastatel on kasvanud Eesti tõmbekeskusest kaugemate paikade kaardistamise trend elustiilikultuuri ja alternatiivmuusika kaudu. Põhimõtteliselt võib läbi suve ühelt festivalilt teisele kulgeda ja rohkem või vähem perifeersesse Eestisse sattuda. Linlased soovivad järjest enam eemale – paksu metsa sisse, järve äärde ja väikesaarele või siis karjääriservale ja kaevandusmuuseumisse. Festivali usku inimese psühhogeograafilisel kaardil on paljud vähetuntud või ääremaised paigad sageli saanud tähenduse nimelt seal korraldatava festivali abil. Regionaalplaneerimisel on arvatavasti mitmed vallavalitsused ja väikelinnad oma eelarvesse kirjutanud trendist inspireeritud sündmuse. Kui sul pole kohaliku elu korraldavas arengukavas elustiili- või kogukonnafestivali, siis pole sind olemas.

Paide arvamusfestivalil on Eestit katvas suvises meelelahutus-megaprogrammis kindlasti oma roll, vastutus ja järjepidevus, mis seda teistest elustiilikultuuri rändtuuridest1 oma formaadifestivali sisu2 poolest eristab. Festivali pealisülesanne – arendada arvamuskultuuri – annab ette tooni kõikidele lisa­viledele ja tuledele. See erineb elustiili- ja muusikafestivalidest, kus meelelahutust püütakse pakendada teist-, kuid kõik kukub välja ühtemoodi: pea alati on kohal väikeste variatsioonidega Tallinna restoranide mobiilsed suveköögid või tänavatoiduputkad pealinnast kaasa veetud installatsiooniruumide ja projektsioonitelkide taustal. 3

Karin Pauts on kirjutanud ühe sellise festivali vihakõnes: „Kalamaja pakib oma šamaanitrummid ja diskoripuldid mõne päeva pärast jälle kokku ja kolib jälle uude kohta, kohalikud elavad oma elu vanaviisi edasi, neil on ikka samad mured – töötus, vaesus ja kõik maaelu hädad. Mõne päeva pikkune festival ei muuda nende elus midagi, püsivamat kasu see ei too. Kalamaja läheb suve lõpuks Kalamajja tagasi.“ Paide puhul julgen käesoleva aasta festivalikogemuse põhjal välja tuua mitu aspekti, mis seda püsivat kasu siiski soodustavad. Siinkohal keskendun ma kahele asjaolule, sellele, mida sai kogeda ruumiliselt ja mida korralduslikke tagamaid teadmata lihtsalt märkasin.

Festivali ajal oli Paide keskväljakul liiklus ümber korraldatud, investeeritud oli välimööblisse ja veetud kohale hunnik liiva – seda juba kuu aega enne kõnealust tipp-nädalavahetust. Nii said paidelased liitumistasuta treeningusaali ja põhjuse niisama, ilma ostusoovita kodunt välja minna ning veidi teistsuguses avalikus ruumis üksteisega kohtuda.

Anna Markova / Arvamusfestival

Festivaliruumi vahekasutus

Festivali kodulehel välja toodud 36 toidupakkujast olid 15-16 kohalikud või Paide lähiümbrusest, Tallinna tänava kaltsukad tegid suuremad sildid ja kukrud täitusid ning kutsehariduskeskus sai öömaja pakkumise eest pisut kõrgemat hinda küsida. Teenusepakkumiste valiku ja halduse kõrval võeti Paides käesoleval aastal ette ka füüsiline ruumieksperiment. Festivalimeeskond linnaplaneerija ja arhitekti Elo Kiiveti juhendamisel koos linnavalitsusega oli ümber korraldanud keskväljaku autode liikumise, investeerinud veidi välimööblisse ja vedanud kohale korraliku hunniku liiva, seda juba üks kuu enne kõnealust tipp-nädalavahetust. Nii said paidelased liitumistasuta treeningsaali, et õhtuti linna peaväljakul sporti teha, põhjuse tarbimisvabalt niisama kodust välja tulla ja veidi muutunud avalikus ruumis üksteisega kohtuda. Eriti head tagasisidet andsid ümberkorraldustele Paide noored. Linnavalitsus sai edaspidiseks julgustust mõelda keskväljaku funktsioonide üle. Sügisel toimub keskväljaku ideevõistlus koolinoortele.4 Miks mitte anda just noortele peaväljakule uue ilme otsimisel esimesena võimalus ning nende arvamus hiljem arhitektuurivõistluse tingimustesse kirjutada.

Igasuguste festivalide korraldusmeeskonnad võiksid enam keskenduda selliste ajutiste ürituste iseloomule ja küsida, mis juhtub ruumiga, kuhu nad oma telgid ja lavad üles panevad, kuidas minna kaugemale vaid korrashoiu ja kasutamisõiguste küsimusest. Mida see kõik tähendab taristule, aga ka kohalikule, kes festivali ei külasta, kui hoone või loodusmaastik üheks nädalavahetuseks installatiivse kuju saab ja vähemalt Eestis sadu inimesi kohale meelitab? Maailma megafestivalide vahekasutusmeetoditest ja hüpikarhitektuurist on saanud vaatemäng, kus suurt rolli kannab ühismeedia. Nüüdisaegsed muusikafestivalid loovad ajutisi linnu, muudavad olemasolevad haldusüksused kahekordseks ja dekoreerivad renditud kohti tundmatuseni. Festivalide sajad tuhanded osalised kirjutavad ennast päevaks-kaheks sellise ajutise kodu kodanikuks ja vormistavad ümbritseva ruumi pildilise mälu igaveseks meemiks. Selliste struktuuride tajumine on hoolimata nende vaatemängulisusest performatiivne. Lava muutub kogemuseks, raske on aru saada, kas tegemist on kunstiinstallatsiooni või disainiga. Performatiivse kogemuse võlust on elustiili- ja muusikafestivalide korraldajad väga hästi aru saanud. Valguskunstike kõrvale on ka meil Eestis tekkinud tubli põlvkond arhitekte-stsenograafe, kes loovad sündmuseruume. Väikevormide- ja installatsiooniõpe on muutunud arhitektiõppe traditsiooniliseks osaks, ka tänavusel Paide festivalil oli vähemalt kaks sellist suvetöötoa tulemust püsti: haridusala puitraamatukogu (EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise tudengid) ja teaduse ala seenemaja ehk müko­plastist teaduslava (EKA sisearhitektuuri magistrandid). Aga tudengitega ongi hea opereerida, sest nende õppejõud või koordinaatorid küsivad kultuurkapitalist raha, toovad ise materjalid kohale ja teevad tasuta tööd. Paides on selline teguviis formaadi tõttu mõistetav, sest lava ei täida alati vaid formaalselt rolli, kuid installatsioonid Eesti suurte muusikafunktsionääride päevadel jätavad paratamatult veidra kasinusmaigu suhu.

Ruuminihked vahekasutuse teemal

Teine programmiline lisavile arvamuslavade kõrval oli Paide linna ja festivalimeeskonna koostöö Ruumiringlusega. See on seltskond eri huvide ja taustaga noori (urbanistid, arhitektid, ruumipsühholoog, sotsioloog, barista ja andmevaratehnoloog), kes pärast 2016. aastal Linnalabori korraldatud seminari „Kasutu linn?“ lobedalt labori poolt kokku toodi. Ruumiringluse tekkimine oligi seminari peamine eesmärk, sest kogu probleemistik keerles ümber küsimuse, miks Eestis, hoolimata konventsionaalsemate ruumikasutuste kättesaadavusest ei ole kasutult seisvale kinnisvarale veel strateegiliselt lähenetud. Kus on ruumiringluse agentuurid või vahekasutusele keskendunud arhitektuuribürood? Arvamusfestivalil üles astunud Ruumiringlus on algus mõtteviisile, mis viib kokku võimalikud kasutajad ning tühjade ruumide omanikud.

Arvamusfestivali õhtutel projitseeriti Tallinna tänaval tühjalt seisvatele majadele number 24, 32 ja 34 suuremõõtmelised valgus- ja heliinstallatsioonid (valguskunstnik Jari Matsi ja helilooja Judith Parts). Tallinna tänav 13 hoones eksponeeriti Rein Muuluka, Kati Otsa ja Katrin Enni töid koos Ruumiringluse enda väljapanekuga mahajäetud ruumide ja vahekasutuse teemal. Kasutu kinnisvara ning tühermaade temaatika on väga mitmekülgne ja puudutab kõiki seda reguleerivaid majanduslikke ning sotsiaalkultuurilisi aspekte. Ruumid ja maa antakse reeglina üürile soodsatel tingimustel, kuid vastutasuks tuleb investeerida aega ja ressurssi selle korrashoidmisesse. Sellisel viisil saab maa-alade ja hoonete kasutusotstarvet paindlikult muuta ka liberaalsest turuloogikast hälbivale nõudlusele väljapääsu leidmiseks. Näiteks võiksid kohalikud omavalitsused seal, kus selleks on nõudlus, anda erandkorras endale kuuluva kinnisvara kasutusõiguse kas tasuta või turuhinnast soodsamalt neile, kelle panus ühiskonda on mõõdetav (paindlikud hoolekandeteenused, hooajalised väikeettevõtlusvormid jne) või tegeleda Valga linna kogemuse põhjal väikelinnade kahaneva ruumi ümberkorraldamisega5 amortiseeruva kinnisvara, nt paneelelamute tondilossid, jms lammutamisega. Siinjuures ei tasu unustada, et ruumiringluse üks vorm on ka ruumi funktsionaalne kadumine või hääbumise taktikaline võimendamine.6

Paides võisid näituse külastajad mängida Ruumiringluse esitatud tühjade hoonete galeriis ja fotode kõrvale vahekasutuseks sobilikud funktsioonid kuraatorite ettevalmistatud lipikute näol juurde riputada. Pelgalt foto kaudu hoonet muidugi ei elusta ja niiviisi asi vaid formaalseks mänguks jääbki, küll aga on oluline neid hooneid märgata ja tühjaksjäämise asjaolud kaardistada.

Näituse „Ruuminihe“ külastajad said mängida tühjade hoonete galeriis ja piltide kõrvale kuraatorite ettevalmistatud lipikutega vahekasutuseks sobilikke funktsioone lisada.

Deivi Suiste / Arvamusfestival

Rein Muuluka „Matkur 1“ kõneles tühjust fetišeerivast aspektist: risu kaasahaaramisest meenena. Hoone elust järele jäänud pisivarast, näiteks paberist, saab mahajäetud majade ligitõmbavuse indikaator: mida rohkem kola, seda enam ta meenekorjajaid juurde meelitab. Näituse ehk kõige tugevam töö oli Katrin Enni kohaspetsiifiline video- ja heliteos „Ruum nr 24“, mis rõhutas ruumiringluse samsaara, pideva ümbersünni positiivseid aspekte. Video- ja heliteos oli üles ehitatud kordusele, üles filmitud ruumi seinas olev uks avanes lõputult väikeste muutustega samasse ruumi ja teose seletuses kasutati metafoore, nagu „millegi ootel või unaruses olemisel on palju potentsiaali … rõõm tuttava äratundmisest ja meelehea avaratest võimalustest“. Selline retoorika on vahekasutusest rääkimisel pisut tüütu ja seetõttu ootasin töölt ka vihjeid, et ükskord võib Tallinna tänav 13 hoone toa eluring põhimõtteliselt katkeda, selleks et sünniks uus, kuid midagi radikaalsemat tapeedivärvi muutusest jäi mul märkamata. Phantasmagoria keelt kasutab ka Kati Ots oma töödes „Olendid“ ja „Raam“, vähemalt nii väidavad nende seletustekstid, kus kirjutatakse metafoorsetest olenditest, organismidest, teadmatuse ruumipsühholoogiliselt mõjust ning lagunemise fetišeerimisest. Paide suvisele näitusele seda kõneviisi pahaks panna ei saa, sest diskussiooni alguses peabki pöörama tähelepanu teema positiivsetele külgedele, enne kui viskutakse poliitilistesse ja majanduslikesse paratamatustesse.

Õhtused Tallinna tänava etteasted olid teemaarendustes nõudlikumad. Pimedal tänaval mängiti hoonetel läbi festivalilt lahkuvate autode rong ja hiliste koerajalutajate taustal väikelinnade ruumide ühine saatus. Terviku moodustasid hooneid vaikselt näriv graafiliselt esitatud loodusjõud ja 1990. aastate kauboikapitalismi tunnusmeloodiad. See oli ajastu, mil endistes Nõukogude Liidu riikides joonistusid välja uued jõuvahekorrad, sõnastati, tihti küll reaktsiooniliselt ja endisele korrale vastandudes, ühiskondlikud ideaalid ning eeskujuks võeti läänemaailmas tol hetkel valdav neoliberalistlik turumajandus. Jõujoonte muutumist ruumis kujundas laiahaardeline omandireform. Taasiseseisvumise aegu alanud protsess on ka paljude mahajäetud ja kasutuseta ruumide lugude alguspunkt.

Festivali korras vahekasutus tekitab sama palju kitsaskohti kui igasugune muu hüpikuid soosiv taktika, sest selle mõju hinnatakse suuremaks ja ajutisuse sildi all pakutakse tihti majandusliku arengu asemel majanduslikku kasvusurtsu, mis teenib vaid kitsa sihtgrupi huve. Paide korraldusmeeskond näis neid ohte tajuvat ja seda tõestavad ka selle aasta valikud.

1 Viitan siin Kaarin Kiviräha arvamusloole, kus on festivali arvustuse kaudu tabavalt kokku võetud Tallinna noore keskklassi suvepäevade olemus. Kaarin Kivirähk, Kalamaja kolis Ida-Virumaale. – Postimees, 17. VII 2017.

2 Festivalil on kindel eeskuju, mille järgi juba viiendat aastat Paide arvamusfestival toimub.

3 Viitan festivalidele, mis defineerivad ennast näiteks järgmiselt: „ … on ilu festival. Loovuse ja hoolivuse kohtumispaik, mida külastavad inimesed, kes peavad lugu endast, oma lähedastest, kultuurist, keskkonnast ning kunsti erinevatest vormidest. … hindab kõrget kvaliteeti nii valguse- ja videoinstallatsioonides, kunstitaiestes, välikohvikutes, olemise- ja mõtlemisealades kui ka loomulikult muusikas, mis on festivali keskmeks.“ Ka sellised sündmused investeerivad kohaliku kogukonna kaasatusse, peamiselt vabatahtlike kaudu, kuid nende strateegia ei lähtu teadlikest valikutest nagu Paide arvamusfestivali puhul.

4 Tegemist on Linnalabori iga-aastase koolinoorte arhitektuurikonkursiga, mille käigus otsitakse sel aastal lahendust Paide keskväljakule.

5 Jjiri Tintera, Hea elu võimalikkusest kahanevas piirilinnas. – Urbanistide väljaanne nr 19, 2017.

6 Funktsionaalse kadumise all pean silmas olukorda, kus kinnisvaral puudub igasugune väärtus, see on amortiseerunud ja ohtlik ning kasutuse perspektiiv puudub. Hääbumist käsitleb näiteks Andrea Tamm käesoleval aastal EKA sisearhitektuuri osakonna kaitstud magistritöös „Hüljatu metsikustamine“ („Rewilding the Abandoned“) , kus käsitletakse mahajäetud struktuuride linnaloodusmaastikuks kujunemist ja kujundamist Tallinna linnahalli näitel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming