Vahelduseks õnneliku lõpuga kodanikualgatus ehk Positiivne näide ruumiaktivismist

ELO KIIVET

Beetapromenaad kulgeb Kalasadamast Noblessneri kvartalini.

Beetapromenaad kulgeb Kalasadamast Noblessneri kvartalini.

Linnalabor

12. VII avati piduliku rongkäiguga Kalasadamast Noblessneri kvartalini kulgev beetapromenaad. Promenaadi loomise lugu ulatub 2015. aasta Linnalabori läbiviidud Tallinna kesklinna mereääre ideekorjeni, mille kolmkeelsed tulemused on siiani leitavad veebilehel www.meretallinn.ee. Neist võiks inspireeruda kõikvõimalikud lähituleviku mereäärsed arendused. Jalutustee oli üks enamsoovitud asju. Katkestuseta piki mere äärt liikumine on merelinnas äärmiselt loogiline ja primitiivsuseni lihtne soov, aga kummalisel kombel Tallinnas tegelikult siiani teostamata. Mereääre aktiveerimiseks sooviti muu hulgas ka nn tegevusvabadusega kohti, mis poleks rangelt piiritletud või institutsionaliseeritud ehk tarbimisvaba ruumi, kohti improviseerimiseks. Paradoksaalselt ongi praegu suur osa kesklinna mereäärsest just selline isetekkeline ja loomingulist mõtteviisi soosiv – kaugeltkandi mehed ehk mittekasutajad kutsuvad seda põlglikult tühermaaks – , aga kes teab, see oskab nautida.

Töö kiidab tegijat?

2016. aasta on merekultuuri teema-aasta ning selle raames korraldatud ideekonkursi üks kahekümnest võiduprojektist beetapromenaad ongi. Linnalabori ja Noblessneri kvartali ühisel jõul, kõigi mereäärsete maaomanike kaasabil ja Tallinna linnvalitsuse toel valmis lõpuks ka promenaad ise. Kogu projekti juures on kõige hämmastavam algsest mõttest ehituseni kulunud protsessi kiirus ja sujuvus. Beetapromenaadi eestvedajaid üllatas, et juba esimesel maaomanike kohtumisel aurik-jäämurdja Suur Tõll pardal jäi kõlama positiivne „teeme-ära!“ noot ning partneritest esmapilgul kõige skeptilisem ja ettevaatlikum osutus lõpuks kõige eesrindlikumaks. Riigi Kinnisvara AS (RKAS) meremuuseumi ja Patarei merekindluse omanikuna tegi paari nädalaga ära suure töö: puhastas Patarei esise, sillutas sinna laia tee ning lõhkus müüri sisse promeneerijatele läbipääsuks uue värava. RKAS, kes on seni end (arhitektuuri)avalikkusele näidanud hoolikalt rahakotiraudu valvava konservatiivina, tegutses seekord ühise eesmärgi nimel kurtmata ja liigse veenmiseta. Samavõrra üllatas ehk veel ainult Tallinna linnavalitus: Põhja-Tallinna linnaosavanema sõnutsi tinistati ta promenaadi eestvedajate poolt kolme minutiga ära ning linnavalitsuse suvepuhkuse eelsele viimasele istungile viis ta rahaeraldamise eelnõu, mis kasvatas linna reservfondist projekti eelarvet üle kahekümne korra, 50 000 euroni.

Sarnase müstilise efektiivsusega sai kommunaalamet käsu parandada tulevase promenaadi kõige keerulisem ehk seni suhteliselt läbimatu lõik enne Patarei kindlust: kallas kindlustati ning ehitati kõrgendatud ja tugevdatud pinnasega teelõik. See kõik juhtus reformimata riigimaal, millel toimetamine tavaliselt protsessidesse alati vürtsi ehk närvekruttivat ajakulu lisab, kuid seekord oli promenaadi poolt ka maavanem.

Avamisel kõlanud linnaisade kõnedest jäi korduma mõte, et kui asi on õige, tehakse ikka koostööd. RKAS võttis toimunu lühidalt ja tegusalt kokku: „Kui tarvis, teeme ära!”. Loodetavasti võetakse need hüüdlaused edaspidi asutuste ametlikeks tunnuslauseteks ning mitmed pikaksveninud vaidlused asenduvad tõelise koostööga.

Alustada võiks muidugi sellesama mereääre teisest otsast ehk Reidi tee projektist, mis praegu promenaadi sihile paljuhäälsetest protestidest hoolimata põhjendamatult inimvaenulikku ja mereranda muust linnast äralõikavat magistraali ette näeb. Loota, et beetapromenaad on indulgents, mis kõik vanad ja tulevased avaliku ruumi patud lunastab, on liiga naiivne. Ajalehes Pealinn kiidab linnaosavanem Raimond Kaljulaid, et promenaadi loomisest sündinud suhtumisega võiks Eestis ka palju suuremaid asju teha. Sellele kirjutaksid kahel käel alla ilmselt kõik vähegi mõtlevad inimesed, aga pole päris kindel, kas ka juhtiv poliitiline kaader.

Lisaks kiirusele teeb projekti eriliseks see, et tegelikult on selle taga vaid paar inimest1. Ilmselt ilma sädeinimesteta vanker liikuma ei hakka, olgu see kuitahes lihtne või loogiline: süsteem vajab tugevat käivitumishoogu. Vabatahtlike abiga taaskasutatud materjalidest viitade ehitamine ning koristustalgud Patareis näitasid, et linlaste huvi kaasa lüüa on suur. Muuhulgas aitasid ka juhuslikud möödakäijad ja paljukardetud „vandaalid”, kes käisid juba enne promenaadi ametlikku avamist seal turnimas ja aega veetmas. Ikka rõõmustati väärt algatuse üle ja sooviti aidata. Parafraseerides meie ultraliberaalse riigi mantrat „andkem inimesele õng …” võib öelda, et andke inimesele labidas ja ta ehitab mere äärde avaliku jalgtee. Ja antagu see labidas ka neile, kes stereotüüpide ja/või normatiivide tõttu tavaliselt kõrvale jäävad.

Mis toimub piirialal?

Kogenumad uitajad ja mereääre kasutajad võivad kogu selle beetapromenaadi jutu peale vaid õlgu kehitada: mis siin uudist, meri on kogu aeg ühe koha peal olnud, äge linnaruum samuti ning promeneerida on saanud kõik, kel tahtmist ja teadmist. Tõsi, neile pole ruumikvaliteedi tõus tähelepanuväärne, väheneb vaid turnimisvaev ja senised (pealtnäha) salapaigad muutuvad avalikuks. Rattaga või lapsevankriga liikujale on tasandatud teekond aga mugav ning neile, kelles teel kohatud takistus ei tekitanud automaatselt piiridest väljamurdmise huvi, on nüüd avatud väravad kindlasti ruumikogemust avardavad. Mereäär on sellel lõigul siiski esmakordselt kõigile ohutult ja katkestusteta läbitav: loodud on uus avalik ruum.

Nii nagu mõnel on kahju, et alternatiivset mereäärset linnaruumi on hakatud populariseerima, jääb teisele ebaselgeks konarliku raja promenaadiks nimetamine. Aru võib saada mõlemast. Pooljuhuslikult avastatud salapaigal on oht kaotada oma võlu, kui peibutav metsikus liigsiledaks harjatakse, aga samuti võib tänavalaternate, prügikastide ja pinkideta ning asfalteerimata ja nunnudest lilleklumpidest ääristamata tee mõjuda võõristavalt, promenaadi nime mitte väärivalt. Kuid ärgem unustagem, et tegu on promenaadi proovi, beetaversiooniga, mille lõpliku ilme „loksutavad“ paika promeneerijad ruumi kasutama hakates ise. Tasub meeles pidada, et peale asfaldi on veel tohutult palju põnevamaid võimalusi käidava ja kasutatava pinna kujundamiseks ning ruumi on kasulik jätta vabadust mitmekesisteks ja ehk ka ootamatuteks tegevusteks, kõike ei saa ega peagi lõpuni ette planeerima.

Beetapromenaad on piirialal nii geograafiliselt, tunnetuslikult kui ka ehituslikult. Ühtepidi on tegu kohaloomega ehk traditsioonilise urbanistikaprotsessiga, kus anonüümsest ruumist saab tähenduslik identiteediga koht. Oluline on käesolevalt ka see, et beetapromenaadi algatus tuli kohalikust kogukonnast, see teostati valdavalt vabatahtliku tööga ja mitte tavapärast äriloogikat järgides, kus ahela alguses on tellija, siis joonistab ja teostab idee elukutseline spetsialist. Teisalt on tegu ehitatud keskkonna ehk arhitektuuriga, kusjuures keerulisemaid kohti aitasid siiski lahendada ka (tee-ehituse) spetsialistid. Mis on arhitektuur ning kus on selle piirid, on muidugi omaette pikem teema, kuid ka väga väikeses mõõtkavas ja lõpuni projekteerimata ruumisekkumine võib olla arhitektuur. Kostunud on mõningaid üleolevaid hääli, mille järgi kogukondlik ja kaasav ruumiloome on urbanistide-aktivistide hobi ning päris töö, see suur, keeruline ja kallis, jäägu arhitektidele. Küsimus, kes teeb arhitektuuri, peaks järgnema alles vastusele, mis see arhitektuur ikkagi on, mitte vastupidi. Seega kui arhitektuuri piirid vabastada eelmiste sajanditega kinnistatud kitsa erialaspetsialisti positsioonist, tuleks arhitektuur oma elevandiluutornist alla elu ja inimeste sekka. Õigemini ühineks nendega, kes praegu arhitektuuri äärealadel ruumi loomise ja -arendamisega tegelevad (ning üldse mitte kehvalt). Ruumiloojate huvi ei saa olla jäikade piiride tõmbamine ja korrektsed tiitlid, vaid hea keskkond, uute võimaluste loomine.

Kelle huvid võidavad?

Kui tegemist on uue avaliku ruumiga, ei tohiks tegelikult üldse tekkida küsimust, kelle huvid siin mängus on. Loomulikud avalikud huvid ja ühiskondlik hüve – see on ju avatud ruum kõigile. Huvitaval kombel on heaoluriigis säilinud kahtlustav paranoia, mis näeb tonti paljuski, mis pealtnäha liiga hea tundub. Ka beetapromenaad on kohati seotud eravalduse ja selle omanikuga. Kuulda on kurtmist justkui annaks promenaad kellelegi ärieelise. Ärimudelitel on aga väga suur vahe: need eeldavad kas kasumi teenimist ilma midagi ühiskonnale vastu andmata või on sotsiaalselt ja esteetiliselt vastutustundlikud. Piirduda võib reklaamtahvli ja kindlal kellaajal uksi sulgeva kohviku/poega või panustada avalikku ruumi, ühise ja ööpäevaringselt avatud ala arendamisse. Projektid, mis pole tugevalt ühele poole kaldu, on alati ausamad. Beetapromenaadi õnnestumise võtmetegur on just maaomanike kaasamisest alustamine, sest nende jaoks pole tegu nii abstraktse ettevõtmisega kui linnaametnikele.

Meediasündmusena on beetapromenaad täitnud oma rolli Tallinna mereäärele tähelepanu tõmbajana. Napi lahtiolekuaja jooksul ja minimaalse sotsiaalmeediakampaania järel on teemaviide „#beetapromenaad“ internetis hästi kanda kinnitanud ja rõõmsate nägudega inimeste fotodega pikitud. Keskerakondlikus stiilis juhitud linnas saavad tihtipeale poliitikute heakskiidu need mõtted ja projektid, mis meedias hästi välja paistavad ja seeläbi valijate tähelepanu teenivad. Nii on ka linna ajalehe Pealinn veidi iganenud ja puhevil keelega uudisnupus2 promenaadi loomise peaosaliseks tõusnud linn ja Põhja-Tallinna linnaosavalitsus. Projekti kaaperdamisena näib tõdemus, et beetapromenaadi valmimisel on „väga palju abi olnud ka tallinlaste omaalgatustest”. Selline sõnastus võib ehk häirida, kuid kindlasti ei üllata. Nõustuda saab aga sellega, et värskendav on elanike ja ametnike vastasseisule vahelduseks näha positiivset koostööd. „Käsi peseb kätt“, ütleks vanarahvas sellepeale teadjalt ning loobuks vaidlemast, kas suurema kasu saajad on valimisteks valmistuvad poliitjuhid või promeneerivad kodanikud.

Aktivist kui igavene protestija?

Huvitaval kombel on beetapromenaadiga seoses tõstatunud ka küsimus, kas saab olla kord ühel, siis aga teisel pool rindejoont. Kas kodanikualgatus ja linn on igaveseks määratud vastasleeridesse? Kui ühe arenduse vastu meelt avaldada, siis ei tohiks koostööd teha ka muudes projektides (käesoleval juhul siis beetapromenaad vs. Reidi tee ning pikad Kalaranna planeeringuvaidlused)? Tuleks meeles pidada, et linnaaktivisti siht ei ole olla iga hinna eest vastu, protest pole eesmärk iseeneses, vaid olude peale sunnitud vahend, sest muid tööriistu konstruktiivse dialoogi algatamiseks tihtipeale polegi.

Beetapromenaad sündis ideekonkursi kaudu, mis on hea näide kodanikualgatuse energia kanaliseerimisest. Sellised võistlused annavad võimaluse soove väljendada ilma negatiivse alltekstita ja neid ka ellu viia ehk positiivselt lõpetada. Beetapromenaadi algatasid aktivistid, kuid see pole protestiprojekt, olgugi, et seda võib käsitleda vihjena linna piinlikult pikaajalisele tegematajätmisele mere ääres ja tühjadele lubadustele. Samuti on see iseseisev lahendus, mille realiseerimine ei seo ühtegi poolt edasise osas, sh võimalikes vaidlustes või koostöös. Küll on see hea näide sellest, et koostöö on tulemuslikum kui vastasseis ja vaidlus ning enamasti ka rohkemate osapoolte huve teeniv.

Veidral kombel on tiitlil „aktivist“ avalikkuse silmis negatiivne tähendus ja halvustav maik. Sünonüümisõnastik annab aktiivse vasteks: toimekas, energiline, südikas, hakkaja ja teotahteline, mis kõik võiksid olla ideaalset inimest või vähemasti ideaalset kodanikku iseloomustavad omadused. Kui aktiivne kodanik on taunitav, siis peaks ehk parem olema passiivne ehk apaatne, flegmaatiline, uimane, osavõtmatu, teovõimetu ja innutu kodanik? Ehk kõik need, kes nimetavad aktivisti sõjakaks vastutegutsejaks või tuuleveskitega võitlejaks, on ise uhkelt loiud? Politoloogiaprofessor Margit Mayer3 on välja toonud, et kodanikuühiskonnas on palju enesega rahulolevaid inimesi, kellel pole sugugi huvi riiki demokratiseerida, kuid just seda peab tegema. Aktivist on see, kes proovib muuta väljakujunenud mustrit, kes pole rahul olemasolevaga ja raputab status quod4, mistõttu on aktivismi vaja igale distsipliinile ajakohasuse ja mitmekesisuse säilitamiseks. Sealhulgas ka Eesti arhitektuurile, milles arhitekt-aktivist jätkuvalt tähenduseta võõrsõnana mõjub. Nii ületab arhitektuur ka esteetilise disaini piirid ja muutub eelkõige töövahendite ja teadmiste andmiseks, mis on vajalik ümbritseva keskkonna kujundamiseks. Radikaalse ekstremismi asemel on ruumiaktivism püüdlus parema, kaasavama keskkonna poole.

Ajutine vs. püsiv?

Beetapromenaadi nimeks kaaluti töö käigus ka merekultuurikilomeetrit, mis oleks vihjanud mööda endist raudteed kulgenud, kiiresti populaarseks saanud ja üsna häbiväärsel moel kadunud kultuurikilomeetrile. Kuid kuna selle lõpp ei olnud ilus ning uue sileda asfaldiga lage Kalaranna tänav seda armi kaotanud pole, loobuti sellest nimeversioonist. Veel kaaluti merekultuurimiili (kogu teekonna pikkuseks 1,7 km), kuid ka see ei jäänud sõelale. Lõpuks otsustati „beeta“ kui testversiooni ning „promenaadi“ kui kõigile arusaadav mõiste kasuks. Katsetus seesuguse avaliku ruumiga võiks anda kindlust ka ametliku taristu rajamiseks ehk püsivama promenaadi ehituseks. Ka promenaadi tähistavate roosade B-tähtede alumine osa on kergesti eemaldatav juhuks, kui beetast ükskord pärispromenaad saab.

Linlaste unistuste täitmine ei ole tegelikult liiga keeruline, nagu ütleb ja näitab idee üks algataja, Teele Pehk: mereäärset promenaadi saab luua väga lihtsate vahenditega. Edasi saab minna vaid paremaks, kas või katsetades ja lubades (nii nagu Helsingis5) huvilistel (kokkulepitud ajaraamides ja eetikakoodeksit järgides) merekaldal ilma bürokraatiakadaliputa kõikvõimalikke toredaid sündmusi korraldada. Hüpikkohvikud, tantsu- ja muusikalavad, treeningplatsid, joogaplatvormid, piknikulauad, lugemispaviljonid, maalialused, grillplatsid, paadi- ja kalastustarvete laenutused, turnimisskulptuurid, tänavakunstivõistlused, avalik saun ehk paigad kõiksugustele ägedatele tegevustele, ajutistele algatustele, kultuurisündmustele ja vahekasutustele. Nii oleks Tallinn päriselt astunud ühe suure sammu inimestele avatud mereääre suunas.

1 Beetapromenaadi algatajad on Teele Pehk Linnalaborist ja Ivar Piirsalu Noblessneri arendusest, promenaadi teostajad noored arhitektid Anni Müüripeal ja Sander Palling. Kaasa aitasid ka Kaidi Õis ja Indrek Tiigi.

2 Dmitri Povilaitis, Kalasadama ja Noblessneri vahel avati kaunis beetapromenaad. – Pealinn 12. VII 2016.

3 Tauri Tuvikene, Kodanikuliikumine ja linnaruum. – Sirp 13.IX. 2012.

4 Craig L. Wilkins, Dan Pitera, Activist Architecture: Philosophy & Practice of the Community Design Center. Detroit Collaborative Design Center, 2015.

5 Vaata lähemalt Ranta Kesä veebilehelt http://rantakesa130km.fi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht