Väiketööstuste ajalugu ei ole palju uuritud

Tööstuslik betoonitootmine kujunes välja 1930. aastatel.

LAURI LEET

Uno Trumm on raamatu „Eesti betoon­ehituse ajalugu“ üks autoritest. Ühtlasi on see tema kolmas raamat Eesti tööstus­ajaloost.

Kuidas te üldse jõudsite betoonitootmise ajaloo käsitlemiseni?

Uno Trumm: Esimese, „Kunda tsement 140“ kirjutamise juurde sattusin juhuslikult. Väljaandjate, Virumaa muuseumi ja Kunda tsemendimuuseumi kaudu tekkis kontakt ja koostöö.

Tööstusajalugu huvitas siis teid ju varemgi?

Puutusin tööstusajalooga kokku juba 2004. aastal, kui hakkasime koostama Kunda tsemendimuuseumi ekspositsiooni. Seejärel tuli Kunda raamat, mispeale tekkis ka Eesti Turbaliidu inimestel huvi välja anda raamat turbatootmise ajaloost.

Mis oli betooniraamatu tegemise puhul teistmoodi? Töö on ju tuttav.

Eks meetodi olen jah juba välja töötatud: istun arhiivis, lappan läbi vanu ajalehti, millest paljud on nüüd õnneks ka võrgus. Osa neist leiab otsingu märksõna abil, ei pea leht lehe haaval otsima.

Tööstusajaloo uurimiseks ei piisa kindlasti perioodikast. Milliseid allikaid veel kasutate?

Kuna kommunistid hävitasid suure osa 1920. – 1930. aastate tööstusettevõtete arhiividest, siis nüüdseks on järelejäänud materjalid laiali ja suhteliselt raskesti ligipääsetavad. Igasuguste riiklike ametkondade ja organisatsioonide andmed on need kohad, mis väärt allikmaterjalina kasutusse lähevad.

Esiteks, registreerimislehed, milleks kasutatakse 1930ndatel korrastama asutud ettevõtete registreid. Paljud ettevõtted olid selleks hetkeks töötanud juba 15–20 aastat või kauemgi ilma igasuguse registreeringuta, aga see aeg hakkas läbi saama. Tavapärane oli, et ettevõte pandi tööle, vaadati, kuidas läheb ja alles siis hakati selle registreerimisega tegelema. Sageli alles mitmekordse meeldetuletamise järel.

Hea allikmaterjal on kohalikud maksutoimikud ja maksuvaidlused. Sealt tuleb kõiksuguseid põnevaid ja naljakaid lugusid. Näiteks vastab kolmekümnendatel maksuametniku järelepärimise peale ettevõtja, et tal pole õrna aimugi, palju ettevõtte käive oli, sest mingit raamatupidamist tal ei ole, ent see oli igal juhul väiksem kui see, mida too pakub.

Teise ringi allikad on tollased haigekassa ja kinnitusühingu ankeedid. Tööinspektsioon külastas tööstusi ja mõned säilinud toimikud puudutavad ka betooni­ettevõtteid. Need on riigiarhiivis kättesaadavad. Hea, et riigiarhiivi säilikud on digiteeritud. Tööstusajaloo kohta sealt veel väga palju ei leia.

Üllatav, et veel 1930. aastatel oli majandustegevus Eestis nii algelisel tasemel.

Jah, tolle aja töösturite põlvkond oli tsaariaegse kolme-neljaklassilise külakooli haridusega. Kirjaoskus oli kaunis algeline, nad olid pigem töömehed ja lõid tootmises kaasa. Riigivõim alles kehtestas ennast ning tänapäeva mõistes bürokraatiat ja sanktsioneerimist oli palju vähem.

Üks üllatav asjaolu selgub raamatut sirvides veel: märkimisväärselt palju oli tolleaegsete ettevõttejuhtide seas naisi. Kuidas seda seletada?

Tõenäoliselt ei olnud see asi nii konkreetselt ära jaotatud, võimukad naised pidid oma peret ülal pidama ja said sellega hakkama. Üks tütarlaps pidas näiteks veskit ja kui see maha põles ning veski taastamine enam ei õnnestunud, müüs ta ülejäänud varanduse maha ja asutas hoopis betooniettevõtte. Tollel ajal oli see ka tunduvalt lihtsam kui praegu, sest seadmed olid lihtsad ja suurem osa tööst tehti ettevõtetes käsitööna, tänapäeva mõistes koduste vahenditega.

Ka töötamise põhimõtted erinesid tol ajal praegustest üsnagi palju?

Töölisi peeti tööl kõrge eani, kuni nad tahtsid ja olid suutelised seda tööd tegema. Riik sel ajal veel pensioniiga kehtestanud ei olnud, tähtis oli vaid see, et töölised oleksid kindlustatud. Inimesed olid harjunud sellega, et tulebki tööl käia nii kaua, kui vähegi jaksad. Pensionisüsteem alles hakkas välja kujunema.

Tööl käidi ka perede kaupa, mis tihti oli alanud spontaanselt. Näiteks teinekord tuli inspektor kohale ja leidis töölt arvele võtmata naise. Vastus oli aga: tõin siin mehele süüa ja jäin talle veidi appi. See vastas ka tõele.

Kuidas betoonitööstus rasked 1940ndad üle elas?

Saabusid tõesti rasked ajad, sest kui 1920ndad olid alustava majandusega olnud veel keerulised ja vaesed, siis 1930ndad olid juba tunduvalt rõõmsamad. Tsemendi hind langes, majandus kosus ja kümnendi keskel viidi paljud betoonitööstused kuuridest ja mujalt viletsatest tootmistingimustest korralikumatesse tööstushoonetesse, soetati seadmeid, töö käis, maksti palka. Sellises olukorras tõi pööre muidugi hävingu. Tööstused võeti käest ja paljud töösturid küüditati 1941. aastal, osa arreteeriti ja hoiti vangis Eestis. Näiteks natsionaliseeriti Rakverest pärit Lukmanite perekonna maja ja pangaarved, mispeale kõrges vanuses pereisa heitis 1941. aasta kevadel hinge. Pojad lõpetasid Venemaal vangilaagris.

Esialgu elas enamik ettevõtteid natsionaliseerimise formaalselt siiski üle?

Natsionaliseerimise elas esialgu üle enamik suuremaid betooniettevõtteid, osa muudeti artellideks, s.t omanik leppis lihtsalt oma töölistega kokku, et võtame selle kollektiivsesse omandisse. Näiteks Viljandis jäi Johann Jaska edasi oma artelli juhatajaks. Tallinnas ja Tartus anti suuremad tööstused linna omandisse, sisuliselt munitsipaliseeriti. Paljud väiksemad ettevõtted lõpetasid siiski ka oma töö.

Aastatel 1954–1955 hakati rajama suuri, industrialiseeritud betoonitööstusi, mis kümnendi keskpaigaks tähendas ka seni veel püsinud väikeste ettevõtete likvideerimist.

Seega võib öelda, et selleks ajaks oli tsaariaegsete juurte ja vabariigiaegse struktuuriga betoonitööstus Eestis likvideeritud.

Põhimõtteliselt küll. Neil ettevõtetel ei olnud enam funktsiooni, tootmine läks teistele alustele, tulid uued juhid.

Nii et seda järjepidevust ei ole te leidnud, et mõne perekonna esindajad, kes olid juba tsaariajal betooniga alustanud, või siis laiemalt ehitusega, ning jätkanud seda sõjaeelses Eestis, oleksid tegutsenud edasi ka sõjajärgsel ajal?

Mõni siiski on, Paul Veigel tuleb esimese hooga meelde, tema poeg on ka praegu ehitusmeister. Tema kirjutab oma mälestuses, et on sõjaeelset ehitust näinud, sest isa oli ehitusmeister. Nii et kui ta 1940ndate lõpus ehitusse läks, tundis ta tehnoloogiat ja töö iseloomu, ainult mahud olid suuremad. Üks näide on ka praegune Kunda Nordic Tsemendi tegevdirektor Meelis Einstein, kelle vanaisa oli juba 1920. aastal ehitusel tööl.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming